Kui alustasin plaanide tegemist, et minna Saksamaale Hamburgi ülikooli õppima, ei osanud ma iialgi ette näha, et paberimajandust on nõnda palju ja et seda kuhjub aina juurde. 

Peale selle valmistas probleeme asjaolu, et vastuvõttev ülikool ei kasuta EAP-de süsteemi ning igasugune ainete valimine ja ainete ülekandmise kokkulepped muutusid keerulisemaks ja nõudsid ohtralt aega. 

Saatsin lõputult palju e-kirju, kus kordus mitu tosinat korda sama mure ning millele vastati napilt ühe täislausega: «Hamburgi ülikoolis ei ole EAP-sid.» Viimaks saatis mind edu. Sain ainete mahtude kohta teavet ja sain ka lõpuks oma välismaale siirduja õppelepingu ära teha. 

Siit õppetund kõigile välismaale minejatele: mida varem te kirju saatma ja asjatama hakkate, seda parem… Vastuseid võite vahel kaua oodata ja tegelikult sõltuvad paljud teie plaanid nii Eestis kui ka välismaal sellest. Aga nii palju siis tarkuseteradest ja eeltööst.

Lõpuks lendasingi ühel säraval kevadpäeval Hamburgi ja tutvusin oma uue eluga uuel semestril. Hamburgis elab ühes liidumaal rohkem inimesi kui kogu Eestis. Seega on Hamburg küll suurem kui Eesti, kuid minule väga sümpaatne. 

Erinevalt teistest Saksamaa miljonilinnadest ei tekkinud Hamburgis suure ja kurja linna tunnet, kus oled vaid üks väike kaduv osake suurest linnast. Hamburglased on väga sõbralikud ja abivalmid, seega on seal üsna muretu ära eksimise korral teed küsida nii tänaval kui ka metroos. 

Liiklus suurlinnas

Sõitsin üldiselt päevas mitu korda metroo või rongiga, kuna vahemaid ei saa ülikoolilinna Tartuga võrrelda. Kui Tartus kõnnid kooli umbes 20 minutit või kulutad sama aja bussis istudes, siis Hamburgis läksin kooli metroo ja bussiga või metroo ja päkataksoga. Kokku kulus ikka tubli 45–60 minutit. 

Peale selle oli mul ühikakohaga isegi vedanud. Kohta pakutakse igale välistudengile vaid ühel korral ja siis on valik, kas võtta või jätta ja otsida endale iseseisvalt hinna poolest kulukam elukoht. Minu ühikas sattus üsna kesklinna koos heade transpordiühendustega. 

Aja möödudes muutud muidugi targemaks nii mõnegi nipi võrra. Näiteks tekkis minu ülikoolihaigla lähedale linna ühiskasutuses olevate jalgrataste peatus, mis kiirendas veidi liiklemist. Paljudes välisriikides on levinud tore jalgrattarentimise süsteem, kus kasutajaks registreerudes saad sõita linna või mõne firma hallatud ratastega. Ratta võtad peatusest A ja jätad punktis B maha. 

Parim osa on see, et Hamburgi linnarataste aastane registreerimine maksab umbes viis eurot ja iga sõidukorra esimesed 30 minutit ei pea midagi maksma.

Õpin arstiteadust ning seetõttu toimus valdav osa õppetööst ikka haigla seinte vahel. Kui Eestis pakub ainult üks ülikool arstiharidust, siis Saksamaal on neid kümneid. Kogu õppekorraldussüsteem oli mulle uus. Hamburgi ülikoolis on meditsiiniõppes suurem rõhk kodusel iseseisval õppel ning praktikumide ja seminaride ülesehitus võib olla vägagi erinev. 

Eestis olin harjunud, et õppejõududel on kokku lepitud, mis teemasid mingis praktikumis kindlasti käsitletakse, kuid Saksamaa elu ja õpe nii ei käinud. Tudengitel ei olnud ka kindlaid rühmasid, kellega nad koos haiglas ringi liiguksid, vaid rühm, kuhu kuulusid, võis olla iga päev isemoodi. 

«Mida õpetada?»

Kuna välistudengeid õpetati sealse ülikooli nüüdseks vana meditsiiniõppekava alusel, siis Hamburgi arstiteaduskonna uut kiibisüsteemi ma tundma ei õppinud. Käisin igas praktikumis oma allkirjalehega ja kogusin nii semestri lõpuks allkirjadega täidetud lehekesi. Uue õppekava üliõpilasi skanniti kiipkaardi alusel sisse nagu Konsumi iseteeninduskassas – üliõpilased võtsid kenasti ritta ja ootasid õppejõu käes oleva skaneerimismasina piiksu. Seega oli välistatud igasugune teise rühmaga ainete või praktikumide sooritamine, sest arvutisüsteem lihtsalt ei lubanud seda...

Õppekvaliteeti hinnates ei jää Eesti meditsiiniõpe vähimalgi määral Saksamaast maha ja saab minult pigem paar kiidusõna üldiselt hea ainekorralduse eest. Saksamaal tuli ette õppejõudude segadust: «Mida küll üliõpilastele seekord õpetada?» Kahjuks juhtus Saksamaal seda rohkem, kui soovinuks. Eestis on sellised juhud harvad. 

Ka patsiendi vaatevinklist on Eestis üpris hea elada, kuigi patsient ise ei pruugi seda alati tunda. Eestis saavad erinevad toimetused patsiendiga palju kiiremini ja aega säästvamalt tehtud. Saksamaal ei saa haiglas patsienti ravinud arst haigele kohe retsepte näppu anda ega apteeki saata, vaid annab talle kaasa nimekirja vajalikest ravimitest, mille perearst patsiendile välja kirjutab.

Välismaal õppimise ajal peab ka kohaliku elu ja kultuuriga tutvuma ning selleks sobib Hamburg suurepäraselt. Hamburgis on head ühendused Saksamaa teiste suurlinnadega ja Hamburgis endas on küllaga avastada. Näiteks on linnas peidus Miniatur Wunderland, kus on meeletult palju väikeseid ronge, mis mööda mudelmaailma ja mudelriike ringi vuravad. Killukesed Euroopast ja ookeanitagusest maailmast, mis kuuluvad Hamburgi kohustuslike vaatamisväärsuste hulka. Hamburgist on võimalik vaadata ka n-ö elusuuruses maailma ja seda tänu tihedale lennu- ja bussiühendusele Kesk-Euroopaga. Näiteks, kui viitsid bussis magada, saad kõigest 25 euroga minna Viini või Amsterdami. 

Muuseumid ja ööelu

Hamburgis on ka meeletult muuseume, mis pakuvad rõõmu iga valdkonna tudengile või professorile, aga ka turistidele ja kohalikele. Vaatamata ei saa jätta Hamburgi sadamat, kuna Elbe jõe äärde ehitatud linnal on väga vilgas ja põnev sadamaelu. 

Sakslaslikust kultuurist kõneleb ka see, nädalavahetusel võib tekkida raskusi Hamburgi peopaikades istumis- ja astumiskoha leidmisega. Paljudes baarides ja tantsimiseks mõeldud klubikestes, mis on pigem väikesed ja kompaktsed, on lubatud suitsetada. Saksa seadustiku keerulisuse kohaselt ongi see lubatud: kui baar ei paku kundedele süüa, tohivad inimesed baaris suitsetada igal pool, kus aga soovivad. 

Tahan kõiki innustada – avastage põnevaid asju ja maailma meie ümber!