Väike-Maarja gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust õpetav Indrek usub, et kui õpetaja suudab oma ainest vaimustuda ja selle juures alati midagi uut leida, on õpilased palju innukamad tema tundides õppima ja juurdegi küsima.
FOTO: Merilyn Merisalu

Indrek Lillemägi: kool algab klassiruumist

Persoon

Indrek Lillemägi valiti mullu Väike-Maarja gümnaasiumi kõige õpilassõbralikumaks õpetajaks. Praegu magistriastmes kasvatusteadusi õppiv noor eesti keele ja kirjanduse õpetaja usub, et meil on vaja inimesi, kes tunneksid õppimisest mõnu.

Väike-Maarjas kolmandat aastat õpetajana töötav Indrek ütleb, et talle on alati meeldinud õpetajad, kes on õpilastelt palju oodanud, aga ka neisse uskunud.

«Kui nähakse, et õpetaja usub ja mõistab, siis tahetakse õppida ega kardeta eksida. Julgetakse rohkem küsida ja ise juurde uurida,» räägib Indrek. Ta muigab, et ilmselt olid kooliajal kõik tema õpetajad head, sest koolimineku vastu ei ole tal kunagi trotsi olnud.

Soov ise õpetajaks saada sai selgeks alles bakalaureuse lõpuaastal, kui Indrek läks Noored Kooli programmi. Kirjandust ja kultuuriteadusi õppides sai ta erialase tugeva teoreetilise pagasi, aga samuti oli suur tema tahtmine midagi ise ära teha ning arendada enda suhtlemis- ja juhtimisoskust.

«Programmi oodatakse inimesi, kellel oleks mingisugune juhtimiskogemus olemas, aga seda ei pea kartma. Juhtimiskogemuse võib saada kui tegutseda kooli õpilasesinduses tegutsemine, teha sõpradega teatrit, juhtida projekte ning kas või hoolitseda nooremate õdede-vendade eest,» arutleb Indrek. Põhiline olevat ikkagi, et noor inimene oskaks vastutada ja enda tegevust mõtestada.

Julgus katsetada, aga ka eksida

Indrekul oli kooli õpilasesinduse juhtimise ja ka üle-eestilise õpilasesinduste konverentsi korraldamise kogemus olemas. Peale selle oli ta oma eriala vastu väga kirglik ning ka kooli- ja noorteteatri kogemus ei jooksnud õpetajaks õppides mööda külgi maha.

«Õpetaja elu on paratamatult natuke rollimäng, aga minu õpetajaideaal läheb tegelikult näitlejaametiga täiesti vastuollu,» räägib Indrek. Tema jaoks ei ole õpetaja tänapäeva koolis see, kes klassi ees esineb, vaid pigem keegi, kes on õpilaste seas ja juhendab hoopis nende esinemist.

Teatrist saadud julgust esineda, vastutada, katsetada, aga ka eksida läheb õpetajaametis kindlasti vaja. Noore õpetajana ei olegi võimalik kindla peale minna, tuleb oma mugavustsoonist väljuda ja koos õpilastega areneda.

«Oleme ammu eemaldunud arusaamast, et õpetaja on see, kes esitab klassi ees täit tõde. Kui õpetaja julgeb tunnistada, et ta tõesti maailmast kõike ei tea, siis julgeb ka õpilane küsida ja eksida. Selline võrdne suhe on minu jaoks väga oluline.»

Siin tuleb kasuks kirg oma eriala vastu. Indrek arutleb, et kui õpetada lihtsalt midagi etteantut, mille vastu endal huvi ei ole, võivad õpilaste küsimused olla ebamugavad. Kui aga nautida oma ainet ja suuta vaimustuda uutest üksikasjadest või õppeviisidest, hoiab see klassiruumis kõik ärksad.

«Kunagi oldi sellise mudeli juures, et täiskasvanud otsustasid, milliseks lapsi kujundada. Aga me ei vaja enam alluvaid kodanikke, kes oskaks ühte kindlat ülesannet lahendada – selleks on masinad. Vajamegi õpilasi, kes oleksid õpetaja jaoks n-ö ebamugavad: küsiksid palju, arvaksid ja mõtleksid palju ega oleks alati rahul,» seletab Indrek.

Ühised väärtused ja eeskuju

Et õppetöö saaks sellises olukorras toimuda, peab õpetaja ja õpilaste suhe olema väga hea. Kui nad väärtustavad ühist ja oskavad omavahel suhelda, siis saabki olla nii, et õpetaja ja õpilased naudivad koolitunnis arusaamatuse ja küsimise protsessi.

Ka eeskuju andmine on oluline osa õpetaja tööst, usub noormees. Kui näiteks õpetaja elu seisneb koolist vabal ajal lihtsalt kodus televiisori vaatamises, siis ei ole eriti suurt kaalu tema sõnadel, mis innustavad rohkem tegema ja olema.

«Aga kui õpilased küsivad, mida õpetaja suvel tegi ja too saab neile öelda, et kõndis tuhat kilomeetrit jala, siis see tekitab mingi teise loomulikkuse. Reisimisel ja kirjandusel on mõnes mõttes sarnane ülesanne: mõlemad võimaldavad argielu vaadata teisest kohast või elurütmist, anda uusi vaatepunkte ja rikastada maailmapilti,» räägib Indrek.

Pärast Noored Kooli programmi lõpetamist käis ta uudistamas koole üle Eesti ning valis Väike-Maarja gümnaasiumi eelkõige seepärast, et direktoriga tekkis kiiresti usaldus ja teineteisemõistmine. Indrek tahtis töötada keskkonnas, kus ta saaks ennast hästi tunda, aga mis pakuks ka talle endale võimalust areneda.

«See kool on Väike-Maarja kogukonna jaoks ikkagi kese – kõik keerleb kooli ümber. Minu arvates ongi tähtis mõista koole kogukonnakeskustena. Kui vaadata ääremaastuvat Eestit, siis kohalikud koolid on võimalus säilitada teatud sotsiaalhoolekande teenuseid, huviringidega seotud kultuurielu, võimalust tuua uut verd kas või noorte õpetajate näol.»

Kool kui kogukonna kese

Augustikuus Paides toimunud arvamusfestivalil juhtis Indrek kogukonnakoolide arutelu. Seal käsitleti kogukonna mõistet küll natuke kitsamalt. Kogukonnakoolist räägiti kui koolist, mis on saanud alguse lapsevanemate ja õpetajate algatusvõimest.

«Seal tekkis küsimus, kas siis kõike uut ja ägedat ei saa teha juba olemasolevates koolides. Kas selleks on tingimata vaja uusi koole luua. Mina usun, et vajame mõlemaid: mida mitmekesisem on pilt, seda rohkem on meil üksteiselt õppida,» seletab Indrek.

Väikestes koolides on paratamatult teine koolikeskkond kui suurtes. Uute väikeste koolide puhul on väga põhjalikult läbi mõeldud, miks on kool ja haridus vajalik ning miks on vajalik just nende kool. Sellest lähtuvalt peavad nad tegevusedki väga hoolikalt läbi mõtlema. Indreku arvates on see üks näide, mida suured väikestelt õppida võiksid.

«Suurepärane, et Eestis on selliseid koole, aga me ei saa haridusfilosoofias jõuda arusaamani, justkui oleks meil ainult üht õiget tüüpi kool. Mina sõlmisin endaga pärast arvamusfestivali rahu ja mõistsin, et vajamegi erinevaid koole, sest meil on väga palju erinevaid inimesi,» arutleb ta.

Seepärast mõtestabki Indrek enda peas kogukonnakooli laiemalt, kui seda arvamusfestivali arutelul tehti. Olenemata sellest, kas tegu on suure või väikese, uue või vana kooliga, on koolil kui sellisel nüüdisajal palju rohkem rolle kui olla lihtsalt teadmiste edastamise koht. Haridus on alus nii majandusele, kultuurile, kohalikule sotsiaalpoliitikale kui ka inimeste liikumisele.

Kui siiski midagi ühtset välja tuua, võiks need Indreku arvates olla ühised väärtused. Nii saaks koolis valitseda tasakaal – olgu see sooline, vanuseline või metoodiline tasakaal. Ühiste väärtuste ja oskusliku suhtlemise korral toovad kasu nii tavad kui ka uuenduslikkus. Mis täpselt need põhiväärtused on, tuleb aga kõigepealt iseenda jaoks selgeks teha.

Õpilassõbralikum kool

«Ma ei saa ju kellelegi ette öelda, millesse uskuda. Mina ise usun näiteks sellesse, et iga õpilane väärib võimalust. Tähtis ei ole see, et minul oleks tingimata õigus, vaid see, et õpilane saaks õppida,» räägib Indrek.

Näiteks meeldib talle endale väga loenguid kuulata. See aga ei tähenda, et tegu on maailma parima õpetamisviisiga, mis sobib kõigile. Seepärast mõtleb ta alati uut eesmärki seades, mis on tema õpilaste jaoks kõige parem meetod selle sisu omandamiseks.

Praegu loodabki Indrek, et kasvatusteaduste õppimine aitab tal õpetamisele ja õppija arengu toetamisele teoreetilisema pilguga vaadata. Usu- ja tundepõhiselt on küll hea õpetada, aga ta tahaks ikkagi täpselt teada, miks miski hariduses toimib ja midagi muud mitte, millest räägitakse, kui räägitakse haridusuuendusest ja mis praktikaid saab sellega seoses rakendada.

«Tahan kindlasti haridusse jääda. Kõik, mis ma juurde õpin, ja valikud, mis ma teen, on kindlasti seotud sellega, et anda panus Eesti kooli õpilassõbralikumaks ja väärtuspõhisemaks kujundamisse,» räägib mees oma tulevikuplaanidest.

Noore õpetajana on Indrek selle vastu, et õpetajal peaks klassiruumis olema rohkem võimu, näiteks õpilaste kotte läbi otsida. Ta ei suuda uskuda, et rohkem võimu teeks midagi paremaks. Eesmärk ei ole ju maailm, kus õpetaja võib õpilasele joonlauaga vastu sõrmi lüüa.

Indrek usub, et rohkem tuleks väärtustada õpetaja ja õpilase võrdset suhet. Ta ei arva, et võimusuhete põlistamisega loodaks koolikeskkond, kus õpilastele meeldib õppida, või niimoodi aidataks areneda vastutusvõimelistel kodanikel.

«Kui õpilased on kogu aeg sunnitud alluma, siis nad ei õpigi vastutama. Meil on vaja inimesi, kes oskaks iseseisvalt õppida ja tunneks sellest mõnu. Me ei saa loota, et keegi üleval pool kujundab kõik valmis, sest kool algab ju sellest, mis toimub klassiruumis. Peame ise rohkem tähelepanu pöörama suhtlemisoskusele ja kooli demokratiseerumisele.»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit