Juri Lotman oli Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.
FOTO: TÜ filosoofiateaduskond

Kes on Eesti mõtteloos omad ja kes võõrad?

Aktuaalne

4. detsembril toimuval rahvusülikooli 96. aastapäeva konverentsil arutlevad teadlased, õppejõud ja doktorandid selle üle, keda ja miks peetakse omaks või võõraks.

Ütlus «Ükski prohvet pole kuulus omal maal» on laialt levinud. Sageli vastab see ka vähemalt mingis osas või mingi aja jooksul tõele. Konverents püüab leida vastuseid küsimusele, mille pärast võetakse mõned ühes või teises kultuuris omaks ja teised mitte.

Miks peavad mõned mõtted ootama n-ö oma aega, kuni need vastu võetakse ja omaks saavad, või koguni rändama üle keele- ja maapiiride, et leida mõistmine ja tunnustus hoopis teises kultuurikontekstis kui see, milles need välja öeldi?

Miks saavad ühed omaks ka siis, kui nad ei kirjuta ei meie keeles ega isegi meie kultuurist, teised võivad aga pingutada ometi omaks saamata? Milles peituvad sääraste dilemmade põhjused ja millest sõltuvad nende lahendused?

Eesti ja eestikeelse kõrgharidusega seotud humanitaarkultuur saab peagi saja-aastaseks. Selle aja jooksul on meie eestikeelses rahvusülikoolis ja selle ümber aset leidnud kultuurikontaktide alal nii õnnestumised kui ka ebaõnnestumised. Mis aga on nende põhjused ja tagajärjed?

Omad ja võõrad mõtteloos

Konverentsi peaettekande, «Omad ja võõrad «Eesti mõtteloo» taustal» peab Eesti filosoofia ajaloo professor Ülo Matjus. Professor tunnistas, et on ka oma isiklikus ajaloos oma ja võõra probleemiga üpris lähedalt kokku puutunud.

«Töötades kunagi Eesti NSV ajal Tartu ajalehe Edasi toimetuses sekretariaadi kirjandusliku kaastöölise ja tõlgina, üritasin algaja veerukirjutaja ehk kolumnistina alustada järjelooga ajalehe pühapäevitisel eriküljel «Kirjandus ~ Kunst», pühendades selle, nagu mulle tundus, mõne päevakajalise nädalateema filosoofilisemale käsitlusele,» meenutas Matjus.

Tema kolumnil ei olnud oma pealkirja, selle aset ja kohta täitis üle kahe veeru ulatuv ristkülik pildiga prilles mehe silmadest. Ilmuda jõudis neid kolumne neli. Ühes neist tunnustas ta Loomingu Raamatukogu Franz Kafka toomise eest eesti keelde, pidades silmas eeskätt romaani «Protsess» ilmumist.

Sellessamas  kolumnis jätkas ta eesti väliskirjanikega (nt Karl Ristikivi, August Mälk, August Gailit, Jaan Oks, Kalju Lepik, Henrik Visnapuu), arvates, et meil, st nn nõukogude inimestel on küllalt vaenlasi, kellega võidelda, ning et selle asemel võiks hoopis mõelda väliskirjanike tagasivõitmisele, hakates Eestis hoopis rohkem välja andma ilukirjandust neilt, kes ei ole ometi meie vaenlased.

«Üht-teist oli selleks ajaks, 1968. aastaks väliseestlasilt siin varem ilmunudki. Ent sellega minu üritus kolumnistikarjääri teha lõppeski,» nentis Matjus.

Tollane Eesti kompartei KK kultuuriosakonna juhataja, publitsistlike kalduvustega Olaf-Knut Utt kirjutas seejärel nimelt Eesti Kommunistis ilmunud artiklis «Kunstniku vastutus», et vahel satub ajakirjandusse läbikaalumata seisukohti, mis annavad tunnistust ideoloogilise võitluse teravuse mittemõistmisest.

Näitena viitas ta just Edasi veergudel Ülo Matjuse varjunime I. Ronicus all ilmunud mõtteavaldustele, «millest mõningates on tunda klassirahu meeleolude kajastusi». Sellega näidati selgesti kätte ületamatu piir omade ja võõraste vahel ning see oli I. Ronicuse lõpp.

