TÜ politoloogia doktorant Juhan Saharov.
FOTO: Merilyn Merisalu

Juhan Saharov tunneb põnevast elust rõõmu

Persoon

20. juunil, rahvusvahelisel pagulaspäeval, väitles TÜ politoloogia doktorant Juhan Saharov (34) Postimehe veebilehel reaalajas pagulaste õiguste eest pere endale järele tuua.

Ülikoolis loengute andmise ja seminaride juhendamise kõrval töötab ta Tartus Johannes Mihkelsoni keskuses pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juhina.

Juhan Saharov

  • Sündinud 5. septembril 1978 Pärnus.
  • Lõpetanud Tartu ülikooli (2003 filosoofia bakalaureus, 2008 võrdleva poliitika magister). Õpib praegu politoloogia doktorantuuris.
  • Õpetanud Kiili koolis ja Tartu Herbert Masingu koolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja religiooniajalugu ning Tartu ülikooli riigiteaduste instituudis poliitilist filosoofiat, natsionalismi ja etnopoliitikat ning sotsiaalseid liikumisi.
  • Töötab alates 2009. aastast Johannes Mihkelsoni keskuses projektijuhina.
  • Mängib basskitarri ansamblis Dahling.
  • Kasvatab koos elukaaslasega kaheaastast poega Karl-Ruubenit.

Pagulastega seotud probleemid ja küsimused ei olnud Juhanile ka enne Mihkelsoni keskusesse tööleminekut täiesti võõrad. Bakalaureuseastmes filosoofiat ja magistrantuuris võrdlevat poliitikat tudeerinud mees uuris juba siis lähemalt sotsiaalseid liikumisi, etnopoliitikat ja rahvusluse mõistet. Doktorantuuris olles on ta neil teemadel pidanud ka loenguid ja seminare. Juhani sõnul vaadeldakse akadeemilises kirjanduses rahvusluse mõistet palju laiemalt kui näiteks ajakirjanduses.

«Palju oleneb sellest, millist rahvuse mõiste vormi meie poliitikud ja tavakodanikud ise näha tahavad. Eestis käib see vaidlus teatud mõttes siiani. Rahvusluse küsimus ei ole küll pagulastemaatikas peamine teema, aga puudutab seda ometi. Eestis on palju inimesi, kes võiksid olla positiivse rahvusidentiteedi kandjad, ent nad on jäänud rahvuse ehitamise protsessis kõrvaltvaatajateks. Kas minna edasi samamoodi või midagi muuta, see on iga riigi enda otsustada,» räägib ta.

Kui inimene on saanud pagulase staatuse, tekib ikkagi küsimus, kuidas kohalik kogukond teda näeb. Kas ta on kogu aeg väljastpoolt tulija või võiks ta mingil hetkel olla ka siinolija. Väitluses Hardo Aasmäega tõi Juhan vastuseks väitele, et Eesti põhiseadus kaitseb vaid Eesti perekondi, välja, et see kaitseb ka siinsete pagulaste õigusi ja neile laienevad paljud väärtused, mis seal kirjas on.

«Eesti põhiseadus ei kaitse ainult Eestis sündinud kodanikke, vaid ka teisi, kes siin on. Kui kellelegi on antud pagulasstaatus, siis on tal enamik Eesti kodaniku õigustest. Õigusi kaitstakse ja rünnatakse eri argumentidega, sarnane retooriline võitlus toimub ka poliitiliste mõistete osas ning seda on huvitav jälgida.»

Palju juttu, vähe pagulasi

Kuigi meedias räägitakse pagulastest ja nendega seotud teemadest viimasel ajal väga palju, on selle aasta mai seisuga Eestis rahvusvahelise kaitse saanud vaid 84 inimest. Seda viimase 15 aasta jooksul kokku, kusjuures sel aastal on pagulase staatuse saanud vaid üks inimene.

Eesti hakkas pagulasi vastu võtma alles 1997. aastal, mil saadi Genfi pagulasseisundi konventsiooni osalusriigiks. Kuna avaldusi esitati väga vähe, ei ole meil üles ehitatud ka korralikku riiklikku pagulaste vastuvõtu süsteemi. Kodanikeühendused võitlevadki häälekalt selle eest, et neid väheseid vastuvõetud pagulasi saaks  abistada õiguspäraselt ja kvaliteetselt.

Johannes Mihkelsoni keskuses puutub Juhan põgenikega kokku igal nädalal, kui mitte iga päev. Juhan koordineerib üle Eesti töötavat tugiisikute võrgustikku, kokku on  pagulasi ja varjupaigataotlejaid abistavaid tugiisikuid 12.

Pagulastega töötavad tugiisikud peavad tema sõnul olema oma töös väga pädevad, korralikult koolitatud ning samuti tasustatud. «Nende ülesanne on tekitada usalduslik suhe, olla toeks, ning mitte ametniku rollis. Pagulased võivad olla hästi kartlikud ning riigivõimu ja bürokraatiat nad alguses eriti ei usalda.»

Juhan leiab, et suur hirm meeletu hulga kuritegelike välismaalaste invasiooni ees, mis eestlaste üldises suhtumises kajastub, on põhjendamatu. Enamik pagulasi on üksikud ning esimene pere taasühendamine, mil kellelgi õnnestus oma perekond päritoluriigist järele tuua, toimus alles kaks aastat tagasi.

«Paljud ei ole nõus võrdlema pagulastest väliseestlasi uute pagulastega, kuigi meil peaks olema sama kogemus ja arusaam, moraalne mõistmine. Oleme ise ka olnud selles olukorras. Suurel osal meist on kollektiivne mälukaotus selles osas, mida tähendab elada autoritaarses riigis,» tähendab Juhan.

Et pagulaseks üldse saada, peab olema tuvastatud põhjendatud tagakiusamiskartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel. Selline tagakiusamine on omane pigem autoritaarsetele riikidele.

«Näiteks, kui oled kodumaal sattunud mõnele poliitikule tehtud atentaadi või vandenõu tunnistajaks, võidakse püüda sind seal kõrvaldada. Sellised inimesed võivad olla jätkuvalt ettevaatlikud või hirmul ka teises riigis ega julge suhelda isegi oma rahvuskaaslastega. Ka neid, kes Nõukogude Liidust põgenesid, võis KGB jälitada isegi välisriikides,» toob ta võrdluseks.

Samuti peaks pagulasstaatuse taotleja olema ise aktiivne ja tubli. Leida tuleb nii elu- kui ka töökoht, pere puhul ka lasteaed või kool. Kasulik oleks kohe alustada keeleõpingutega, kuid riik seda pagulastele ei võimalda.

«Riiklikul tasandil on keeleõpe ette nähtud varjupaigataotlejatele, aga mitte pagulastele.  Oleme võimalusel keelekursusi teinud, sest kui kohe alguses lõimumisetapile hoogu sisse ei lükka, on palju suurem oht, et pagulased sulguvad oma keelelis-kultuurilisse kogukonda,» seletab Juhan.

Pere on pagulaste puhul väga oluline, sest just selle kaudu toimub lõimumisprotsess kohalikega kõige kiiremini ja efektiivsemalt. Näiteks jutustab Juhan ühest perest, kes pani lapse eesti lasteaeda ja jalgpallitrenni. Poiss õppis kiiresti eesti keele ära ja tema kaudu saavad ka vanemad uusi tuttavaid ja keelepraktikat.

Kaks peret toovad rõõmu

Võib-olla on pagulaste peretemaatika Juhanile eriti südamelähedane põhjusel, et ka ta ise on noor perepea. Koos elukaaslase Janaga kasvatab ta kaheaastast Karl-Ruubenit. Aktiivne Ruuben naudib isaga koos möllamist. Kuna pärast tema sündi kolis pere uude korterisse, kus tuli remonti teha, tekkis poisil kiirelt tööriistahuvi. Nii tuli Ruubenile muretseda plastmassist tööriistakomplekt, et ka tema saaks ehitustöödes kaasa lüüa.

«Ühel päeval tuli meile külla remondimees, kellega koos tööd olime teinud. Ruuben vaatas teda, kadus korraks ära ning tuli siis kõrvaklappide ja trelliga välja. Ta jäi ootama, et millal siis tööga pihta hakkame – seda oli päris äge näha,» muigab Juhan.

Samuti meeldib Ruubenile isaga koos laulda, viisijupid jäävad talle kiirelt meelde ja ta ümiseb neid täpselt järele. Kui poiss sügisel lasteaeda läheb, hakkab ta kindlasti ka lauluringis käima.

Juhanile endale ei ole muusika sugugi kauge, ansambel Dahling, kus mees basskitarri mängib, andis maikuus välja oma teise albumi. Esimese albumi «Dahling» esitluskontsert 2008. aastal toimus internetis, bändi kontserti sai reaalajas vaadata igast netiühendusega arvutist, teine plaat «Left» ongi seni saadaval olnud vaid internetis.

«Me tahtsime, et meie muusika jõuaks võimalikult paljude kuulajateni,» põhjendab Juhan plaadi avaldamist veebis ja lisab, et paljud näevadki muusika müügitulevikku ainult digitaalsena. Näiteks Põhjamaades on lausa pool plaadimüügiturust juba veebipõhiste Spotify ja iTunes’i päralt.

Samas tõdeb Juhan, et füüsilistest plaatidest päris loobuda veel mõtet ei ole. «Ma siiski näen, et üks osa publikust ei kasuta muusika kuulamiseks veebi: näiteks meie vanemad ja nende eakaaslased. Samuti ei saa ju eeldada, et kõigil on Facebooki konto, mille kaudu plaadi väljatuleku puhul reklaamikampaaniaid korraldatakse,» annab ta fännidele lootust, et ühel päeval saab ka Dahlingu teist albumit käes hoida.

Ja ega kolmaski plaat tulemata jää, arvab mees. Pere- ja tööelu kõrval on muusika aastatega Juhani elu loomulikuks osaks saanud ja kuigi kontserte antakse vähe, on bändi muusikaline klapp olnud alati väga hea. Dahling on kindlasti tema teine, muusikaline pere. «Ükskõik, kui palju meie teist plaati müüakse, bänditegemise üle on mul ka lihtsalt hea meel!»


«Nagu paljudes perekondades on suurem vend väiksemale eeskujuks, nii on ka Juhan olnud minule kindlasti kõige suuremaks mõjutajaks ning eeskujuks. Seda nii muusikas, haridusvalikutes kui ka näiteks riietuses.

Juhani puhul on tegemist kindlasti rahuliku, tasakaaluka, intelligentse inimesega. Ta on pärast filosoofia ja võrdleva poliitika õppimist võtnud suunaks poliitilise teooria, peale selle õpetanud koolides ajalugu ja ühiskonnaõpetust, seega võib järeldada, et tegemist on humanitaari, haritlasega. Töösse ja muudesse tegemistesse suhtub ta kohusetundlikult ja üldjuhul lõpetab oma ettevõtmised väga heade tulemustega. Ei saa väita, et Juhan oleks karjerist või inimene, kellele oleks kõige tähtsamal kohal edu ja tunnustus.

Praegu on Juhani elu keskmeks – nii nagu paljudele 30ndates elueas olevatele meestele – töö, naine, laps. Kodu loomine. Ma arvan, et Juhan ei ole end kunagi pidanud päris muusikuks, kes sellega iga päev tegeleks. Seejuures andekusest ning headest ideedest selles vallas tal puudust ei tule. Kohe kindlasti kuulevad eestimaalased Dahlingust veel palju-palju!»

Kristjan Saharov
vend, TÜ ajalugu (bakalaureus 2012)

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

dahling