Markko Karu soovitab õppides uudishimulik olla ja palju küsida – siis võib ka töös edu oodata.
FOTO: erakogu

Markko Karu murrab oma tööga mõttemudeleid

Vilistlane

Kui Markko Karu lahkus aasta tagasi brändingu ja teenusdisaini ettevõttest Brand Manual, sai temast vabakutseline disainer ja konsultant. Üle hulga aja esimene omapäi veedetud aasta on olnud tegus.

Eesti kunstiakadeemiast disainerihariduse saanud Markko lõpetas 2013. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemia virtuaalkeskkondade loomise ja arenduse magistriõppe esimese lennu.

«Olime nn eksperimentaalkursus, sest püüdlus ühendada disain ja äriõpe praktiliseks kursuseks, kus põhirõhk on idufirmadel, uute ettevõtete alustamisel ja töövõtete harjutamisel, oli uus lähenemine. Minu jaoks oli see ühenduslüli varasema kogemuse ja tehniliste meeskondade juhendamise vahel,» räägib mees.

Mida soovitad ülikooli sisseastujatele?

Võtke ülikoolis õppimist tõsiselt! Õppejõud ja võimalused, mis teile on loodud, on väga väärtuslikud.  Ma olen liiga palju näinud passiivseid tudengeid, kelle jaoks ei ole see, mida räägitakse, õppimise ajal huvitav. See suhtumine viibki loengu kvaliteedi alla, muudab teadmised kasutuks.

Kui tahad kunagi tööle saada, siis see, et oled loengus istunud, ei anna sulle eelist. Eelise annab see, et oled midagi meelde jätnud, oled pealehakkaja, julged küsimusi küsida. Võtad võimalusest kinni ega oota, et sulle midagi suhu topitakse.

Minu jaoks minnakse meelelahutuse ootusega liiale. Kui palju ja mida peaks õppejõud tegema, et tudengid kuulaksid? Kas igast materjalist peab mängufilmi tootma, et tudengid huvitatuna hoida? Absurd! Kui õppejõu vastas on huvitatud inimene, siis saab ta anda väga palju põnevaid vastuseid. Eelkõige on see ju vahetu kogemuse jagamine. Raamatuid võid sa omaette lugeda, ülikoolis on aga keegi, kes saab kuulata just sinu küsimusi ja aidata neile vastuseid leida. Kõik algab sinu enda uudishimust!

Kuigi ta asus õppima Tartu ülikooli Viljandis asuvasse kolledžisse, toimus õppetöö hoopis Tallinnas Mustamäel. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamik õppejõududest ja tudengitest elas ja töötas Tallinnas. Mõned kursusekaaslased tulid siiski Tartust ja üks sõitis loengutesse kohale isegi Lätist.

Esimese lennuna oli neil võimalus kursuse töökorraldust ise lihvida. Markko sõnul võeti õppekava ette kui alustav idufirma ja püüti sellele anda elujõuline vorm. Kuna kõik kursusel osalejad olid aktiivsed tööinimesed, jõuti arusaamisele, et kogu õppimine ja teabevahetus saab toimuda ainult kokkusaamiste ajal.

Kuna kursusel oli palju eri valdkondade spetsialiste, siis andsid paljud oma panuse loengus asjakohaseid kommentaare andes, näiteid tuues või hoopis ise teemat vedades.

«Kindlasti on need inimesed, kellega ma kursusel kokku puutusin, omaette väärtus. Lisaks meeldis mulle käised-üles-ja-kallale-suhtumine, millega õppisime, kogemusi vahetasime ja prototüüpe ehitasime,» toob ta näiteks.

Kireks aja säästmine

Aeg magistriõppes möödus väga hoogsalt mitte ainult õppetöö poolest. Kursuse raames võttis Markko osa iduettevõtete üritusest Garage48, kust leidis enda ideele suurepärase meeskonna, kellega koos loodi Qminderi-nimeline rakendus.

«Qminderi idee oli lihtne: võta end nutitelefoniga järekorda ja kasuta ooteaega enda äranägemise järgi.»

Seda, et idee on hea, tõestasid nii Garage48 võit kui ka Prahast koju toodud Seedcampi rahastus. Samuti võttis meeskond osa start-up-saunast, kus jõuti kolme auhinnatud tiimi hulka. Lisaks pälvis Qminder 2012. aasta parima mobiilirakenduse auhinna.

Tänaseks on Qminder kasutusel üle maailma, kuid teekond õige kliendi leidmiseni veel kestab.

«Üsna pea saime aru, et meie klient ei ole ootaja, vaid teenindusettevõte. Taoline mobiilirakendus töötaks kõige paremini kohtades, kus inimesed peavad tavaliselt ootama tihti ja kaua. Sellised teenused ei jää tänapäeval enam ellu. Ja riikides, kus niiviisi oodatakse, ei ole veel piisavalt nutiseadmeid. Õnneks oleme leidnud mitmeid kasutusi sellele rakendusele olukordades, mida me ise ei osanud ette näha,» räägib Markko.

Nüüdseks veab ta veel üht edumeelset projekti, mis kasvas välja disainibüroo töö korraldamise kogemusest. See on virtuaalne ajaplaneerija Hourdini, mis hõlbustab inimesel kõigi jooksvate tööde meelespidamist ja paneb uued ülesanded sinna, kus nende tegemiseks inimesel ka aega on.

«Hourdini põhifunktsionaalsused juba töötavad, kuid ilmselt läheb veel aega, et ära tabada täpne sõnastus, kuidas inimesed aru saaksid, miks neile sellist tööriista vaja on. Millegi uue kasutuselevõtu suur piirang on inimeste praegused teadmised sellest, kuidas midagi kasutada,» viitab Markko.

«Ehk klassikaline anekdoot Henry Fordist: kui ta küsib inimestelt, millist autot nad sooviksid, vastatakse talle, et tahetakse kiiremat hobust,» toob Markko ilmeka näite. Uued asjad tekivad alati pakkumistena, mitte nõudluse alusel ja reeglina ei võta inimesed harjumatuid lahendusi kohe omaks.

Tema sõnul käib iga innovatsiooniga kaasas olemasolevate mõttemudelite murdmine. Tuleb selgitada, et uue seadmega saab midagi teistmoodi teha. Just inimeste ümberharjumine on uute lahenduste kasutuselevõtul kõige suurem takistus.

Mõttemudelite murdmine

Näiteks toob ta Brand Manuali ajal tehtud SEB Digikassa projekti, mis sündis ülesandest välja mõelda teenus, mis aitaks kaasa noortel raha säästa. Noori küsitledes tõdeti, et nad ei arva, et saaksid üldse mingit raha säästa. Järelikult oleks olnud ajaraisk lihtsalt säästmist propageerida.

«Igasuguse harjumuse tekitamiseks peab eelnevalt muutma inimese mõtlemist. Tuleb pakkuda eduelamust, mis oleks kehtiva arusaamaga vastuolus,» seletab Markko.

Uue harjumuse saab tekitada väikese pingutusega. Raha säästmises sai meeskond inspiratsiooni mündipurgist, mis paljudes majapidamistes olemas on. Pangateenusena mõeldi välja lahendus, kus kliendi kõik kaardimaksed ümardatakse järgmise täiseuroni ja tekkivad sendid kantakse eraldi säästukontole. Vaikselt kogutud rahast saab mõne aja pärast üsna suur summa, mis tõestab inimesele, et ka tema on võimeline säästma.

Teel mõttest reaalseks teenuseks kohati väga paljusid skeptikuid, ent kui toode turule jõudis, oli kasutajate tagasiside ülipositiivne, sest nähti, et pank teeb midagi lihtsalt inimeste aitamiseks.

«Mu enda ema avastas üllatusega, et on aastaga kokku hoidnud 400 eurot – tema jaoks oli see õigel ajal maast leitud raha,» ütleb Markko. Teenus lansseeriti 2012. Aasta oktoobris ja esimese pooleteise aastaga oli 53 000 Eesti inimest kokku kogunud enam kui seitse miljonit eurot.

Suur osa tema igapäevatööst ongi esiteks ise aru saada, mis on uue toote väärtus ja siis see sobilike sümbolite, sõnade ja näidetega ka teistele mõistetavaks teha. Selle juurde käib kasutajate uurimine ja nende vajadustest arusaamine.

«See töö on selles mõttes hästi huvitav, et kõikidel klientidel on täiesti erinev olukord, aga samad vajadused: on vaja luua selgust ja arusaadavust. Joonistamise asemel pead inimesi kuulama ja noppima välja need märksõnad, mis kedagi kõnetasid, millega saab midagi luua,» seletab Markko.

Ta lisab, et siin tulevad kasuks probleemilahendusoskus ja insenerimõtlemine. Olukord tuleb osadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna nii, et vasturääkivused kaoksid. Selleks tuleb teada saada, miks inimesed üht või teist teenust kasutavad, mida nad hindavad, mis neile peavalu valmistab või mida nad parema meelega väldiksid.

Vabakutselisus ja meeskonnatöö

Markko on viimased kümme aastat olnud loomeettevõtja: viis aastat disainibüroos Velvet ja viis Brand Manualis. Eelmisest aastast alates on ta taas vabakutseline ja liitunud eri meeskondadega, et mõne konkreetse teemaga tegeleda.

«Juhtusin lugema üht briti uuringut, kus võrreldi vabakutselisust ja meeskonnas töötamist. Seal tõdeti, et kui inimene on distsiplineeritud, oskab oma tööd teha ja tal on suhtlusvõrgustik, siis on tal mõttekam olla vabakutseline. See toetab minu esimese aasta enesetunnet.»

Erinevus nende kahe tööstiili puhul on suur ja mõlemas on Markko kinnitusel palju positiivset. Koostöö talle meeldib, sest võimendus, mida suurem rühm üksikinimesega võrreldes teha saab, on märkimisväärne. Samas annab vabakutseline olek teatava kergustunde, sest ainus vastutus on tal iseenda antud lubaduste täitmise ees.

Valik, kes kumba lähenemist eelistab, on aga sügavalt individuaalne.

Aga ta ei soovita kohe vabakutselisena alustada. Markko meelest on päris oluline, et esmalt õpitaks selgeks koostööreeglid ning alles siis tehakse valik, kas iseseisvalt tegutseda. Head vabakutselised on ikkagi väga süsteemsed inimesed. Organisatsioonis töötades on enamasti keegi, kes annab piitsa või präänikut, iseseisvana pead selle ise ära tegema – ennast piitsutama või aeg-ajalt premeerima.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kultuuriakadeemia