Septembri keskel püütakse Pärnus omavalitsuse ja TÜ kolledži koostöös uussisserändajatega kaasnevates võimalustes ja ohtudes selgust saada. Konverentsile «Mitmekultuurilisus – oht, võimalus, väärtus?» on arutlema kutsutud nii akadeemikud, kultuuri- ja kunstitegelased kui ka kogukondade esindajad.

Üks kokkusaamise mõtte autoreid on Tartu ülikooli vilistlane ja Pärnu kolledžis külalislektorina sotsiaaltöö õiguslikke aluseid õpetav Epp Klooster. Tema sõnul on pagulasteema endiselt päevakorras ja selle konverentsiga püütakse asjale natuke teise nurga alt läheneda.

«Suurim julgeolekurisk on hirm,» sõnas ta. Seetõttu keskendutakse ka sel arutelul, 19. septembril toimuval konverentsil, vähem pragmaatilistele tahkudele ning pigem kultuuride ühisjoontele ja lähenemisvõimalustele.

Konverents on seetõttu jaotatud mõtteliselt kaheks. Esimeses pooles püütakse selgust saada selles, kes me ise oleme.

«Vaatleme omaenda juuri, kui ülimalt puhtad eestlased me tegelikult oleme ja mida erinevate kultuuridega kokku puutumine on meie rahvustundes, rahvuse eneseteadmuses tegelikult loonud või muutnud,» põhjendas Klooster.

Arutelu teises pooles vaadeldakse erinevate kultuurikandjate vahelist suhtlust. Tartu ülikooli kommunikatsiooniuuringute professori Triin Vihalemma sõnul tasub meil õppida oma varasemast kogemusest, kokkupuudetest Eestisse toodud või tulnud rahvusrühmadega.

Mis puutub kultuuride esindajatesse, siis pole pilt nii mustvalge, kui esmalt võiks arvata, Eestisse tulnud pole tingimata oma kultuuri saadikud, samamoodi nagu maailmas sagedamini rändavad eestlased ei esinda keskmist eestlast.

«Ma isegi ütleksin, et tegemist pole niivõrd kultuuridevahelise dialoogiga, vaid pigem paiksema ja liikuvama elustiiliga inimeste ja nende erinevate normide ning väärtuste kohtumise ning pingetega,»  rääkis Vihalemm. Tema sõnul on need kokkupuuted pigem sellised, kus tuleb määratleda, mis on ühe või teise inimese normikohasus ja kuidas sellega elada.

Tagasi eelarvamuste juurde tulles võiks ju eeldada, et liikuvamad, paljude erinevate kultuurikeskkondadega kokkupuutuvad ja erinevaid teabeallikaid kasutavad  inimesed on ka avatumad, kuid nii see tingimata pole.

«Meie uuringud Eesti venekeelse elanikkonna meediakasutusest näitavad, et üsna jäikade ideoloogiliste veendumustega inimene, kes tarbib samas väga eripalgelisi meediakanaleid, ei pruugi olla valmis oma veendumusi kriitiliselt analüüsima, kuulama ära teiste arvamusi või püüdma mõista teisi kogemusi,» rääkis ta.

Mitmete kanalite tarbimine võib täita hoopis inimese seniste veendumuste kinnitamise rolli: ta teeb teabekildude vahel oma valiku ning võtab vastu selle, mis tema vaadetega sobib.

Ühetaolisema ja väikse meediakasutusega inimestest osa võivad seevastu olla tagasi tõmbunud teadliku valiku tulemusel, püüdes vältida pingeid, mis ei tähenda aga tingimata vähest analüüsivõimet või ideoloogilist kapseldumist.   

Ansambli Svjata Vatra laulja, Ukraina päritolu Ruslan Trochynskyi võtab samuti konverentsist osa ning temagi leiab, et levinud on põhjendamatud eelarvamused: «Mingit rahvust peetakse temperamentsemaks, teist töökaks – reeglina ei vasta need tõele, sest igas rahvuses on erinevaid inimesi.»

Epp Kloostri arvates on siiatulijate teemal küll juba omajagu räägitud, kuid sellest tuleks siiski veel rääkida. Siinjuures tasub meil aga mõelda, kuidas me sellistel teemadel räägime. Olles ise väikse keelekillu esindajad, oleme harjunud, et meil on otsekui oma salakeel, milles räägitav jääb meie rühma sisse.

«Eesti meedias räägitakse üsna sageli nendest, kuigi need on siinsamas ruumis,» kirjeldas Vihalemm.

Kommunikatsiooni professori sõnul ei taga meediatarbimiseks vajalik kohaliku keele oskus veel vastavakeelse meedia tarbimist ega paljuräägitud lõimumist.

«Praegune kogemus näitab seda, et peale keeleoskuse on vajalik teatav lisasurve, näiteks see, kui inimene töötab eestikeelses kollektiivis, siis on ka tema meediamenüü eestikeelsem,» sõnas ta.

Tihti pannakse meil rõhku keeleõppele. Uuringud näitavad, et kuigi paljudes lääneriikides see ei kehti, peab Eestis paika kontakti hüpotees: kui näiteks kellelgi on tuttavate seas venekeelse taustaga inimesi, on reeglina selle inimese hoiakud leebemad, sallivamad.

«Keeleoskuses ja -kasutuses mängib eestlastest sõprade-tuttavate olemasolu olulist rolli,» rääkis Vihalemm, kuid lisas, et keeleoskus on ikkagi eeltingimus suhete loomiseks, mitte lõpptulemus.

Konverentsi teemades esineb mitmeid kordi sõna «kogukond». Eesti praegune pagulaspoliitika on uussisserändajad paigutanud valdavalt väikestesse, kõrvalistesse kogukondadesse. Ruslan Trochynskyi sõnul võib väike kogukond kiirendada sisseelamist ja lõimumist, kuna suurtes asulates võivad sisserännanutel tekkida eraldunud kogukonnad.

Kas väikeasulatesse paigutumine aga samas kontaktide saavutamise tõenäosust kohalikega ei vähenda? See sõltub paljuski kogukonnast, selle võimalustest ja probleemidest ning paljuski ka kohalikust juhist, leiab Vihalemm. Mingis mõttes peab see kogukond lahendama ära kogu ühiskonna mure: me võime neid iga päev sotsiaalmeedias arvustada, aga tegelikkuses elavad igapäevast elu kogukonna liikmed, kellel võib olla 101 muud tegemist. 

«Ma tean, et Eesti riigiasutustes valitseb praegu selline kogukonnavaimustus. Kindlasti pole see mingi võluvits, kuigi mõistlikult rakendades võib seda täiesti kasutada. Aga sellisel juhul ei saa see olla jäme volitamine põhimõttel «me peseme käed puhtaks ja las kogukond tegeleb»,» rääkis Vihalemm.

Näiteks on väikses kogukonnas anonüümsust vähem ja see on tundlikum kohalike juhtide suhtes, seega on ühiskondlik kontroll suurem.

Ruslan Trochynskyi leidis, et poliitikategijatel tasuks meeles pidada, et kultuurirühmadevahelised erinevused tulenevad pigem ühiskondlikust korraldusest, mida uues kogukonnas on mõnikord raske omaks võtta. Seega tuleks kultuuride kokkupuutel kaaluda erinevaid lahendusi, eeliseid ja võimalikke hõõrdekohti ning vältida eelarvamusi ning lahenduste liigset lihtsustamist.