Tõnis Lukas.
FOTO: Andres Tennus

Ringiga tagasi muuseumis, ikka ja alati Tartus

Vilistlane

Tõnis Lukas on käinud sünnilinnas Tallinnas küll aastaid rahvast Toompeal esindamas, kuid kohe ülikoolitee alguses sai talle selgeks, et on tegelikult tartlane. Selle aasta alguses pani Lukas poliitikuameti maha, et olla ihu ja hingega Tartus Raadile tagasi jõudva eesti rahva muuseumi direktor – seda juba teist korda.

TÕNIS LUKAS

  • Sündinud 5. juunil 1962 Tallinnas
  • 1980 lõpetas Tallinna 1. keskkooli (praegune Gustav Adolfi gümnaasium)
  • 1987 lõpetas TÜ ajaloo bakalaureuseastme ajaloos
  • 1987–1989 õpetas Rõngu 8-klassilises koolis ajalugu ja matemaatikat
  • 1989–1992 töötas Tartu ülikoolis lektorina
  • 1992–1995 oli eesti rahva muuseumi direktor
  • 1996–1997 oli Tartu linnapea
  • 1997 sai TÜ ajaloo erialal magistrikraadi
  • 1995–2013 oli Isamaaliidu (hiljem IRL-i) koosseisus riigikogu liige ning kaks korda ka Eesti vabariigi haridus- ning haridus- ja teadusminister.
  • Tõnis Lukas on abielus TÜ filosoofiateaduskonna õppeprodekaani ja maailmakirjanduse dotsendi Liina Lukasega. Neil on kaks tütart ja poeg.

Tartu ülikoolis ajalugu õppinud ja õpetanud noormehele tuli huvi just ajaloo vastu loomulikult. Tema emapoolne onu oli Hiiumaal ajalooõpetaja ja kuigi nõukogude võimu poolt talust välja tõstetud isa ei saanud Tallinnasse kolides pea midagi kaasa võtta, hõljus Lukaste kodus palju lugusid ja mälestusi.

«Just ajaloolise mälu kohalolu oli tõenäoliselt see, mis mind mõjutas ajaloolaseks hakkama. Ja ilmselt ka konkreetne huvi vanalinna vastu – käisin ju koolis praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis, mis asub kohe Tallinna linnamüüri juures,» pakub Lukas.

Tartusse sattus endine haridus- ja teadusminister esimest korda tõsisemalt 1980. aastal, kui pealinnas sündinud ja kasvanud noormees käis ülikoolis sisseastumiseksameid tegemas. Kuigi aasta varem oli Lukas võitnud üle-eestilise ajaloo olümpiaadi vanemale vanuserühmale, ei arvestatud tollal selliseid saavutusi ja tugeva konkursi tõttu tuli veel aastake oodata.

Ei saanud kuidagi Tartust minema

Seda kiiremini sai noormehest aga juba esimesel õppeaastal puhas tartlane. Lukas mäletab selgelt, et kui teised Tallinnast pärit kursusekaaslased käisid igal nädalavahetusel kodus pealinnas Soome televisiooni vaatamas ja soojas vannis, siis teda haaras Tartu elu kohe kaasa.

«Tallinnasse minek hakkas muutuma järjest raskemaks. Mõnikord sai reede õhtul minemisega alustatud, aga rongid lasti järjest ära sõita. Nii tuli juba reede öö vastu laupäeva, siis laupäev ja pühapäeval polnud ju mõtet enam sõita,» meenutab mees.

Ülikoolilinna jäämise põhjused olid igasugused organisatsioonid ja nendega seotud huvitavad üritused. Ajaloolaste seltsielu oli kaunis tormiline ja seda mitte ainult vanas Pälsoni ühiselamus toimuvate olengute tõttu.

Näiteks Noor-Tartu ühenduse tööpäevade hulka kuulus ka nädalavahetustel kalmistute korrastamine ja võsaraiumine, regulaarselt toimusid ajalooringi ekskursioonid. Kõigist asjadest tuli osa võtta ja seetõttu jäigi Tallinn järjest kaugemale.

«Mingil hetkel märkasin, et minu elu toimus peamiselt kolmnurgas,» räägib Lukas. Kui õppetöö peahoonest Tähe tänavale kolis, sai kolmnurgaks ühiselamu-raamatukogu-õppehoone. Kuigi, tõsi küll, peahoones ja selle ümbruses toimusid ajalooringi üritused edasi.

Lukas mõistis juba siis, et Tartu on tema jaoks tihedalt ülikooliga seotud. Oma mõtte kontrollimiseks tegi ta ühel päeval katse. Vanema üliõpilasena läks ta seisma Pirogovi pargi nurgale, Ülikooli ja Lossi tänava ristumiskohta. Tunni aja jooksul jälgis ja loetles ta möödujaid ja leidis, et ligi 90% inimestest olid talle ülikooli kaudu nii nägu- kui ka nimepidi tuttavad.

Kuigi tuttavaid jagus ja õppetöö kõrvalt oli Lukas tegus ka mitmesugustes üliõpilasühingutes, taheti teda siiski ülikoolist suisa kolmel korral välja visata. Põhjuseks võiski olla noormehe liigne aktiivsus, mis ei tahtnud tolleaegsele riigivõimule hästi sobida.

Tulemusteta «väljaviskamine»

Kõik need korrad, kus ülikooli parteivõimud olid Lukase väljaviskamisele lähedal, olid viiendal kursusel. Esimese neist põhjustas sõpradega nõukogude valimisjaoskonna lubamatu kontrollimine. Lukas, Toomas Anepaio ja Indrek Tarand olid vahetustega hääletamispäeval juba kella kuuest hommikul valimisjaoskonnas kohal ja manitsesid jaoskonna töötajaid, et need ei laseks hääletada inimestel, kes tahtsid seda teha mitme eest või kellel polnud dokumenti kaasas.

«Meie nõudsime küll seadustest kinnipidamist, aga see ajas nõukogude võimu nii ähmi täis, et kogu päeva jooksul käisid kohal KGB ja teaduskonna esindajad meid manitsemas, ähvardamas ja hurjutamas, et lõpetaksime sellise segamise,» muigab Lukas.

Lõpuks saigi teaduskonna juhtkond ja kogu ülikool nõukogude linnavõimudelt ja parteikomiteelt sugeda, et Tartu linna valimiste näitajad alla tõmmati. Tollal oli kombeks, et ühe kandidaadiga valimiste osavõtuprotsent oli umbes 99,9.

Peamiselt ülikooli inimestele mõeldud valimisjaoskonnas, praeguses Reiniku koolis korraldatud omaalgatuslik kontroll tekitas aga olukorra, kus valimistel osalejaid oli ennekuulmatult vähe ja ka ainukandidaat Tõnu Laak sai häbiväärselt vähe poolthääli.

«Ma võin numbritega eksida, aga tollal oli kandidaadi poolt ainult 90 või vähem protsenti. Isegi kui see oli 95%, ajas see nõukogude võimu nii paanikasse, et parteilased ähvardasid meid nõukogude üliõpilasele sobimatu teo eest ülikoolist välja visata. Kuidagi rahunes see olukord aga ikkagi maha.»

Järgmine väljaheitmise oht oli sama õppeaasta kevadel, kui esimese kursuse ajalootudengid korraldasid ülikooli aulas fosforiidikaevandamisevastase koosoleku. Kaevandamise mittealustamise nõuete kõrval hakati koosolekul pidama ka rahvuslikke kõnesid ja nõudma Eesti maa ja rahva säilimist.

Kuigi Lukas kutsuti sinna kogemuste pärast ja tegelikud korraldajad olid nooremad tudengid, ei tahtnud ülikooli juhtkond uskuda, et selle pahanduse korraldasid noored komsomoliliikmed. Et Lukas oli korraldajatest ainuke, kes polnud komsomoli astunud, süüdistatigi kõiges teda kui vana võimuvastalist, kes oli noored halvale teele viinud. Ka seekord jäi ülikoolist väljaviskamine imekombel ära.

«Viimane kord oli maikuus rahukontserdi ajal Raekoja platsis, kus ma korraldasin fosforiidivastase loosungi paigaldamise raekoja seinale. See oli täiesti ennekuulmatu häbematus, väljaviskamine oli väga lähedal – parteikomitees tehti isegi vastav esildis. Selleks hetkeks oli mul aga diplomitöö tehtud ja lõpueksamid pooleli. Ilmselt tundus 1987. aastal ka parteijuhtidele, et nii õpingute lõpus on üliõpilase väljaviskamine natuke liiast. Sain küll lõpetada, aga aspirantuuri teadustööd jätkama mul ei lubatud enam jääda,» meenutab Lukas.

Selle asemel läks ta hoopis Rõngu kooli õpetajaks ja asus aktiivsemalt muinsuskaitseliikumisega tegelema. Muinsuskaitse selts ja looduskaitse selts said neil aastail ühiskondliku liikumise legaalseteks lipulaevadeks, millel nähtavaid poliitilisi nõudmisi polnud. Ometi said just neist organisatsioonidest rahvusliku liikumise algatajad, kelle ridades oli suurem osa tulevastest eestimeelsetest poliitikutest.

Legendaarsed muinsuskaitsepäevad

«Just 25 aastat tagasi toimusidki esimesed muinsuskaitsepäevad ja noorematele põlvkondadele on seega väga asjakohane meenutada, et Eesti ei ole kogu aeg vaba olnud. Selle eest on eri põlvkondadel eri moodi tulnud seista – kellel relvaga, kellel poliitilist vastupanu osutades,» sõnab Lukas, kes oli koos Tõnn Sarvega üks päevade peakorraldajatest.

Ilusad aprilliilmad soosisid seda, et muinsuskaitsepäevad olid väga rahvarohked: kokku tuli tuhandeid inimesi. Lukas tõdeb tagantjärele, et ilma üliõpilastest eestvedajate ja Tartu vaimsuseta ei oleks see rahvavool vist nii võimas olnud.

«See pidi olema ikka pöörane vaimustus, mis meid kandis! Nelja päeva jooksul toimus üle 70 ettevõtmise, kusjuures inimeste hulk oli kõigil neil ettevõtmistel arvatavast suurem ja üritused kestsid ka arvatavast kauem aega,» räägib ta.

Kuna Lukas ise töötas veel Rõngus kooliõpetajana, ei saanud ta iga päev Tartus kohal käia. Seda aga, kuidas sajad inimesed ühes kohas lõppenud ürituselt jõena korraga järgmisesse kohta voolasid ning kuidas üle pika aja avalikult sinimustvalged värvid välja toodi, mäletab ta selgelt.

«Meie põlvkonna ülesanne oligi avalikus elus kaasa lüüa. Ühiskondlike liikumiste kaudu Eesti ellu sukeldumine tähendas vastutuse võtmist. Muinsuskaitse selts oli ju üks neist, kes korraldas Eesti Kongressi, kus nõuti riiklikku iseseisvust. Kui Eesti saigi vabaks, oli ülesanne hakata tärkavas riigis tööd tegema. Kes teeb, see vastutab. Kui julgesid end vabaks laulda, peab julgema ka oma riiki üles ehitada.»

Toompeale jõudmine võttis Lukasel aga kauem aega kui paljudel kooli- ja mõttevendadel. Tema jaoks oli olulisem elu Tartus ja töö eesti rahva muuseumi direktorina, kelleks ta 1992. aastal valiti. Ometi viis just töö ERM-is ka tema aktiivselt poliitikasse.

25 aastat tagasi nõuti just muinsuskaitsepäevadel ka Raadi vabastamist. Kunagises eesti rahva muuseumi asupaigas laiutas siis lagunenud hoonetega nõukogude lennuväli, okastraadid ümber. Rahvas nõudis selle sümboolse väärtusega koha vabastamist ja muuseumi taastamist.

«Ma ei kandideerinud 1992. aastal parlamenti, kuna tegelesin suures osas muuseumi ehitamise mõttega. Sellise suure teemaga tuli aga linnavolikogu teemal kaasa rääkida, niisiis kandideerisin linnavolikokku. Ja riigi tasemel muuseumi eest seismiseks tuli lõpuks ikkagi ka riigikogusse kandideerida,» kirjeldab Lukas teekonda tipp-poliitikasse.

Lukas pooldab mõtteviisi, et poliitikud peaksid tegelema valdkondadega, millega nad on ka varem kokku puutunud. Rõngus õpetaja ja hiljem ülikoolis lektorina töötamise kogemuse toel ning seega nii hariduse- kui ka ülikoolielu korraldamisega lähedalt kokku puutunud mees suundus parlamendis kultuurikomisjoni.

Komisjoni esimehe kohale kandideeris ta koos Jaak Allikuga. Mitmes voorus sama palju hääli saanud meeste vahel visati lõpuks münti, õnn naeratas Lukasele. Ja selle üle, et ta on oma poliitikukarjääri ajal olnud algusest peale vastutaval kohal, on tal siiralt hea meel.

«Noore inimese lihtliikmena hoidmine on mõnes mõttes raiskamine, värsket energiat peaks saama kasutada rahvale võimalikult kasulikult. Mina olen saanud õnneks elus rahmeldada ja energiat õigesse kohta suunata – loodan, et see on ikka asja ette läinud,» tähendab Lukas.

Haridus ja teadus on Tartu rida

Näiteks esmakordselt haridusministriks saades oli noore mehe otsus ministeerium Tallinnast Tartusse tuua. Kuigi sisuliselt peab Lukas ise tollaseid haridusreforme palju olulisemaks, on ta päri, et operatiivülesannetest oli see kolimine üks suuremaid õnnestumisi.

Ministeerium jõudis Tartusse ilma tööd katkestamata, seda peab Lukas väga hea meeskonnatöö tulemuseks. Siin olid sobivamad nii halduskulud ja töötajate palgatase kui ka töötajad ise. Tartu on ju hariduse linn, siin on vastavate valdkondade spetsialistid olemas ning suurt osa tööst, mida ministeeriumis teha tuleb, on selgelt ülikoolide ja koolide igapäevatöös näha.

«Pealegi on Tartu Eesti eluga üldiselt rohkem kursis kui Tallinn. See asub rohkem ristumisteedel ja puutub kokku ka sellise eluga, mida pealinnast Toompea mäe otsast nii kergesti ei näe. Haridusvõrk katab kogu maad ja koolide ühtluspõhimõtte järgi on Tartu hariduselu keskusena väga hea koht!»

Enam Lukas küll tegevpoliitik ei ole, aga emakeelse kõrghariduse käekäik läheb talle endiselt korda. Üliõpilaste arvu vähenedes oli juba aastaid tagasi näha, et ühel hetkel on võimalik kogu eesti keeles õppivate tudengite koolitamiseks vajaminev raha leida riigieelarvest.

«See mõte oli otseselt seotud eesti keele ja kultuuri hoidmisega. Praegune kõrgharidusreformi mudel ei ole küll täpselt see, mille mina ette panin, aga ma arvan, et nüüdseks on ülikoolid endid selle järgi piisavalt hästi seadistanud. Ma loodan, et uus süsteem ei too kaasa massilist üleminekut ingliskeelsele kõrgharidusele, eesti keele roll peaks meie ülikoolides ikkagi väga oluliseks jääma.»

Hariduse ja kultuuriga tegeleb Lukas edasi teistsuguses vormis, sest ka muuseumitöös on teadmiste jagamine väga olulisel kohal. Seda enam, et tänavu märtsis alustati eesti rahva muuseumi uue hoone ehitamist, mille sisu tuleb juba praegu ette valmistada.

Taas Raadil kodu leidva muuseumi ümber plaanib Tartu linn täiesti uut keskkonda, mis annaks praegu kesklinnast n-ö kusagil eemal asuvale piirkonnale uue hingamise. Oma teatrisaali, raamatukogu, kohviku ja õppesaalidega muuseumi ümber on muu hulgas plaanis rajada teemapark, mis uute töökohtadega tooks Raadile rohkem elanikke seda uut elu nautima.

«Kui ma ise olen töötanud väljaspool Tartut, ei ole ma kordagi isegi mõelnud, et enda pere siit ära viia. Minu naine Liina töötab ju ülikoolis, lapsed õpivad siin – kes koolis, kes ülikoolis, laste kasvukeskkonnana on Tartu väga hea koht. Meie pere elab siin ja ma ei kujuta seda teisiti ettegi,» loodab Lukas, et Raadi uus hingamine annab ka teistele võimaluse Tartu elu nautida.

Loe muinsuskaitsepäevadest pikemalt UT aprillinumbri ajaloo rubriigis.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit