Merle Karusood (keskel, hallis kostüümis) rõõmustab sarnaste lugude abil eri põlvkondade ühendamine.
FOTO: Andres Tennus

Merle Karusoo: mälupiltides pole põhjust kahelda

Persoon

Märtsi keskel võttis seekordne ülikooli vabade kunstide professor, lavastaja Merle Karusoo kursuse «Kaevudes. Elude lood kaasakirjutamiseks» kokku esitlusõhtuga.

Merle Karusoo

Suurema osa oma elust on ta töötanud lavastajana, kuid on olnud ka õppejõud, kirjutanud näidendeid ja uurimistöid.

Karusoo lavalooming jaguneb põhijoontes kaheks: dokumentaalse materjali kogumisel ja dramatiseeringutel põhinevad lavastused ning teiste autorite tekstidele tuginevad lavastused. Tema dokumentaalteatri põhivorm on monoloogid, mida ta on nimetanud ka tunnistuste andmiseks, mis vajavad (ära)kuulajat ehk vaatajat, nii et teatrisituatsioon muutub olemuslikult tähtsaks.

Karusoo on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001) ning suure hulga erinevaid teatri- ja näitekirjanduse preemiaid.

Merle Karusoo on eestlaste elulugude kogumise algataja. Sel õppeaastal peetud kursusel kutsus ta osalejaid reflekteerima selle üle, kuidas inimelu olulisi etappe eri aegadel ja põlvkondades läbi elatakse. Kursuse lõpuesitlusel kandsid katkendeid oma sügissemestri jooksul kirja pandud elulugudest ette 18 osalejat.

Lavastaja sõnul käis tema loenguid kuulamas 90 inimest. Umbes pooled neist olid aga vabakuulajad, kes valisid külastatavaid loenguid teemade järgi vastavalt oma konkreetsetele huvidele.

«Selle kohta, kui paljud oma lugusid kirja panema hakkasid, ma arvet ei pidanud. Need, kes juba kord kirjutama hakkasid, enam naljalt tööd pooleli ei jätnud. Kõik kirjutajad aga kevadsemestrisse kaasa ei tulnud,» räägib Karusoo.

Oma looga teiste ette minek

Kui sügissemestril said osalejad loenguid kuulata ja teemadepõhiselt ka oma elulugusid jutustada, siis kursuse kevadsemestri eesmärk oligi elulood ka avalikkuse ette tuua. Need, kes olid nõus oma lugusid teistega jagama, jõudsid publiku ette.

«Esialgne ülesanne oli kirjutada vabalt. Tegin nendest lugudest esimesed väljavõtted ja küsisin üle, kas kõik on ikka nõus oma teksti teiste ees lugema. Kui sel semestril kokku saime, kuuldi üksteise lugusid esimest korda. Edasi töötasime tekstide kallal juba kõik koos,» jutustab lavastaja.

Karusoo vaatas tekstid veel kord üle, misjärel hakati lühendatud versioone koos kärpima. Kõigepealt tegid kõik tööd oma tekstiga, alles siis palus õppejõud neil teiste lugusid kärpima hakata.

«See aitas mõista seda, milliseid punkte teised kellegi tekstis ei mõista. Muidugi tekib sellisel puhul küsimus, et miks kärbitakse ära midagi, mis kellelegi väga oluline on. Siis rääkisime ka sisuliselt läbi, mida miski kellelegi tähendab,» jutustab Karusoo.

Tema sõnul ei olnud esitluse ettevalmistamine niivõrd lavastaja, kuivõrd elulugude koguja töö. Seda enam, et kirjutajad esinesid ise ja esitlus valmis meeskonnatööna. Kuigi kevadel saadi kokku vaid seitse korda, olid esitlusele eelnenud õppepäevad pikad ja meilivahetus kokkusaamiste vahepeal väga tihe.

Räägiti oma sünniaastast, õpetajatest ja muust, mis nendega seotud.

«Kõik teemad ei olnud muidugi täpselt samad, mis minul, sest kõigi kogemused on erinevad. Aga kui näiteks mina loengus oma hõimlastest rääkisin, kirjutasid sellest ka nemad. Ja kui nooremad oma perest piisavalt ei teadnud, läksid nad ja küsisid teiste sugulaste käest järele. Juba see on minu meelest väga oluline!»

Eestlaste ühine minevik

Paljuski hakati just Karusoo algatusel 1980. aastate lõpus eestlaste elulugusid koguma. Olles 1987. aastal asutatud Pirgu arenduskeskuse mälusektori juht, ennetas ta teadusajalukku läinud mälestuste massikogumisi, näiteks Eesti muinsuskaitse seltsi ja ühenduse «Eesti elulood» tegevust.

Oma varase tegevuse käigus juurutas Karusoo nn empaatilise eluloointervjuu metodoloogia, mis oli eeskujuks hilisemale eluloouurimisele. Ta problematiseeris ühena esimestest elulugude kogumise ja kasutamise eetilist dimensiooni.

Ta on Eestis, aga ka laiemalt Euroopas ja Venemaal tuntuks saanud sotsioloogilise, dokumentaalse või elulooteatri alusepanija ja eestvõitlejana. Elulooteater on teatrisuund, mis algab uurimistööst ning lõpeb tulemuste esitamisega etenduse vormis.

«Minevikuga on alati nii, et kõigil on väga palju ühist, see tuleb lihtsalt üles leida,» teab Karusoo. Mälupiltidesse tuleb elulugude kogumisel suhtuda kui faktidesse. Agasid võib lavastaja sõnul olla kõiges, kuid mälupiltides pole põhjust kahelda – keegi ei väidagi ju, et tegu on ainsa või esimese mälupildiga. Need muutuvad aja jooksul, aga räägivad seda enam midagi inimese kohta.

Lavastaja sõnul on inimesel esimesest mälupildist enda kohta palju õppida. Tema jaoks iseloomustab just see mälupilt, mis kellelegi esimesena meenub, seda, milline see inimene praegu on – iseasi, kas ta kõva häälega ütleb, mida ta sellest välja loeb.

«Mina olen mälupilte seoses elulugudega palju kogunud. Nende muutused on jahmatavas korrelatsioonis inimese endaga. Kui te mõtlete ja leiate, et mingi muu mälupilt võib olla esimene, siis saate aru, et olete sel hetkel ka ise teistsugune,» toob ta näiteks.

Ka Karusoo kursusel osalenud tunnistavad, et õppisid enda ja pereliikmete mälestusi kirja pannes palju just iseenda kohta. Pärast kursuse lõpuesitlust peetud kõnedes tõid mitmed välja, et kui nad alguses mõtlesid, mis huvi nende elu ikka teistele pakub, siis koos teiste inimeste lugudega moodustasid need terviku, mis aitasid enda elust ja isikust paremini aru saada.

Iga kogemus muudab

Lavastaja meelest oli kursuse juures kõige põnevam, et seal osalesid eri vanuses ja taustaga inimesed.

«Minu meelest on see kõige vägevam üldse – et kaasa teevad ka pensionär ja gümnasist, kes ei ole siin ainepunkte kogumas, vaid kes käivad kohal seepärast, et see huvitab neid ja nad tahavad siin olla,» jutustab Karusoo. Eriti rõõmustas teda eri eas ja kohtadest pärit inimesi enne ja pärast lõpuesitlust aktiivselt omavahel suhtlemas näha.

Karusoo kursus on kaunite kunstide professorite loengukursuste seas üks kõige praktilisemaid, sest ühendas loengute kuulamise ja suure hulga kirjalikke ülesandeid lavale mineku ja üheskoos esinemisega.

«Nojah, muidugi lasin palju teha. Aga nii jõuabki kõige paremini kohale. Esimese semestri eesmärk ei olnud loenguid pidada, vaid panna inimesed kaasa kirjutama. Lihtsalt istuda ja kuulata on ka tore, aga kui ise kaasa kirjutad, aitab see kõik palju paremini läbi mõelda,» seletab lavastaja.

Kuigi Karusoo oli kohe nõus vabade kunstide professori kohale asuma, ei osanud ta ettepaneku tegemise ajal ka ise ette näha, kui palju praktikat kursus tegelikult endas hõlmama hakkab.

Pärast Art Leetelt saadud telefonikõnet sõitis lavastaja Tartusse ja arutas filosoofiateaduskonna õppejõudude ja teadlastega koos läbi, mida ta ülikoolis õpetades teha võiks. Sellele järgnes tihe kirjavahetus, mille jooksul sai selgeks ka kursuse ülesehitus ja sisu.

«Ma usun, et kõik, kes enda elulood kirja panid, mõtlesid kursuse jooksul väga palju enda ja oma elu peale. Nad kirjutasid ju kümneid kordi rohkem, kui need episoodid, mis nüüd ette kantud said. Ma arvan, et iga kogemus muudab inimest, ka see, mille nad siit kursuselt said. Millise aja jooksul ja mis suunas see muutus toimub, on aga väga raske öelda. Ma olen väga tänulik, et nad on selle tee kaasa teinud, ma õppisin siit palju,» tõdes Karusoo.


Mida andis teile osalemine kursusel «Kaevudes – kaasakirjutatud ja meelde tuletatud elude lood»?

Oliver Issak
Hugo Treffneri gümnaasiumi 11. klassi õpilane

See kursus andis mulle, ja ilmselt ka teistele, kes siin osalesid, juurde enda leidmist ja enda mõistmist. Minu jaoks toimus see eriti võimaluse kaudu kuulda teiste lugusid ning ka ise oma lugu ja suguvõsa lähemalt uurida. Just oma loo abil enese leidmine, oma tähtsusest siin maailmas arusaamine, enda mõtestamine – selle sain siit kursuselt kaasa.

Maia Tammjärv
eesti kirjanduse doktorant

Mulle andis palju nende asjade kirjapanek, mille peale ise tulla ei pruugi. Merle ütles, et kirjuta nüüd sel teemal, ning pididki mõtlema, uurima ja kirjutama. Arvasin alguses, et ega ma teisel semestril kirjapandud lugude esitlemisel ei osale. Me keegi ei uskunud, et selle päriselt ära teeme, nii et minu jaoks oli see kursus ka väga suur eneseületus. Kindlasti muudab see kogemus mind natuke.

Anneli Saro
teatriteaduse professor

Tahtsin teada, kuidas Karusoo ja elulooteater täpsemalt töötab. Tegin seda ka oma tütre pärast. Kui minuga ühel päeval midagi juhtuma peaks, siis on ühes kohas olemas meie pere pärimused, olulised asjad, mida olen mõelnud enda ja maailma kohta. Olin Eestist ära neli aastat ja siia tagasi tulles ei saanud täpselt aru, kes olen mina või milline on maailm, kuhu tagasi tulen. See projekt andis võimaluse aeg maha võtta ja selle üle järele mõelda.

Vaata ka UTTV videosalvestust kursuse tööde esitlusest:

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit