Kogu linnuse kaevand oli kaetud lõunamaise päikese eest varju pakkuva kangaga.
FOTO: Juhan Kari

Püha maad kaevamas

Reisikiri

Kui pöördusin tuttavate Inglise arheoloogide poole, et pisut päikeselisemaid välitööde võimalusi uurida, anti mulle valida Süüria, Liibanoni ja Iisraeli vahel.

Regiooni geopoliitiline olukord on olnud ärev juba pikemat aega. Pelutatud 2011. aastal toimunud ning palju ažiotaaži tekitanud pantvangikriisist Liibanonis ja väga ebastabiilsest olukorrast Süürias, langes valik minna pühale maale. Niisiis olen viimase aasta jooksul viibinud Lähis-Idas kokku mitu kuud, enamiku sellest ajast Iisraelis.

Käesoleva aasta suvel muutus olukord Iisraeli ja Gaza sektori piiril väga pingeliseks ja algas sõjaline operatsioon «Kaitsev äär». Konflikti progresseerudes jälgisin kohalikke uudiseid iga päev. Hamasi võitlejad suunasid järjest uusi raketirünnakuid suurematele Iisraeli linnadele ning Tel Avivi külje all olev Ben Gurioni lennujaam sattus mõneks ajaks ohtu. Lennufirmad hakkasid lende ära jätma ning turismifirmad tühistasid reise.

Võrreldes 2013. aasta sama ajaga langes konflikti tõttu turism 26%, majandus kaotas mõningate arvutuste kohaselt umbes pool miljardit eurot. Mõni päev enne minu sõitu lennud siiski taastati ja probleeme ei tekkinud. Iisraeli riiki sisenemine on alati pisut pikem protsess kui mujal. Asja hõlbustab kohalike saadetud kutse.

Elasin Põhja-Galilea piirkonnas, mõned kilomeetrid Liibanoni piirist, ühes kahest kristlikust külast terves riigis. Umbes 3000 elanikuga Mi’ilya küla on meie mõistes väikese linna mõõtu. Tegemist on araablastest sisserändajate kogukonnaga, kes on sinna asunud juba 17. sajandil.

Ühtlasi on küla elanikkonna seas Iisraeli kõige suurem doktorikraadiga elanike hulk per capita – kohalike araablaste viis tõestada end täisväärtuslike ühiskonna liikmetena. Enamik kohalikke räägib vähemalt kolme keelt: araabia, heebrea ja inglise. Kohtusin ka mitmetega, kes valdasid üle viie keele. Külas elades saad kogeda parimat kahest maailmast, araabia külalislahkus tandemis kristliku heatahtlikkusega. 

Pühale maale mineku peamiseks põhjuseks oli osaleda teist suve arheoloogilistel välitöödel Montforti linnuses, mis asub külast mõne kilomeetri kaugusel. Linnus eksisteeris suhteliselt lühikest aega, umbes poole sajandi vältel ajavahemikus 1220–1271, mil tegutses kui Teutooni ordu peakorter, mis pärast linnuse langemist koliti tänapäeva Poola aladele jäävasse Marienburgi linnusesse.

Tegemist oli oru kohal kõrguva neemiku tipus asunud linnusega, mis oli väga raskesti ligipääsetav. Isegi tänapäeval tuleb linnusesse minekuks võtta ette pooletunnine matk mägisel maastikul. Ilmselt on selles ka põhjus, miks sinna pole hilisemal ajal uusi kaitserajatisi ehitatud.

Linnuse muudab eriliseks tõik, et kui 1271. aastal vallutas linnuse moslemite sultan Baibars, andis ta oma meestele käsu linnus hävitada, kasutades niiöelda põletatud maa strateegiat. Kogu kultuurkiht, mis sinna sellest poolesajandilisest asustusest tekkis, on segamata ja suuresti olemas. See teeb kogu alast ülimalt huvitava muistise. Projekti kureeris Dr Adrian Boas Haifa ülikoolist ning meeskond oli väga rahvusvaheline. Inimesi oli lisaks kohalikele veel USA-st, Ühendkuningriigist, Kanadast, Poolast ja Saksamaalt. Mina olin ainuke eestlane.

Meil Eestis on enamik hävinenud keskaegsetest kaitserajatistes kasutatud kividest sajandite jooksul kasutatud ehitusmaterjaliks eri hoonete ja nende osade rajamisel. Seega on väga palju laiali tassitud ja arheoloogiline kontekst on segatud. Montforti linnuse puhul on tegemist niivõrd isoleeritud asukohas asuva muistisega, et kõik toona hävitustööde käigus langenud kivid on seal, kuhu need 1271. aastal veeresid.

Seepärast sai selle linnuse puhul kasutada ajaloolise arhitektuuri rekonstruktsiooni meetodit. See seisnes linnuse mäepoolsema külje suurte basaltkiviplokkide ülemõõtmises ning ülesjoonestamises. Lõpptulemusena sai öelda kunagise torni müüride hinnangulise kõrguse. Selle kõige tegemiseks oli kohal eraldi meeskond Saksamaalt.

Praeguse projekti raames on kaevatud alates 2011. aastast alates. Enne seda on linnust teaduslikult uurinud vaid üks ekspeditsioon 1926. aastal. Tegemist oli New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumiga, mis soovis oma kollektsiooni saada 13. sajandi turvist ning arvas, et Montforti linnus on selleks just õige koht. Nelja nädalaga eemaldati hinnanguliselt 4500 tonni pinnast ja rususid, aga turvis jäi leidmata.

Iisraelis algab nädal pühapäeval ning lõppeb reede pärastlõunal, mil algab shabbat. Argipäeviti ärkasime kell 5.30 ning asusime linnuse poole teele. Pärast mõningast matkamist olid hiljemalt seitsmeks kõik kohal, jõime kohvi ja asusime tööle. Lõunamaise päikese käes on kahjulik töötada ja seega oli kogu kaevand kaetud varju pakkuva kangaga.

Iga päev pidime kaasa tooma päeva jooksul vajamineva vee ja söögi. Vee jahedana hoidmiseks kasutati suuri termopudeleid. Päev kestis koos hommikusöögi ja kohvipausidega umbes üheni pärastlõunal, mil hakkasime tagasi mäkke ronima.

Sel aastal oli kaevand linnuse välismüüri ääres, mäe nõlva peal, mis algselt moodustas suure rusuhunniku. Sealt paistsid välja arhitektuurilised kiviplokid. Kaevamiste arenedes selgus, et tegemist oli hobusetalliga, kus rüütlid hoidsid oma ratsusid. Arheoloogiliselt uuritud ristisõdadeaegseid hobusetalle on Iisraelis teadaolevalt veel vaid üks.

Peamine erinevus Eesti ja lõunamaiste kaevamiste vahel on kliima ja seeläbi ka erinevus pinnases. Töövõtted on universaalsed, aga tööriistad on erinevad – seal kasutati labida asemel suure kõplaga sarnanevat tööriista ning kirkasid. Loomulikult leidis põhiliselt kasutust arheoloogikellu. Samuti peab arvestama sealse faunaga: tähelepanelik tuli olla suurte ämblike, skorpionite ning tsüaniidi eritavate tuhandejalgsete puhul, kes olid kaevandis peaaegu igapäevased külalised. 

Vabal ajal sai palju aega veedetud külas kohalikega suheldes. Nädalavahetustel võitsime ette ka pikemaid sõite teistesse linnadesse, nagu Haifa, Tel Aviv, Nahariya ja Akko, mis on üks maailma vanimaid püsivalt asustatud linnu. Nädalas käisime alati paaril korral 8 km eemal asuva Vahemere ääres, et end soolasesse vette kasta.

Iisraellased ise ütlevad, et neil on kolm põhilist linna. Jeruusalemmas palvetatakse, Haifas tehakse tööd ning Tel Avivis nauditakse elu. Seda on näha nii linnapildis kui ka kohalikega rääkides. Loomulikult sai nauditud ka palju kohalikku kööki. Eestlasele võib see tunduda raske riigis, kus sealiha on väga keeruline leida ning paljud toidud on koššer. Sellest hoolimata nautisin Lähis-Ida kööki väga just nende vürtsikate roogade tõttu. Vürtsikas on elu maitse!

Paljudele võib veider tunduda fakt, et kuigi Iisrael on juutide, moslemite ja kristlaste jaoks maa, kus on nende religioonide kõige pühamad paigad, on tegemist siiski ühe sekulaarseima riigiga. Enamik viimasest paarist põlvkonnast ei määratle end ühegi religiooni järgijaks. Kuigi jätkuvalt seiskub kogu riik reede päikeseloojangust kuni laupäeva päikeseloojanguni – shabbat’i traditsioone tuleb ainsas juudiriigis maailmas hoida.

Enamik inimesi on avatud ja väga lääneliku ellusuhtumisega. Huvitav oli suhelda nii kohalike juutide kui ka araablastega, kes elavad külg külje kõrval koos. Olemuselt väga sarnased, ometi haigutab nende vahel must vari, kõrvaltvaataja pilgul otsekui kunstlik kuristik, millest keegi üle hüpata ei soovi.

Päevakajalistel poliitilistel teemadel rääkides sai kõigilt väga emotsionaalseid arvamusi. Maailmapildi erinevus Euroopa noortega tuleneb ka armeeteenistusest. Juudi päritolu elanikkonnal on kohustus läbida ajateenistus, araablased seda tegema ei pea. Enamik viimastest siiski läbib mingit sorti asendusteenistuse, töötades tsiviilteenistuse heaks. Võrreldes enamike eurooplastega moodustuvad sõjaväes käinutel elukestvad sõprussidemed just seal veedetud aja jooksul, mil mehed teenivad kolm aastat ja naised kaks.

Selle kirjatöö kirjutamise ajal on Norrast saanud otsekui Põhjala Iisrael, seadustades ka naiste ajateenistuskohustuse. Riigikaitse seisukohalt on Iisrael oma rajamisest saadik saanud aru põhimõttest, et relva tuleb järjest rohkem kätte võtta just nende olukordade tõttu, kus on vaja end reaalselt kaitsta. Nii polegi tänavapildis üldse ebatavaline, et liigub palju relvastatud inimesi – ühistransport ning rongijaamad on nädalavahetuste eel täis ajateenijaid, kel on kohustus oma relva kaasas kanda. 

Suur hulk automaatrelvadega inimesi avalikus ruumis võib algul olla ärevust tekitav. Sellega harjub aga kiiresti, kui mõistad, et seal on see igapäevaelu üks osa. Iisraeli riik võib olla väga uhke oma armee ja suurepäraselt toimiva raketikaitsekilbi raudkupli (ingl iron dome) süsteemi üle. Kuigi olen seal veedetud aja jooksul kuulnud nii mõnegi korra kauguses hoiatussireene lähenevate rakettide eest, tunnen end seal sama turvaliselt või isegi turvalisemana kui Eestis.

Kuigi ristisõdadest on möödas pea tuhat aastat, on rahu siin ikkagi petlik. Ilmselt toovad läbirääkimised uued tuuled praegusesse Lähis-Ida poliitikasse, mis omakorda viib Palestiina riigi peatse ametliku tunnustamiseni. Mul on hea meel, et olen saanud viibida seal piirkonnas nii rahu kui ka konflikti ajal ja näha seda osa elust, mida turistid ei näe.

Juhan Kari

arheoloogiatudeng

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

arheoloogia