Linda-Liisa Veromann armastab loodust: vahet pole kas maod või putukad, ühtviisi põnevad on nad kõik.
FOTO: (erakogu)

Eesti noorim primatoloog Linda-Liisa Veromann

Persoon

Bioloogidest ema Eve ja isa Peeter Veromann viisid nädalavahetuseti oma perekonna metsa jalutuskäigule. Kõiki imelisi taimi enda ümber nähes ei olnud vanema tütre Linda-Liisa küsimustel otsa ega äärt.

«Mis see on? Aga see?» naerab ta meenutades. Vanemad olid kohustatud uudishimuliku tüdruku küsimustele vastuseid andma. Nüüd, täiskasvanuna veedab neiu iga võimaliku vaba hetke looduses ringi tuuseldades, madusid mõõtes, rapsiõisikuid vaadeldes või hoopis midagi kolmandat korraldades.

«Ma arvan, et huvi looduse vastu oli minus juba enne sündi,» räägib Linda-Liisa. Ta leiab, et bioloogia lihtsalt kandus verega üle, sest ka tema vanavanemad olid bioloogid, vanaisa suisa tunnustatud Eesti ornitoloog Heinrich Veromann. Temaga puutus Linda-Liisa küll vähe kokku, kuid seda mälestusväärsem see aeg oli. «Ta suri, kui ma olin väike tüdruk, kuid ta oli väga põnev mees, temast saaks kirjutada suurepärase raamatu,» kõneleb ta.

Linda-Liisa õde Kai-Riin Veromann läks perekonnaga võrreldes pisut teise suunda ja valis psühholoogia eriala, ent see ei tähenda, et ta loodusest ei huvituks. Tegelikult tunnistab Linda-Liisa, et tedagi huvitab psühholoogia, kuid otseselt looduse aspektist vaadatuna. Ta püüab lahti mõtestada ja analüüsida looduses toimuvaid nüansse, miks käitub osa loomi just nii, nagu nad seda teevad.

Priimus

Linda-Liisa läks pärast Tartu erakoolis põhikooli lõpetamist Miina Härma gümnaasiumisse õppima loodusreaalharusse. Kui keskkooli alguses polnud see eesmärk omaette, siis abituuriumi lõpuks selgus, et kuldmedal on väikese sirutuse kaugusel. «Ma mõtlesin küll, et kui see on mul juba nii lähedal, siis pean selle ka ära tegema.» Pingutusi kroonis edu ja aktusel sai rõõmust pakatav Linda-Liisa särava kuldmedali. Ta naerab, et ülikoolis ja keskkoolis eksamiks õppimine on ikka väga erinev: gümnaasiumis oli lihtsam, sest materjali oli vaja vähem läbi käia. Siin torkab silma neiu põhjalikkus ja soov teadmisi ammutada ning neid loogiliselt seostada, mitte lihtsalt eksameid ära teha.

Pärast õpinguid gümnaasiumis astus ta Tartu ülikooli bioloogia erialale, mis oli tema jaoks loogiline samm. «Ma kaalusin veel arstiteaduskonda ja keemiat, aga ma südames teadsin, et bioloogia on see õige.» Bakalaureuseastmes hakkas ta koguma teaduslikke materjale-artikleid, mis kõneleksid ahvidest ja nende käitumuslikust eripärast. Eriti huvitas Linda-Liisat käitumine ahviemade ja järeltulijate vahel ning seda hakkas ta ka uurima.

Bakalaureusetööks kogutud teoreetiline materjal oli hea alus, et minna magistritöös sammuke edasi. Vajalike andmete kogumise nimel käis Linda-Liisa oma juhendajaga Malgorzata Elizbieta Arletiga suisa Ugandas välitöödel kaasas, kus kogus kahe kuu jooksul vihmametsas vaatlusandmeid arvutisse. «Alguses oli ikka hirm küll, et äkki selle suure töö peale ei selgugi midagi, aga mingi aja pärast olukord muutus ning välja tuli päris põnevaid leidusid,» ütleb ta. Osa neist seostest koondusid kokku Linda-Liisa magistritöö kaante vahele, mida komisjon hindas hindega «A», see viis Linda-Liisa nime annaalidesse kui looduse- ja tehnoloogiateaduskonna cum laude lõpetaja. Peale selle tõsteti teaduskonnas tema lõputöö esile, sest primatoloogia teema oli Eestis varem puutumata.

