Maapiirkondades kasutatakse tänapäevalgi eeslit veoloomana.
FOTO: erakogu

Tundeküllane ja vastuoluline Gruusia

Reisikiri

Eelmisel kevadel esitasin sooviavalduse saada Ivane Javakhišvili nimelisse Tbilisi riiklikku ülikooli vahetusüliõpilaseks.

Olin juba mitu aastat soojendanud mõtet asuda pikemaks ajaks Gruusiasse, et sealse rahva ja kultuuriga sõprust sobitada. Nüüd olengi siin, õppeaasta viimasel veerel.

Saabusin Tbilisisse oktoobris, just valimiste ajal. See oli ootuste aeg nii mulle kui ka kohalikule rahvale. Pealinn oli paksult rahvast täis, kes soovisid väga muutust valitsuse koosseisus ja selle muutuse nad ka said.

Minu jaoks oli üllatav, kuivõrd erinev oli grusiinide meelsus oma senise riigijuhi suhtes läänemaailma meedias kujutatuga võrreldes. Eestis kiideti eelmist valitsusjuhti Mihheil Saakašvilit kui palju korda saatnud kangelast. Ometi kui küsisin mõne grusiini arvamust, siis tänasid nad õnne, et tema valitsusaeg lõpuks ometi läbi saab. Tervelt viis päeva pärast valimisi trallitasid grusiinid veel tänavatel, autopasunad üürgamas ja lipud lehvimas.

Mõned päevad hiljem algas minu akadeemiline elu. Seadsin eesmärgiks tutvuda Gruusia elu ja kultuuriga ning praktiseerida vene keelt. Valisin õppimiseks peamiselt sotsiaalteaduste alla liigituvad kursused. Nõnda sattusin näiteks Lõuna-Kaukaasia konfliktide, ajaloo ja kultuuri teemalistesse loengutesse, mis andsid palju taustainfot Taga-Kaukaasia kohta. Hakkasin etnoloogina märksa selgemalt mõistma nii sealset rahvast kui ka kultuuri.

Tbilisi osutus palju suuremaks linnaks, kui ma algul ette kujutasin. Esimene semester möödus peamiselt kesklinnas ja suuri paneelmaju, kus elab enamik Tbilisi elanikkonnast, nägin vaid kaugustes. Kesklinn on väga uhke ja paljude hoonete fassaadid on kenasti korda tehtud, tänavatel on peened välikohvikud. Kesklinn ja Rustaveli avenüü on kindlasti Euroopa suurejoonelise pealinna mõõtu ning Euroopasse ristiuskne Gruusia ju tegelikult kuulubki.

Kesklinna kõrval asub Tbilisi vanalinn. Kuigi osa vanalinnast on renoveeritud, torkavad valusalt silma kõrvaltänavatele jäävate majade maavärinatest tekitatud praod seintes ning viltu vajunud rõdud. Paljud vanalinna hooned on juba nii armetus seisus, et neid pole kahjuks võimalik päästa.

Mis puutub ülikooli, siis enamasti on õppehooned nii seest kui ka väljast üksjagu lagunenud, vastrenoveeritud peahoone oma valgete seinte ja kõrgete lagedega on aga täiesti võrreldav Tartu ülikooli peahoonega.

Tbilisi tudengielu erineb väga palju Tartu omast. Loomulikult mõjutab minu arvamust ka see, et olin Tbilisis ajutise külalise rollis ning puutusin peamiselt kokku vahetusüliõpilastega, kohtudes siiski loengutes veidi ka kohalike tudengitega.

Esimesed muljed grusiinidest olid üksjagu kirkad. Gruusias käinud tuttavad olid mind hirmutanud jutuga, et grusiinid on küll väga külalislahked, kuid ülimalt pealetükkivad. Tõepoolest, grusiinid on lõunamaiselt tundeküllased tegelased! Seda on näha nii nende kodustes tegemistes kui ka tänavail. Näiteks armastavad grusiinid oma emotsioone väljendada sõiduteel autot roolides ning kui turul kauplemiseks läheb, panevad nad müümistoimingusse kogu hinge.

Vahetusüliõpilasi oli Tbilisis Eesti ülikoolidega võrreldes vähe, kokku sai meid esimesel semestril vaid paarkümmend. Pooltega elasime üheskoos kooli üüritud hostelis. Enamik vahetustudengeid oli saabunud endistest sotsialismimaadest, mistõttu kultuurilisi erinevusi meil väga palju polnud ja nõnda sõbrunesime kiiresti. Majanaabrid võtsid mind omaks ning kuna ülikool meile üritusi ja väljasõite ei korraldanud, olime ise ettevõtlikud.

Esimesed elamused saime gruusia restoranides söömas käies, kus köök oli rikkalik ja lauad alati lookas. Teistmoodi road on näiteks juustupirukas hatšapuri ning hinkalid. Viimaste toiduks tarvitamisel on omad kombed. Näiteks tuleb hinkali nn pealsest või nupust sõrmedega kinni võtta, päts paunaga ülespoole tõsta, hammustada sinna väike auk, luristada «supp» seest välja ja alles siis, kui puljong on välja imetud, alustada sisu ja paunaosa tarbimisega. Tähtis on meeles pidada, et nupud jäetakse söömata ning pannakse taldrikule ritta, et näidata, kui palju hinkaleid jõudsid nahka pista.

Mõistagi on grusiinid uhked oma veinide ja veinikultuuri üle. Vanimad veinitegemise jäljed ulatuvad Gruusias kuni 6000. aastani enne Kristust. Eestis oleme harjunud ülemaailmse levikuga viinamarjasortidest tehtud märjukesega. Gruusias seevastu tehakse veine kohalike viinapuude viljadest, mille tuntumad esindajad on saperavi, tsinandali, rkatsiteli ja mtsvane.

Gruusias ei kasutata viinamarju ainult veini tegemiseks. Seal valmistatakse ka väga maitsvat saperavi limonaadi. Viinamarjamahla valmistamise jääkidele on aga leitud huvitav rakendus. Pähklid aetakse niidi otsa nagu pärlid ja kastetakse mahlasegusse justkui küünalde valmistamisel. Nii saadakse «Gruusia Snickers», nagu kohalikud maiust uhkelt nimetavad, omavahel nimetavad nad seda tšurtšelaks.

Vahetusüliõpilase elu lahutamatu osa on teadmishimu, soov oma asukoha riigist võimalikult palju teada saada ja kõike oma silmaga näha. Kuna loengute graafik võimaldas reisida, siis liikusime kaastudengitega üsna palju ringi. Gruusia loodus ja maastik on väga mitmekesine. Seal on kõrged mäed, mille tippudel võib aasta ringi lund näha, samas on Musta mere ääres subtroopiline ja soe rannapiirkond, sisemaal võib aga kohata kõrbe. Minu lemmikväljasõiduks kujunes reis Kazbeki mäe juurde. Ka jäid eredalt meelde Musta mere äärne puhkelinn Batumi liivalosside taoliste tornidega ja Aserbaidžaani piiri ääres asuv David Gareja iidne klooster.

Elu Gruusias kujundab suuresti sealne maastik. Maal tundub elujärg hallim ja igavam kui linnas. Maamajad on külades meie ettekujutuse järgi pigem elamiskõlbmatud, katused on olematud, aknad kohati puuduvad, ent ometi seal elatakse. Selline olukord ei ole seletatav vaid grusiinide vaesusega. Pigem ei käi pedantsus ja kord tingimata nende elustiili juurde. Palava ja roiutava suvepäikese paistel elav grusiin vist ei saagi olla nii usin nagu eestlane, kes peab sooja saamise nimel aina tööd rabama. Mis grusiinil käest kukub, see sageli sinna ka vedelema jääb. Jah, ta lihtsalt ei viitsi.

Kuigi Gruusia on praegu meist majanduse arengult ja elukvaliteedilt maas, ei piirdu mu mõtted sugugi ainult kurbade ja räämas majade ning põhjamaalase jaoks harjumatu vaesusega. Kaugel sellest! Enamik grusiine elab õnnelikumalt ja paremini kui meie siin Eestis. Mägedes elavate inimeste keskmine eluiga läheneb 100 aastale, sest õhk ja toit on tervislikud ning suuremaid argimuresid kah pole.

Keskmist grusiini võib iseloomustada kui rikkaliku sisemaailma ja suure südamega inimest, kes on uhke oma maa, rahva ja riigi üle, kellel küll pole suurt maja ja peent autot, ent kes teab, kuidas pidutseda ja kuidas oma külalist kostitada. Gruusia toidud hinkalid, lavašš ja šašlõkk on leidnud tee ka välisilma, sealhulgas Eestisse. Samas ei jäänud Gruusias silma midagi Eestis valmistatut. Tõsi, tänavareklaamis lehvis mitmel pool Elioni lillat värvi ebamäärase kolmnurga kujuline logo, kuid see pole Eesti algupära, kuuludes hoopis Soome-Rootsi suurfirmale.

Nõnda astub Gruusia piki üleilmastumise teed, kasvades rikkamaks ja muutudes üha läänelikumaks.

Ann Aaresild

TÜ etnoloogia ja folkloristika magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

gruusia