Juri Lotman ja Tartu ülikool

Semiootika lektor Silvi Salupere kõneleb konverentsil Juri Lotmanist ja semiootikast Tartu ülikoolis. Kui Lotman konkureeris Paul Aristega, joonistus nende võrdlus paljuski raamistikus oma ja võõras. Lotmani edendatud semiootika ümber püsib seniajani teatud võõristuse aupaiste, kusjuures mitte ainult Eesti kontekstis.

«Kindlasti ei võtnud kõik Lotmani omaks. Tema toimetatud väljaannete ja suvekoolide menukus tekitas kadedust ja pingeid. Nii võime kirjadest lugeda, kuidas kirjastuse koosolekul korraldati näitemäng teemal «kogu ülikooli paberitagavara on venelased nahka pannud»,» tõi Salupere näiteks.

Siiski oli Lotmanil ülikoolis palju toetajaid. Laiemalt tuntuks ja omaseks sai ta eestikeelsele auditooriumile oma loengusarjaga «Vestlusi vene kultuuriloost», sest kuigi tema kirjutised hakkasid eestikeelsetes ajalehtedes ilmuma juba Eestisse saabumise esimesel aastal, s.o 1950. aastal, mõjus «elav» Lotman kahtlemata vahetumalt.

Lotmanist rääkides võib Salupere sõnul omaksvõtt tähendada erinevaid asju. «Ühelt poolt oli ta oma eluajal kõige kuulsam ja tõlgitum Tartu ülikooliga seotud teadlane, kellele avaldati tänu ja tunnustust. Samas ei valinud Eesti teaduste akadeemia teda esimesel katsel akadeemikuks – ei pidanud teda ehk piisavalt omaks?»

TÜ semiootika osakonnas on Juri Lotman kahtlemata üks olulisemaid autoreid, keda käsitletakse nii eraldi kursuste raames kui ka pea kõigil semiootika osakonnas loetavatel kursustel. Ka maailma mastaabis teatakse ja tunnustatakse Tartut seniajani kohana, kus säilitatakse ja arendatakse Juri Lotmani mõttevara.

Rääkides omadest ja võõrastest laiemas kontekstis, arvas Salupere, et siin mängivad rolli erinevad identifikatsioonimehhanismid. Muidugi on omaksvõtmise jaoks oluline sarnasus kõige erinevamates aspektides. Samas ei pruugi sünnipäralt eestlane ja puhast eesti keelt rääkiv inimene automaatselt «oma» olla, olulised on ka sõnad ja teod.

«Kui järgida Lotmani teese, siis tema rõhutas alati, et kultuuri elujõulisuse jaoks on tähtsad just erinevused. Ei usu, et midagi võiks olla eesti kultuuri jaoks nii «võõrast», et ei saa kunagi omaks. Juba see, et taoline eristus tekib, näitab, et mingi ühisosa on olemas. See, mis saab omaks ja mis jääbki võõraks, ei ole ilmselt ennustatav, kuna kultuur on pidevas muutumises ja valib ise, mida võtta ja mida jätta. Ning tema sõnul on ju ka vastupidine protsess, kus «oma» võib mingil hetkel muutuda «võõraks» või täielikult ununeda,» rääkis Salupere.

Kuidas võõrast saab oma

Kristiina Tiideberg TÜ kunstimuuseumist räägib õigeusu kultuurist Setumaal. Õigeusk ja selle käsitlused on Eesti kultuuri-uuringute kontekstis olnud kaua aega võõras, sest õigeusk on Eesti aladel olnud ajalooliselt seotud venestuspoliitikaga ja venekeelse elanikkonnaga.

«Need eelarvamused ja hoiakud on tugevasti mõjutanud ka pikaajaliste õigeusu kommetega Setumaa kultuurikäsitlusi. Õigeusuga seotud praktikatesse on suhtutud vahel võõristavalt ja umbusuga, vahel aga on mõni asi täiesti maha vaikitud või tähelepanu alt välja jäetud,» ütles Tiideberg.

19. sajandil alguse saanud rahvaluulekogumise kampaaniast alates on setu kultuurist püütud otsida ja seal rõhutada nn soomeugrilikke või paganlikke jooni. Alates Eesti taasiseseisvumise protsessist 1980. aastate lõpul on olukord aga muutunud.

Religioonil on oluline roll tänapäeva setu identiteediloomes ja kogukondade kujundamises ning õigeusu praktikad on selgelt setu kogukonnas au sees ja haaravad turistide tähelepanu. Õigeusuga seonduv on viimastel aastakümnetel jõudnud ka akadeemilistesse uurimustesse.

«Selle üle, millal ja kuivõrd on setud õigeusu omaks võtnud, on palju vaieldud. Ajalooliselt on see tihti olnud ka ideoloogiline küsimus ehk kuivõrd on setud võtnud omaks vene kultuuri ja kuivõrd «jäänud eestlasteks». Selge on, et õigeusutraditsioon on ajaloolistel põhjustel setudel juures pikem ja tugevam kui eestlaste juures. Jäid nad ju juba 13. sajandil idakiriku mõjuvälja,» täpsustas Tiideberg.

Üheks oluliseks õigeusu levitajaks kujunes Petseri klooster, mis sai alguse 15. sajandi lõpus, aga ka teised kloostrid, näiteks Mõla. 19. sajandil arvas Jakob Hurt, et setude õigeusk pole muud kui ainult välispidiste kommete ja talituste summa, kuid arvatavasti võib selles näha pigem luteri pastori lihtsustavat nägemust tema jaoks võõrale religioonile. Õigeusk on mõjutanud setude pühi ja tavasid, folkloori, maailmamõistmist ning ruumilist keskkonda ja teeb seda tänini.

«Õigeusu kiriku tavadel ja pühadel on kogukondi ja perekondi ühendav roll. Väga ilmekas näide õigeusutraditsioonide väärtustamisest tänaste setude seas on väikeste õigeusu külakabelite taastamine ning ka uute püstitamine – niisama nii suurt tööd ju ette ei võetaks! Ja seda teevad kohalikud inimesed koos kohaliku omavalitsusega, mitte niivõrd kirik.»

Ilmselt näeb enamik eestlasi Tiidebergi arvates õigeusku võõrana, kuna see seostub Vene võimu ja venestusega, mis on meie jaoks selgelt negatiivse märgiga. Õigeusu levitamine Eesti aladel ja õigeusu kirikute püstitamine on tihti kaasnenud Vene vallutustega või venestuspüüetega. Ka ülikooli peahoonesse rajati 19. sajandi lõpu venestuslaine käigus õigeusu kirik ja kellatorn, mis küll kohe Eesti Vabariigi algusaastatel lammutati.

«Poliitiline «võõra» aspekt pole kuhugi kadunud, kuid teisalt on õigeusk eestlaste jaoks ka teatud mõttes eksootiline ja huvitav. Seda tõestas kas või sel aastal kunstimuuseumis toimunud ikooninäituse menu, kus loengud olid rahvarohked ja täiskasvanutele suunatud ikoonimaaliprogrammi tuli sügisel suure nõudluse tõttu korrata,» lisas ta.

Tiideberg kiitis ka konverentsi teemavalikut, sest oma ja võõra, omaksvõtu ja mittevõtmise temaatika on praeguste poliitiliste sündmuste tõttu väga aktuaalne.

«Ajaloolasena vastaksin, et kergemini omaks võetav on meile kõik see, mis sobitub paremini meie rahvusliku narratiiviga – looga sellest, kes me oleme ja kust me tuleme ning mis on vajalik meie edasikestmiseks. Ka religioon pole selles kontekstis vähetähtis: eestlaste kultuuritaust on luterlik, kuid meile on väga omased ka loodusrahvaste usundid.»

Vaata nüüd ka UTTV videosalvestusi konverentsist! Esimest osa saate vaadata siinsamal UT veebis, ülejäänud videote jaoks minge lehele www.uttv.ee.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit