Saami festival veebruaris.
FOTO: erakogu

Vaheldusrikas elu Norras

Reisikiri

Vahetusüliõpilane elab võõrasse riiki tulles oma elus läbi neli faasi. Esmalt tabab teda vaimustus kõigest uuest: välistudengitele korraldatavatest üritustest, uutest ja põnevatest tutvustest, teistmoodi toidust, keelest, kultuurist ja elustiilist.

Selle järgneb kergemal või raskemal kujul kultuurišokk, kui on raske leppida kõige sellega, mis on teistmoodi. Võib tekkida koduigatsus. Kolmas faas on kohanemine, mille järel jõuab üliõpilane peagi viimasesse faasi, kus ta tunneb, et on võõras riigis sama hästi kui kohalik ning suudab uutes oludes ideaalselt toime tulla.

Mina olen nüüdseks Norras elanud ja Oslo ülikoolis õppinud kolm kuud. Selle lühikese aja jooksul olen kõik neli faasi täiskiirusel läbi elanud.

Pärast pikka välisülikooli ja stipendiumile kandideerimise protsessi jõudsin jaanuari alguses Oslosse. Erinevalt paljudest teistest välistudengitest, kes elavad kesklinnast eemal suurtes üliõpilaslinnakutes, seadsin end sisse suurepärase vaatega ühiselamusse kõigest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel kuningalossist.

Esimesed nädalad olid täis ülikooli ning eri tudengiorganisatsioonide korraldatud üritusi ning pidusid. Söömise ja magamise peale polnud aega isegi mõelda, sest esmatähtis oli suhelda, leida sõpru, tegeleda paberimajandusega ning samal ajal tulla toime igapäevaste pisiasjadega, nagu poest harjumuspärase piimatoote leidmine või kõigest 15 soojakraadiga ühiselamutoas magamine. Käisime teiste tudengitega kolmekümnekesi koos kohalikel külas ning planeerisime reisi teisele poole polaarjoont.

Õppetöö hakkas aga peagi pihta ning harjuda tuli uue rutiiniga. Oslo ülikoolis on suur rõhk iseseisval õppel, mis tähendab, et loenguid on minimaalselt, seminarid puuduvad ja suurema  osa ajast tuleb tegeleda enese motiveerimisega ning veeta päevi raamatukogus istudes ja lugedes erialast kirjandust. Õppima sunnivad aga erakordselt ranged eksamireeglid.

Jagada kööki ja kahte dušširuumi 14 rahvusest ja kolmest maailmajaost pärit tudengiga tundus esialgu paras katsumus. Kõige keerulisem oli aga harjuda ja toime tulla faktiga, et elan nüüd ühes viiest maailma kõige kallimas linnas. Esimest korda tundsin, et igatsen Eestit oma lihtsuse ja kõigi mugavustega.

Kuid inimene pidavat harjuma kõigega ning nii ei jää ka ühel tüüpilisel vahetusüliõpilasel muud üle. Tegelikult on asi lihtsalt harjumisest kaugel, praegu naudin viimast kui hetke koos oma uute sõpradega, lootes, et see suurepärane aeg minu elus ei saa liiga kiiresti läbi. Olles saavutanud turistiks olemise tipptaseme ja läbinud edukalt esmataseme keelekursuse, ei valmista tähed æ, ø ja å ning ilma kaardita linnas liikumine mulle enam mingit raskust. Kõrged kontsad olen asendanud praktiliste matkasaabastega ja näen ilmselt välja nagu üks õige norrakas.

Milline on tüüpiline norrakas?

Tüüpiline norrakas ei erine samas tüüpilisest eestlasest kuigi palju. Mõlemad on rahuliku olemisega, harjunud elama loodusega kõrvuti ning jutukaks muutuvad vaid reede ja laupäeva öösiti. Linnas ringi jalutades on nad ka harjumuspäraselt ebaviisakad ning võrreldes Brüsseli või Pariisiga keegi niisama iga pisiasja pärast vabandama ei hakka. Olles elanud ka Rootsis ja reisinud Soomes ning Taanis, võin öelda, et norrakatel on siiski nii mõndagi, mis neid naabritest eristab.

Kõige huvitavam minu jaoks oli sõita esimest korda ülikooli ning püüda metroos mitte peale astuda igal pool vedelevatele suuskadele. Kui norrakal ei õnnestu nädalavahetuseks sõita linnast välja mägedesse oma elektri ning veevärgita mägionni, siis võtab ta ilmtingimata naise, lapsed, koera, piknikumoona ning veedab mõnusa päeva mõnes Oslo metsas sportides ning hiljem lumme tehtud lõkkel vorste grillides. Teine võimalus on sõita kesklinnast praamiga läheduses asuvatele saartele kala püüdma.

Minu jaoks on imeline, kuidas norrakad oskavad kogu oma rikkuse juures lugu pidada lihtsusest ning suudavad nii hästi toime tulla neid ümbritsevas looduses. Väljakutsuvaid disainerrõivaid ning liiga uhkeid autosid peetakse siin pigem halva maitse märgiks. Peomeeleolus muutub norrakas aga täielikult, mida iseloomustab arusaamatus keeles seltskonnalaulude laulmine ning kaaslastega igasuguste hullumeelsuste tegemine. Rasketel hetkedel ei saa norrakas aga kunagi vihaseks, teda valdavad pigem kurbus ja pettumus.

Miks just Oslo ülikool?

Oslo ülikool asutati alles 1811. aastal, kuid see on Norra vanim, suurim ja prestiižseim õppeasutus ja ka Euroopa üks parimaid ülikoole. Hoolimata sellest, et õppetöö on suures osas iseseisev, on siinsed õppejõud kas kohalikud või naaberriikidest pärit oma ala parimad ja rahvusvaheliselt tunnustatud, kelle poole samas pöördutakse vaid eesnimepidi.

Peale tavapärase õppetöö toimub palju akadeemilisi üritusi ja rahvusvahelisi seminare. Mõned loengud on mõnusa vaheldusena toimunud ka suuremates advokaadibüroodes. Ülikooli õppima asudes oli akadeemilise ellu lihtne sisse elada, sest infovoldikud jõudsid minuni juba enne Oslosse tulekut, kohapeal lisandusid lõputud infoüritused.

Ei saa mainimata jätta, et norra keele tunnis käies pakub õppejõud meile iga kord kohvi ja šokolaadi ning terve Oslo on täis üliõpilastele mõeldud raamatukogusid, arvutiruume ning õppimiskohti, kuhu lugema minnes võib võileiva kaasa võtta. Oslo ülikool on ideaalne üliõpilasele, kes oskab hinnata ülikooli pakutavaid akadeemilisi võimalusi ning armastab loodust, kuid samal ajal naudib ka pealinna melu.

Siin oldud aeg on olnud nagu üks suur seiklus. Olen näinud taevas virmalisi, käinud polaarjoone taga, einestanud maailma põhjapoolseimas Burger Kingis, sattunud Norra televisiooni, näinud põhjapõtrade võiduajamist, õppinud valmistama eri rahvuste roogi, pildistanud külmakraadidega kuus tundi järjest öist Oslot, sõitnud autoga üle piiri Rootsi, käinud kruiisil Taanis, võõrustanud küllatulnud sõpru, veetnud öö mägionnis ning arutanud hommikutundideni kaasüliõpilastega maailmaasju. Ees ootab suvi, fjordis ujumine ning kuningalossi kõrval pargis sõpradega grillimine.

Aeg vahetusüliõpilasena ei ole seega oluline mitte ainult seetõttu, et see on hea võimalus end erialaselt täiendada, vaid võõras riigis elatud aeg avardab tohutult maailmapilti ning õpetab aktsepteerima ja mõistma eri inimtüüpe, rahvusi ja kultuure. Ma ei hakka rääkimagi tutvustest üle maailma ning uutest võimalustest tööturul. Selleks, et ennast ja oma kultuuri kõige paremini tundma õppida, tuleb mõneks ajaks välismaale minna. Kui väga tahta, on kõigil üliõpilastel see võimalus ka olemas. Seniks aga: Beste hilsener til Estland!

Katerin Peärnbergi õpinguid toetab Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfond programmi DoRa raames. Programmi DoRa viib ellu sihtasutus Archimedes.

Katerin Peärnberg

TÜ õigusteaduse 2. aasta magistrant

Jaga artiklit