Alati särav Jason nakatab hea tujuga
Ameeriklane Jason Dydynski on üks inimestest, kes võiks nn tüüpilise eestlase hetkega närvi ajada. Tema päevas on sama palju tunde kui kõigil teistel, ometi jõuab ta tegeleda niivõrd paljude asjadega nii hästi, et see paneb mõtlema enda suutmatusele samaga toime tulla.
Ometi ei saa Jasoniga vesteldes tuju langeda, sest särav noormees lihtsalt nakatab oma rõõmsameelsusega. Kahtlevale küsimusele, kas tal on ajamasin, vastab Jason kõigepealt tõsiselt, et laenas Harry Potteri sõbralt Hermionelt ajakeerajat, mille abil ta jõuab igale poole. Pärast pausile järgnevat naerupurtsatust räägib ta aga, kuidas on lugu tegelikult.
«Olen lihtsalt alati osanud aega planeerida. Mulle meeldib kogu aeg millegagi tegeleda, siis olen keskendunud ja teen asjad korralikult lõpuni. Nii saan oma vaba aega rahulikult nautida ega pea muretsema, et midagi on pooleli või tegemata,» jutustab Jason.
Tema arvates ongi paljudele takistus see, et nad jätavad ülesanded venima ja raiskavad näiteks YouTube’is kassivideoid vaadates suure osa ajast, millega muidu saaks midagi kasulikku teha. Kassivideoid vaatab loomulikult ka Jason ise, kuid ainult vabal ajal, kui ta parajasti ei jookse ega tee midagi muud kasulikku.
Hea linn Tartu
Tegemisi noorel ameeriklasel jagub. Kui kõrvale jätta semiootikaõpingud Tartu ülikoolis ja töö ajaplaneerimisrakendusi pakkuvas Eesti ettevõttes Weekdone, peab ta sel kooliaastal rahvusvaheliste tudengisaadikute presidendi ametit.
«Ma olen Tartu suur fänn, nii et see amet on väga hea võimalus ülikooli paremini tundma õppida ja siia rohkem välistudengeid tuua,» selgitab Jason. Presidendina peab ta end kursis hoidma kõigi teiste saadikute tegemistega ja neid vajadusel abistama.
Tema ülesannete seas on muu hulgas Tartu ülikooli tutvustamine USA-s, eelmise aasta lõpu seisuga on juba mitu noort näidanud üles huvi siinsete õppimisvõimaluste vastu. Oma osa on seejuures mänginud Jasoni blogipostitus, milles ta võrdles eestlasi kassidega.
«Saatsin selle oma sõpradele ja nüüd tahavad nad väga Eestisse tulla, kas lihtsalt külla või õppima. Võib ju mõelda, et see on niisama üks väike naljakas postitus internetis, aga nüüdseks teab palju rohkem ameeriklasi, et Eesti üldse on olemas, ja huvi selle riigi vastu kasvab.»
Jasoni meelest on Tartu välistudengite jaoks väga hea koht, sest juba praegu õpib siin palju eri rahvustest üliõpilasi ja ka Tartu linn ise muutub iga aastaga järjest enam rahvusvaheliseks. See annab kohalikelegi hea võimaluse õppida tundma teisi riike ja kultuure, ilma et selleks peaks välismaale sõitma.
Vabatahtlikku tööd tegi Jason ka Ameerikas oma eelmistes ülikoolides. Näiteks käis ta tudengiühenduse liikmena tihti mägedes puid istutamas ja loodusradu rajamas. Samuti on ta palju olnud koolides lastele loenguid pidamas ja neid juhendamas.
«Vabatahtlik töö on minu jaoks väga oluline, tunnen, et tahan kogukonnale midagi tagasi anda. Ka Tartus olen viimase aasta jooksul käinud koolides Ameerikast ja inglise keelest rääkimas. Aasta tagasi käisin ka puid istutamas. Loodan, et tänavu saan Eestis rohkem olla ja siinset loodust nautida,» räägib noormees.
Teist korda Eestis
Kuigi Jason alustas semiootika magistriõpinguid Tartus alles mullu sügisel, on ta ka varem Eestis viibinud. Eelnenud aasta veetis ta siin väliskülalisüliõpilasena.
«Õppisin Oklahomas keeleteadust. Foneetika loengus toodi näitena välja teiste hulgas eesti keel, ja kui pidime ühte keelt lähemalt uurima, valisingi selle. Õppisin seejuures palju siinse kultuuri ja elu kohta ning kuna mu bakalaureuseõpingute viimane aasta oli üsna vaba, mõtlesin, et miks mitte siia tulla!»
Jason oli oma ülikoolist esimene, kes tuli vahetusaastaks õppima Eestisse, ning ta innustas siia tulema ka ühte oma kursusekaaslast. Välisüliõpilane sai olla vaid üks neist, nii et Jason loovutas selle võimaluse kursuseõele, ise sai ta väliskülalisüliõpilase koha. Kuigi see tähendas tema jaoks rohkem paberitööd, oli see majanduslikus mõttes väga kasulik otsus.
«Välistudengid maksavad enamasti oma koduülikooli õppetasu, Ühendriikide ülikoolides on see päris kõrge. Külalisüliõpilased maksavad aga kohaliku ülikooli tasusid. Nii et kuigi tahtsin olla isetu, maksin siin veedetud aasta eest kokkuvõttes mitu korda vähem kui kursuseõde,» muigab ta.
Esimene siin veedetud aasta jättis Jasonile nii hea mulje, et peale avalduste USA ülikoolidesse saatis ta soovi ka Tartu ülikoolis magistriõpingute alustamiseks. Lõpuks valiski ta siia naasmise, sest soovis Eestit rohkem näha.
Magistritöös uurib Jason seto kultuuri ja Eestis valitsenud eri poliitikate mõju selle kujunemisele.
«Uskumatu, et Eesti on nii väike riik ja ometi on siin päris palju tugevaid kultuurivähemusi! Käisin just hiljuti esimest korda Setumaal ja see jättis mulle sügava mulje. Setod on hästi sõbralikud ja neil on väga põnev ajalugu, mida on mõjutanud nii venestuspoliitika kui ka Eesti ja nüüd Euroopa Liidu seadused.»
Kultuurid paeluvad
Teised kultuurid on Jasonile alati huvi pakkunud. Marylandi osariigis üles kasvanud noormehe kodulinnas oli näiteks arvukas korealaste kogukond. Nõnda pidi ta juba poisikesena ära õppima hanguli, Korea tähestiku, et lugeda tänavasilte ja toidumenüüsid.
«Kusjuures, kui eesti keelt õppima hakkasin, oli mul alguses korea aktsent, see ajas õpetaja korralikult segadusse,» naerab ta. Nüüd räägib Jason eesti keelt palju veatumalt, kuigi endiselt on aru saada, et ta on välismaalane.
Aasia kultuur on ka pärast Marylandist minema kolimist olnud talle südamelähedane. Jason naudib endiselt animede ja Korea filmide vaatamist, nagu ka aasiapäraseid sööke ja muusikat. Kahju on ainult sellest, et viimase aasta jooksul pole ta eriti palju jõudnud harrastada paberivoltimise kunsti ehk origamit.
«Varem tegelesin origamiga väga palju, mu eriline hobi oli origami moelooming. Tegin juba põhikoolis paberist peaehteid, aksessuaare ja riideid. Olen näiteks mitme moe-show’ või ajakirja jaoks kleite ja kostüüme voltinud,» viitab Jason.
Tema lemmik on modulaarorigami ehk väga väikestest paberitükkidest suurte mustrite ja kujundite kokkupanek. See võtab küll väga kaua aega, aga tulemus on seda detailirohkem ja ilusam.
Jasoni seni suurim väljakutse ja õnnestumine on olnud origamipükste tegemine. Alguses arvas ta selle olevat võimatu, aga püksid pidasid ilma laiali lagunemata vastu terve moeetenduse.
«Muidugi, keegi ei tahaks neid iga päev kanda, sest need lihtsalt ei ole mugavad, aga moeetenduse jaoks on äge midagi sellist teha. Võib-olla jõuan ühel päeval ka origamipintsaku voltida – see on veel mu portfooliost puudu,» mõtiskleb ameeriklane.
Moebränd American Eagle, mille heaks Jason mõnda aega modellina töötas, nimetas teda oma kodulehel suisa origamikunstnikuks. Ise peab ta paberivoltimist pigem hobiks kui tööks.
«Mulle meeldib igasuguseid asju välja mõelda ja pärast oma idee tulemust näha. Vahepeal, kui miljoneid sentimeetrisuurusi tükikesi voldin, mõtlen muidugi, et – jumal küll, MIKS ma seda kõike teen. Pärast esimese tüki voltimist on edasi kõik kohutavalt monotoonne. Aga äge tulemus on seda piina väärt!»
Kasuta võimalusi
Jasonile meenub, et ta on ka unes origamit teinud. Kord, kui ta väitlusvõistluselt koju tagasi sõites bussis tuhande osaga suure keti jaoks paberkurgi voltis, jäi ta magama ja nägi ärgates rinnal unes volditud linde, enda ümber aga jahmunud tiimikaaslasi.
«Nad ütlesid, et olin magades edasi voltinud... Aga see jääb kuidagi käte sisse. Võisin tol ajal kurgi voltida ka õhus ühe käega ja isegi pimedas. Nii et ilmselt saab ka magades sellist tööd teha.»
Origami on viimasel ajal Jasoni igapäevaelust küll kõrvale jäänud, ent väitluskogemust rakendab ta väga tihti.
«Keskkoolis ja kolledžis tegelesin palju väitluse ning võistlusliku kõnepidamisega. Sain selle eest ka stipendiumi. Retoorika ja argumentidega seotud kogemus on väga kasulik näiteks esseede kirjutamises. Kui tead, milline peab olema kõne ülesehitus, on väga lihtne ka kirjalikult oma väiteid, näiteid ja järeldusi loogiliselt seostada,» jutustab ta.
Seminarides ja praktikumides kasutab ta oma teadmisi oskuslikult ära. Kuna Jasonil on välkkõne kogemus, võib ta ühe lause põhjal vabalt rääkida mitukümmend minutit asjalikku juttu. Seda on ta kasutanud nii ettekandeid tehes kui ka klassis vestlust elus hoides.
«Piinlik vaikus, kui õppejõud midagi küsib ja keegi ei taha vastata, on kahjuks üsna tavaline. Kuna ma olen harjunud iga teema puhul nägema nii plusse kui ka miinuseid, võin kõige kohta midagi öelda, näiteid tuua ja teiste arvamust küsida.»
Mis saab aga siis, kui magistriõpingud Tartus läbi saavad?
Jason usub, et on kasulik teha võimalikult palju plaane, mille hulgast hiljem valida. Enne Tartusse tulekut kaalus ta muude võimalustena minna õppima mõnda USA ülikooli, Koreasse väitlust õpetama või isegi mõnda Oklahoma Starbucksi tööle.
«Üks asi, mida tahan tulevikus kindlasti teha, on kultuuritöö USA välisteenistuses. Loomulikult kaalun ka doktorantuuri astumist või põnevaid ja arendavaid töökohti. Mulle meeldib palju asju, nii et mida ma ka ei otsustaks, naudin kindlasti selle tegemist. Iga võimalus tuleb hästi ära kasutada!»
Merilyn Merisalu
UT peatoimetaja
Lisa kommentaar