Anneli Barcelonas vaadet nautimas.
FOTO: erakogu

Madridist on ilusam vaid taevas

Reisikiri

Kohalikud ütlevad «Madridist taevasse» sest kui Madrid on nähtud, siis sellest ilusam saab olla vaid taevas.

Oli 2014. aasta 30. august, kui maandusin Hispaania pealinnas Madridis. Eestis hakkas suvi juba lõppema, seal oli aga üle 30 kraadi sooja nagu kesksuvistel kuumadel päevadel. Sõber Jorge tuli mulle lennujaama vastu ja viis enda koju, kus elasin järgmised kuu aega, kuni ootasin oma korteri vabanemist.

Kuigi enne õpinguid Tartu ülikooli magistratuuris elasin palju aastaid Moskvas, olin viimasel aastal Tartus elades juba harjunud vaikse linnaga, kus kõik on lähedal. Madridis vaatasin ringi ja mulle tundus nii imelik mõte, et järgmised viis kuud elan jälle suurlinnas, kus hakkan õppima ülikoolis Universidad Complutense de Madrid. Mõned hooned olid üsna vanad ja minu arvates mitte kuigi ilusad. Oli ka uuemaid ja ilusamaid maju, aga neil oli palju grafitit. Samuti võis näha erinevaid protestiplakateid. Kõike seda tasakaalustas ilus vaade mägedele.

September algas hispaania keele kursusega, mis kestis kaks nädalat ja aitas väga palju juba varem õpitut meenutada ning uut materjali omandada. Tõtt-öelda oli keelega alguses raske, eriti hispaanlastega suheldes. Kui välismaalastest (peaaegu kõik välistudengid Hispaanias räägivad hispaania keelt) oli kerge aru saada, siis hispaanlaste kiiret kõne oli keerulisem mõista. Isegi kui sain sellest aru, ei jõudnud ma sõnagi vahele öelda – nii kaua, kuni mõtlesin, kuidas mõtet sõnastada, oli teema juba vahetunud. Järk-järgult muutus kõik lihtsamaks, sest kui iga päev kohalikku keelt kuulda, siis õpib seda kiiremini ka rääkima.

Tõsine õppetöö ja streigid

Loengud algasid septembri lõpus. Iga aine oli kaks korda nädalas, palju anti kodutöid ja tehti rühmatööd. Peaaaegu igas aines oli vaja semestri lõpus kirjutada lõputöö. Mõnes oli tarvis sooritada eksam. Lõputööd olid kaalukad –  semestri jooksul tuli valida teema ja kirjutada töö põhipunktid. Kui olin teemaga natuke tööd teinud, tuli tööd esitleda ja õppejõuga selle üle arutleda.

Kuna õpin suulist tõlget, siis võtsin ka Madridis tõlkimisaineid. Aines «Kirjandusliku tõlke ajaloolised ja teoreetilised alused» sain korrata Tartus õpitut, aga ka teada palju uut. Kursusel «Audiovisuaalse tõlkimise lingvistilised aspektid» õppisime tegema filmidele nii tavalisi subtiitreid kui ka subtiitreid vaegkuuljatele ning filmide kirjeldustõlget vaegnägijatele. Sain teada, et subtiitrite tegemine pole üldse kerge töö: tuleb arvestada minuteid ja sekundeid, millal ja kui kaua subtiitrid on ekraanil ning tähemärkide arvu. Mõnikord tuleb tükk aega mõelda, kuidas lause sõnastada ja sisu kajastada nii, et see ekraanile mahuks. Tõlkida tuli inglise keelest hispaania keelde ja kuna see aine oli esimesel semestril, oli see minu jaoks väljakutse. Tööprotsess oli nii huvitav, et andis mulle mõtteid nii magistritööks kui ka edaspidiseks.

Mind pani imestama haridussüsteemi olukord Hispaanias, eriti Complutense ülikoolis. Nimelt polnud ülikoolil piisavalt raha, mistõttu ei saanud sel õppeaastal mõnda ainet võtta. Õppimine on tasuline ning aasta kestva magistrantuuri eest tuleb maksab peaaegu 4000 eurot. Stipendiumit saada on väga raske, sest seal kontrollitakse pere kahe aasta tagust sissetulekut, kuigi selle aja jooksul võidi töökoht kaotada. Kui perel on kaks kinnisvara (paljudel on korter ja suvemaja), siis stipendiumit ei saa.

Seetõttu korraldavad tudengid tihti streike, mõnikord isegi ööbivad ülikoolis. Kuid olukorda pole see siiani muutnud. Samuti oli mulle võõras sealne liigne bürokraatia. Et saada tulemuste tõendit, tuleb maksta 20 eurot ja oodata kaks nädalat. Tartus aga saab selle kätte ühe minutiga ja tasuta. Kuid palju oli ka meeldivat: õppejõud olid väga heatahtlikud ja vastutulelikud ning loengud olid huvitavad. Ma usun, et õppisin selle aastaga palju juurde, sh hispaania keelt.

Linn, mis ei maga kunagi

Madrid on linn, mis ei pruugi kohe kõigile meeldida, kuid kui seda õpitakse tundma, armutakse sellesse kindlasti. See on suur, kuid samas tundub, et kõik on lähedal, sest jalgsi võib läbi käia nii kesklinna kui ka kõik turismikohad. Madrid on alati täis elu – ka öisel peaväljakul, Puerta del Solil kõndides. Seal on kõik tuledes, alati on liikvel palju inimesi ja igal ajal on kuhugi minna. Samuti on Madrid väga rahvusvaheline – kuigi turiste on palju vähem kui näiteks Barcelonas, elavad seal inimesed, kes on pärit igasugustest riikidest.

Mulle meeldis väga, et inimesed on avatud ja seltskondlikud. Mõnikord võib niisama suvalise inimesega bussis või ka tänaval pikemalt juttu ajama jääma. Madridis on palju imelisi muuseume nagu Prado ning rohelisi parke, näiteks Retiro. Madrid on minu (ja ka Ernest Hemingway) meelest linn, mis kajastab kõige rohkem Hispaania kultuuri. Kõik teised suuremad linnad – Barcelona, Granada, Sevilla jt – peegeldavad konkreetse piirkonna iseloomu. Hispaania ongi huvitav selle poolest, et see on nii mitmekesine – Põhja- ja Lõuna-Hispaania on nagu kaks erinevat riiki. Madrid asub Hispaania keskel, mis tähendab, et igale poole on mugav reisida – sain käia nii Baskimaal, Andaluusias kui ka Itaalias, Portugalis ja Marokos. Peale selle on Madridist vaid ühe tunni kaugusel palju huvitavaid linnu (nagu Toledo ja Segovia) ja kaunis loodus (Navacerrada mäed ja Sierra de Madridi järved).

Armusin Madridi detsembriks ja mind kurvastas mõte, et pean juba jaanuari lõpus või veebruari alguses tagasi sõitma. Neli kuud möödus nii ruttu. Mulle tundus, nagu jätaksin Madridis olemise pooleli, lõpetamata. Keeleõpe läks nii hästi, et oli suur soov seda Hispaanias jätkata. Seepärast pikendasingi oma Erasmuse õpinguid teiseks semestriks. Läbisin veel huvitavaid aineid ning jõudsin hispaania keeles B2 tasemele. Nagu Tartus, tegutseb ka Madridis Complutense ülikoolis Erasmuse üliõpilasvahetuse organisatsioon, mis korraldab Erasmuse üliõpilastele erinevaid üritusi ja väljasõite. Erasmuslasi on seal palju rohkem kui Tartus – kõiki ei tunnegi, kuid lõpuks on koos suur rühm sõpru, kes osalevad igal üritusel ja reisivad koos. Peale selle võtsin ma osa ka Social Erasmuse projektist ning käisin koolides, haiglas ja vanadekodus Eestist jutustamas.

Mul on väga hea meel, et sain sellisest kogemusest osa. Nüüd on minu maailm avaram ja mul on palju rohkem sõpru erinevatest riikidest. Soovitan kõigile sellisest võimalusest kinni haarata ja õppida semester (või kakski) välismaal!

Anneli Alle

tõlkeõpetuse magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

Madrid