Evelin Voronežis Lenini kuju juures uisuplatsil.
FOTO: erakogu

Minu elu Voronežis ehk kätega rääkimine ja paberimajandusse uppumine

Reisikiri

Venemaale soovisin õppima minna juba oma esimesel bakalaureuseõppe aastal. Kui õigesti mäletan, siis toona said ka esmakursuslased Voroneži kandideerida. Paraku ei osutunud ma valituks. Aastatega läks see tuhin üle, aga kui kursusekaaslane möödunud kevadel ütles, et tema läheb sügisel Voroneži, siis leidsin ennastki üha uuesti mõttelt, et ma soovin ka!

Minu õnneks korraldati tänavu sügisel lisakonkurss Voroneži riiklikku ülikooli vahetusüliõpilaseks kandideerimiseks. Tõe huvides tuleb lisada, et see on mu kolmas vahetussemester välismaal, nii et ma ei julgenud lootagi, et taas valituks osutun. Kui aga kandideerimiskomisjonilt tuli positiivne vastus ja ma jagasin uudist lähedastega, kuulsin vaid ohkamist ja küsimust, kas ma ikka pean!?

Ega ma ei pidanud, aga kuidagi tuleb vene keel selgeks saada! Voroneži ülikoolis on välismaalastele eraldi keeleõppe programm. Näiteks kuuluvad õppekavasse kõne praktika ning grammatika, Voroneži ja Venemaa kultuurilood, kuid ka filmi- ja laulmistunnid. Klassid on väikesed ja palju on individuaalset lähenemist. Näiteks uuriti semestri alguses, kas on mõni spetsiifiline valdkond, mida ma õppida soovin.

Rääkimisel tuleb võtta käed appi

Loengutes käin erinevate gruppidega. Grammatikatundides oleme ühe ungarlasega kahekesi. Kultuurilugusid õpin aga koos hiinlastega ning laulu- ja filmitundides käin inglastega. Viimastega kipun ma vabal ajal tõesti nende emakeeles rääkima, kuid ülejäänud õpingukaaslased üldiselt inglise keelt ei valda, nii et ka tunnivälisel ajal tuleb vene keelt purssida ja kui sõnadest jääb puudu, siis peab käed appi võtma. Siin õpib palju välismaalt tulnud täisajaga üliõpilasi, kes õpivad esimese aasta või kaks vaid vene keelt ja alles seejärel hakkavad soovitud eriala studeerima.

Voronežis õppides on positiivne, et eestlased on siin juba nii mitu aastat käinud ja õppejõud on selgeks saanud meie n-ö põhiprobleemid: kus ja miks me vigu teeme. Mulle näib, et eestlased on endast siin hea mulje jätnud, nii et õppejõud suhtuvad minusse juba ette väga toetavalt ja kinnitavad, et kõigil eestlastel läheb kuus nädalat, et oma sisemine vene keel avada ning siis ei jõua neid enam ära kuulatagi!

Bürokraatia hammasrataste vahel

Juba esimesel päeval tuli hakata lahendama tohutut paberimajandust. Õnneks on neil sellest aastast alates väga hea mentoriprogramm, seega tuli mu uus vene sõbranna mulle appi. Läksime koos dekanaati, kus kuulati ilusasti ära, kes ma olen ja mida ma tahan. Sealt juhatas rõõmsameelne naisterahvas meid järgmisesse kabinetti. Kui me aga ukse taha jõudsime, oli kell saanud 13 ja alanud tunniajane lõunapaus.

Ootasime vapralt selle tunnikese ukse taga ära ja lõpuks lasti meid sisse. Rääkisime veidi pahurale prouale juba tuttavat juttu. Proua aga teatas, et tema sellega ei tegele, meil tuleb ikka uuesti minna esimesse kabinetti! Läksime väsinult tagasi esimesse ruumi, kus rõõmus naisterahvas ütles, et meil tuleb siiski pahura proua juurde tagasi minna ja öelda talle, et just sellega ta tegelebki! Natukene hirmunult me seda tegimegi, ja tõesti-tõesti, seekord ajas proua soovitud paberid korda.

Neli hommikut ja suur kogus analüüse

Siinne ülikool annab muuhulgas ka tasuta ühiselamukoha. Mina soovisin tuba jagada venelas(te)ga ja nii ka läks. Selleks, et ühiselamus elada, tuleb aga käia arstlikus kontrollis. Läksin ühel varahommikul polikliinikusse, kus kaks korpulentset prouat teatasid, et nemad ei tegele minuga, sest ma olen n-ö valest ühiselamust. Mu temperamentne mentor helistas aga vihasena dekanaati ning pärast telefonikõnesid ühelt ja teiselt poolt selgus, et vajalikke pabereid saab sealsamas ruumis täita täpselt viie tunni pärast.

Viis tundi hiljem olid prouad vahetunud rangete preilide vastu. Preilid olid küll range ilmega, kuid oluliselt lahkemad ja hakkasid aga pabereid välja kirjutama. Neil ei olnud õrna aimugi, mida nad kirjutama peavad, aga oletati, et kopsupildi võiks teha ning ilmtingimata tuleb anda uriini- ja vereproov. Seejärel uurisid nad, kas ma tahan günekoloogi juurde ka minna, mille peale ma vastasin, et pole nagu vajadust. Preilid aga teatasid, et siis tuleb minna terapeudi juurde. Mis siis ikka, sinna ma ju polegi varem sattunud! Ja see oli kõigest esimene etapp.

Õhtul äratusaega pannes – selleks, et minna järgmisel varahommikul analüüse andma – küsisin ma väsinuna oma mentorilt, kas ma kellelegi maksta ei võiks, et see arstitõend kätte saada?! Mentor hakkas laginal naerma ja tõdes, et ma olen Venemaal vaid kaks nädalat olnud, aga põhitõed on selged: loomulikult saab kellelegi maksta, aga tema kahjuks ei tea kellele! Nii ma siis käisin neljal hommikul arstide vahet, et semestri keskpaigaks nõutud tõend ette näidata.

Häbelikkusega ei jõua Voronežis kaugele

Üldiselt tuleb tõdeda, et minu jaoks ei ole siin suuri üllatusi olnud. Eelnevalt sain hea ülevaate oma sõbrannadelt, kes on siin juba varem õppinud, ja palju aitas ka eelnev vahetuskogemus Leedus. Voronežis elades tuleb aga silmas pidada, et siin peab ise oma elu huvitavaks ja lahedaks tegema. Kui mujal ülikoolides on vahetusõpilastele erinevad programmid, üritused ja peod, siis siin tuleb seda kõike ise korraldada. Kui soovid teiste inimestega tutvuda, tuleb häbelikkus unustada ja julgelt ise suhtlema hakata.

Kogu seda põnevat ja täiesti teistmoodi elu on aga tegelikkuses väga raske vaid juttudega edasi anda. Tuleb ikka ise kogeda! Poliitilist olukorda arvestades on muidugi natukene hirmutav teid julgustada tulla samuti Voroneži vene keelt õppima. Kuid teisalt, julge hundi rind on ikka rasvane!

Teatavaks julgustuseks lisan siiski, et olen Eesti ja eestlaste kohta vaid positiivseid sõnu kuulnud. Kuigi bürokraatiat on siin tõesti palju, saab kõigega kuidagi hakkama, seda ka altkäemaksuta! Viisakutse tuli välisülikoolilt ja sellega sujus kõik ladusalt. Ka õppelepingut ja -plaani lubas dekanaat Venemaale minejatel esitada erandkorras juba kohapeal olles. Nii et kel vähegi huvi, siis tulge Voroneži oma kõige lõbusamat semestrit veetma!

Evelin Kütt

ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 3. kursuse tudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

Venemaa, reisikiri