Kuidas üliõpilasi õpetada nii, et protsessi ja tulemustega oleks rahul nii õppejõud, tudengid kui ka nende tulevased tööandjad?
FOTO: Kristi Henno

Kuidas hästi õpetada?

Aktuaalne

Hea õpetamine on Tartu ülikoolis muutumas järjest tähtsamaks teemaks, mille üle arutatakse pikemalt jaanuari keskel toimuval konverentsil «Õppejõult õppejõule 2016». Avaldame ka UT-s lühikese kõrgharidusteemalise artiklisarja.

Enne konverentsi kutsusime UT toimetusse mõned ülikooli töötajad, kes on hea õpetamise teemalistes aruteludes aktiivselt osalenud ja oskavad vastata küsimustele Tartu ülikooli hea õpetamise tava kohta.

Vestlusringist võtsid osa rakubioloogia professor Toivo Maimets, võrdleva poliitika lektor Alar Kilp, majandusteaduskonna asejuhataja õppe alal Krista Jaakson, haridusteaduste instituudi kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm ja üliõpilaskonna esimees Martin Noorkõiv.

Õpetamise kvaliteet

Kõik osalejad tõdesid, et õpetamise kvaliteet on ülikoolis ebaühtlane, seda kinnitab ka tudengite tagasiside. Sama olukord on aga enamikus ülikoolides.

«Õpetatakse ja õpitakse mitut moodi. Teatud õppimisviisid on noorele inimesele enam meele­pärased kui teised, aga kas õppejõud samu lähenemisi ilmtingimata vajalikuks peavad, on iseküsimus,» rääkis Alar Kilp, kes on ka riigiteaduste bakalaureuseõppekava programmijuht.

Tema sõnul peaks hea õpetamine olema selline, et ühes insti­tuudis saab õppida ja õpetada mitmel eri moel. Nii leiab igaüks enda jaoks sobiva variandi ja kooli­päevgi on mitmekesine. Kuna kõige paremini õpitakse tuttavaid harjumusi järgides ja vahendeid kasutades, on tõenäoliselt kasulik kokku panna eri viisid ja nüüdisaegne tehnoloogia.

«See, mida peeti kvaliteetseks õpetamiseks kümmekond aastat tagasi, on muutunud. Kõikjal on küll neid, kes saavad kvaliteetsest õpetamisest uutmoodi aru, aga nad ei ole igal pool veel enamuses,» lisas Kilp.

Kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm arvas, et tõenäoliselt on õpetamise eri viiside suurel hulgal valdkondlikudki põhjused. Seda kas või valdkondlike tavade või õpitava eriala iseloomu tõttu.

«Kui teeme õppejõukoolitusi, imestatakse tihti selle äratundmismomendi üle, et kui erinevad on meie valdkonnad ja teadmised, mida ülikooli eri osades tuleb omandada,» tunnistas Karm.

Üliõpilaskonna esimees Martin Noorkõiv on enda sõnul ülikooliaastate jooksul aineid võtnud pea kõigist endistest teaduskondadest. Selle kogemuse põhjal tõdes ta, et mida rohkem on õppeaine seotud inimese ja mõtlemisega, seda suurema tõenäosusega on õppejõud õpetamise läbi mõelnud.

«Paljudes kohtades seda paratamatult ei tehta, aga ka tuupimispõhiseid aineid on mingil määral vaja. Üks mu lemmikaineid oli kunagi inimese anatoomia praktikum, kus pidime elundite, närvide ja skeleti osade nimetused ja asukohad pähe õppima. Metodoloogiliselt oli see jube, aga sisuliselt toimis väga hästi,» rääkis Noorkõiv.

Ühised põhimõtted

Kui lähenemine õpetamisele ja õppimisele on ülikoolis väga erinev, kas on siis üldse võimalik panna kirja mingisugused üldised hea õpetamise põhimõtted, mis peaksid justkui kõigile õppejõududele võrdselt kehtima?

Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor, rakubioloogia professor Toivo Maimets pakkus, et kuigi üldiste tavade põhimõtete kirjapanemine võib jääda üldsõnaliseks, on see ometi võimalik ja vajalik.

«Kõikidel õppejõududel tasuks mingite põhialuste peale mõelda, kas või selle, kuidas hea õpetamise põhimõte nende alasse sobitub,» viitas Maimets.

Näiteks nõutakse nende instituudis õppejõududelt suhteliselt palju kontakttunde üliõpilastega. Nii peab umbes pool õppeajast lugema loenguid ja seminare või lahendama ülesandeid.

«Vähemalt meie ala kohta on internetis palju teavet ja palju on ka sellealaseid MOOC-e. Olen aga veendunud, et selles tohutus teabehulgas muutub õppejõu roll järjest tähtsamaks – keegi peab andma nõu, mis selle hulgast on oluline ja mis mitte,» rääkis Maimets.

Teisedki on nõus, et vaja on ühiseid alusväärtusi ja põhimõtteid, millest lähtuda. Nii fikseeritakse mõnes mõttes mänguväljak, millel iga õppejõud saab oma isikupära kohaselt valida aine sisule ja üliõpilastele sobivaid lähenemisi ning meetodeid.

Majandusteaduskonna asejuhataja õppe alal, Krista Jaaksoni sõnul oli õpetamise kvaliteedi teemalise aruteluringis üks hirme, et äkki tasandab ühtne õpetamise hea tava ära õppejõudude erinevused ja kiiksud.

«Tegelikult on vajalik, et need kiiksud säiliksid. Ma ei usu, et erinevused täiesti ära kaovad, sest igaühele jääb ikkagi oma stiil alles. Põhimõtted, kuidas seda stiili täpselt viljeleda, võiksid aga olla sarnased,» ütles Jaakson.

Martin Noorkõivu arvates on ühiste põhimõtete kirjapanemine tähtis, sest nii saab iga inimene teha teadliku valiku, kas ta tuleb Tartu ülikooli õpetama, kuna siis on teada, millist õpetamist siin hinnatakse.

«See aitab tekitada teatud ühise tööriistakasti, mida hiljem kasutada. Minu jaoks on hea õppimise märksõna teadlikkus: õppe viga ei ole enamasti see, mida tehakse, vaid mida ei tehta. Näiteks ei arutata või ei mõelda piisavalt läbi, kuidas õppetööd korraldada. Tudengid tunnetavad õppimise kvaliteeti eelkõige õppejõudude kaudu,» tõi Noorkõiv välja.

Õppijakesksus

Krista Jaakson tunnistas, et talle on hea õpetamise arutelu juures olnud kõige huvitavam ja väljakutsuvam märksõna õppijakesksus. Tema meelest ei ole paljud õppejõud paraku mõelnud, et võiks lähtuda kursusele registreerinud õppijast.

Noorkõivgi nõustus, et õppijakesksus on väga hea. Tuleks aga eristada täiesti individuaalset ja tüübipõhist keskendumist.

«Suuremahuliste auditooriumite puhul ei saa iga tudengi peale eraldi mõelda. Küll aga on kasu õppeprotsessi läbimõtlemisest, et see sobiks eri tüüpi inimeste jaoks: kes nad on ja kuidas selle läbida võiksid? Õpetamise eesmärk on ju kokkuvõttes õppija areng,» arvas Noorkõiv.

Toivo Maimets viitas, et viimase kümne aasta jooksul on üks suurimaid muutusi, mida ta näinud on, õppejõudude huvi kasv selle vastu, mida nende üliõpilased edasi teevad ja millise elu jaoks tuleb neid ette valmistada.

«Kui 1980. aastatel õppejõuks hakkasin, ei olnud see kellegi jaoks mingi küsimus. Tudengitele loeti huvitavat teadust. Nüüd tunnen, et õppejõud mõtlevad läbi, miks nad midagi teevad ja miks just neid teadmisi on vaja üliõpilasele edasi anda,» rääkis Maimets.

Alar Kilp peab selle muutuse põhjuseks arusaamist, et sotsiaalsed oskused on õppimisel väga olulised. Kontakttunnid toimivad hästi, sest inimesed õpivad teistega koos tõhusamalt. Rohkem pannakse tähele ja enam tekib küsimusi, mille üle koos arutleda.

Kilbi sõnul on muutunud mõtlemine, et vastuvõtja võtab teabe vastu täpselt nii, nagu õppejõud talle seda edastab. «Kuni ma pole kuulnud või näinud, mida ja kuidas tudengid loengust aru saavad, ei teagi ma tegelikult, mida nad on õppinud või mis on küsimusi tekitanud,» tõi ta näiteks.

Mari Karmi sõnul on aruteludest tihti läbi käinud mõte, et õpetamine peaks ülikoolis olema teaduspõhine. Mida see täpselt kellegi jaoks tähendab, on hoopis eraldi teema.

«Kas teaduspõhisus on, kui olen oma õpetatavast teadusest vaimustuses? Või peaksin ka õpetamist kui teadust tundma? Või on teaduspõhisus see, kui paneme üliõpilased teadust tegema?» küsis Karm.

Alar Kilp loodab, et õpetamise hea tava põhimõtete kirjapanemine võiks sellesse selgust tuua. Varem võis teaduspõhisest õpetamisest mõelda kui viisist, mille puhul teadlane oma kogemuse põhjal teadmisi jagas, aga nüüdseks eeldatakse juba palju rohkem.

Toivo Maimetski viitas, kuidas viimased paarkümmend aastat arvati, et kui inimene on tunnustatud teadlane, siis ta õpetabki teaduspõhiselt. Praegu on aga tähtis, et õppejõud oleks kursis nii erialateaduses kui ka haridusteaduses toimuvaga.

«Nobeli laureaat Niels Bohr, kes oli tunnustatud teadlane, olevat olnud väga halb õppejõud: ta kritseldas seljaga klassi poole midagi tahvlile ja pobises omaette. Midagi sellist ei saa ülikoolis enam lubada,» seletas Maimets.

Tagasiside

Selleks et õppejõud oma meetoditest parema ülevaate saaksid ja õppetöö kvaliteet ülikoolis tervikuna tõuseks, on loodud kollegiaalne toetussüsteem, kus õppejõud saavad üksteisele tagasisidet anda. Vestlusringis osalejad tunnistavad, et süsteem toimib ülikoolis visalt.

«Esiteks pole praegu head põhjust, miks peaks enda õpetamisviise analüüsima ja teistega jagama. Teiseks on õppejõududel palju eri kohustusi, mistõttu on neil analüüsi jaoks vähe aega. Kolmandaks tekib õpetamist analüüsides küsimusi aina juurde,» loetles Alar Kilp.

Samas kinnitab ta oma kogemusest lähtudes, et süsteemis osalejate jaoks muutub õpetamine kui tegevus varasemaga võrreldes nauditavamaks. Tekib suurem arusaam oma töö ja ülesannete kohta, suurem julgus katsetada ja üliõpilasi midagi tegema panna.

«Vanasti arvasin, et kui annan loengus tudengitele vaid ülesandeid ja ise palju ei räägigi, siis ei julge pärast koridoris kolleegidele otsagi vaadata. Nüüd pean õigustatuks, et kui jätta sisuga tutvumine koduseks ülesandeks, võib loengus võtta põhjalikult aega koos arutamiseks ja ülesannete lahendamiseks,» viitas Kilp.

Krista Jaakson, kes osales kollegiaalses tagasisides kaks semestrit, rõõmustas, et osalejatest saab hea toetusrühm, kes aitab meeles pidada, et õppejõud ei ole oma muredega üksi. Osatakse ka enda kogemusest teiste probleemidele sobivaid lahendusi välja pakkuda.

Kilpki kinnitas, et kollegiaalses tagasisides harjutakse oma probleemidest pingevabalt rääkima. Nii õpitakse õppetööga seotud probleeme pidama sama tavaliseks kui probleemid on teaduses. Üheskoos saab rääkida katsumustest ja väljakutsetest, millega silmitsi seistakse, ja teiste toel on neile lihtsam vastu astuda.

«Minu arvates on üks põhjuseid, miks õppejõud kollegiaalsest tagasisidest osa võtavad, võimalus saada enda õpetamisviisidele tagasisidet,» tõi Mari Karm välja. Kursuse lõpus peavad üliõpilased küll õppeinfosüsteemis tagasisideküsimustiku täitma, ent tagasisidet oleks hea saada juba õppeprotsessi kestel.

Martin Noorkõivu sõnul on igasugune tagasiside ülikoolis väga väärtuslik. Ka tudengite tagasiside kogumine tuleb üle vaadata, et analüüsida, kas see täidab vajalikke funktsioone. Ideaalis võiks tagasiside olla enesereflektsioon tudengile, sisend õppejõule tema aine kohta ja programmijuhile terve õppekava arendamiseks ning ülikool peaks selle põhjal aimu saama, kui kvaliteetselt õpe toimub.

Igal juhul peaks ülikool rohkem soodustama nii tudengite tagasiside kogumist kui ka kollegiaalse tagasiside süsteemi arendamist ja didaktikute koolitamist. 

Jätkub järgmises UT numbris.


POOLT ja VASTU: Kas Tartu ülikoolil on hea õpetamise tava dokumenti tarvis?

POOLT: Hea õpetamise tava alla võiksid kuuluda näiteks näpunäited, mida pidada silmas õpilaskonnaga suhtlemisel või soovitus mitte unustada tudengitele selgitada, mis on mingi aine õpetamise eesmärk ja õpetamise kord. Tasemel hariduse tagamiseks tuleb üha enamates õppeainetes kaasata tegevaid asjatundjaid, et pidevalt areneva maailmaga sammu pidada. Vaba- ja valikained on mõeldud selleks, et muuta pakutav haridus mitmekülgsemaks. Aina enam kaasatakse erialal tegevaid inimesi ka põhiainete õpetamisse. Oma erialal tugev spetsialist ei pruugi aga automaatselt olla oskuslik õppejõud. Sageli võib puudu jääda näiteks ideede vormistamise või edasiandmise metoodikast. Hea õpetamise tava võib anda suuniseid ka selleks. Ilmselt ei taha keegi tunnistada, et tal võiks seda dokumenti vaja olla, aga kui see juba olemas on, siis leitakse see sageli üles. Nii kasvab märkamatult õpetamiskvaliteet.

Kätliin Lember
TÜ õigusteaduse bakalaureusetudeng

VASTU: Hea õpetamise tava peaks kõigile selgeks tegema, mis ikkagi on hea õpetamine. Ometi teame, et mõisted nagu hea ja halb on subjektiivsed, tunnetuslikud ja muutuvad. Mis on hea õpetamine? Õpetamisstiile on erinevaid ja proovida nad kõik kuidagi «hea õpetamise tava» alla mahutada on kaunis võimatu ülesanne. Selline dokument tuleks tõenäoliselt väga üldine ja ümmargune, sest koostamisel on vaja arvestada kõigi teaduskondade ja instituutide nägemusega õpetamisest. Kardan, et valmiks midagi sarnast «Riigikogu liikme hea tavaga». Teame kõik, et algselt oli plaan luua riigikogu liikmele mahukas ja sisuline eetikakoodeks, millest sai pärast läbirääkimisi üks nigel A4-suurune ebamäärane tekst. Praegu on võimalik ÕIS-st üliõpilastel vaadata aine tagasisidet, kus näeb ka kommentaare õppejõu kohta ja kuidas teda on hinnatud. Selline süsteem kaotab vajaduse lisadokumendi järele.

Jaanus Sildam
TÜ õigusteaduse bakalaureusetudeng

* POOLT ja VASTU rubriik ilmub koostöös Tartu ülikooli väitlusklubiga.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

õpetamine