Magistritöö on täis põnevat materjali. Näiteks tuli välja see, et osa ahviemasid kannavad oma järeltulijaid rohkem süles ning siin võis väga suurt rolli mängida see, kus nende ahvide elukoht asus: kas puu otsas või maa peal. Tööst selgus veel ka see, kuidas mõjutab ahviemade vanus ja nende staatus laste süles kandmist. «Maas elav vanem ahviema, kellel on juba olemas kogemus järeltulijatega, teab, et mida rohkem ta järeltulijat süles kannab, seda suurem on tõenäosus, et laps jääb ellu.» Puu otsas kandsid ahviemad oma lapsi rohkem süles ning seal erilised seosed puudusid – sellele kõigele on Linda-Liisal ka põhjendus. «See võib tuleneda sellest, et maas kõnnib ahvipoeg emale järele, puu otsas ei oska väike pärdik veel oksalt oksale emale järele hüpata ja võib seega alla kukkuda.» Ehk ema abi on vaja, kuni pärdik on ise võimeline latvades liikuma.

Meeldejääv Austraalia

Kuid enne magistritööd oli Linda-Liisal vaja rahuldada oma reisimishuvi ja uudishimu teistsuguse looduse vastu. «Kui sa oled hiljem kuskil tööl, siis on sul juba raskem aastat vahelt ära võtta, et reisida ja maailma näha,» põhjendab ta, miks langes valik just magistriastme-eelsesse perioodi. Niisiis pakkis Linda-Liisa oma elukaaslasega kohvrid ja asus kümnekuulisele Austraalia reisile. «Kuna õppejõud on ka oma loengutes rääkinud, mida nad on konverentsidel käies näinud ja pidevalt on teemaks tulnud Austraalia, siis tekkis tunne, et tahaks ikkagi kõik oma silmaga ära näha.» Austraalia osutus valituks ka seetõttu, et tegu on riigiga, mis on oma looduse poolest küllaltki eksootiline, ent kuhu on üpris lihtne reisida. Pealegi oli Linda-Liisa bioloogist elukaaslane juba väikese poisina veendunud, et veedab oma elust aasta Austraalias. Nüüd oli hea aeg ära käia. Paar leppis omavahel kokku, et kõigepealt tehakse tutvust tööga, seejärel loodusega.

Austraalia loodus oli loomulikult midagi muud kui see, millega noored olid Eestis harjunud. Austraalia ökosüsteem on märksa mürgisem kui Maarjamaal, nimelt kaitsevad saareriigi taimed-loomad-putukad ennast väga kiivalt. Ilmselt on põhjus Linda-Liisa hinnangul selles, et saare asustus on nii pikalt isoleeritult evolutsioneerunud ja inimasustus niivõrd värske: nad rändasid sinna ja jäid paikseks umbes 60 000 aastat tagasi. Niisiis pole inimesed põlisasunike mürkidega kohanenud.

Eksootiliste loomade ja taimede ning putukate keskel juhtus neil veel nii mõndagi. Näiteks salvas skorpion ühel ööl Linda-Liisa elukaaslast. Midagi õnneks ei juhtunud, kuid üllatus oli seda suurem, et Austraalias tavapäraselt ei kohta skorpione, antud liiki leidub vaid ühes piirkonnas. Eestlastest loodusarmastajad nägid seega tõelist haruldust.

Austraalias nautisid noored pärast tööperioodi siiralt vabadust: nad magasid telgis ja rändasid mööda maad, seades endale orientiiriks mõningad sihtkohad. «Selline uskumatu vabadus: ärkad hommikul, tead, et sa tahad ühte sihtkohta kunagi jõuda, aga sul on selleks kõigeks aega, seega saad kõik kohad tee peal läbi käia.» Külastati erinevaid rahvusparke ja loomaaedu, lõpuks võtsid nad eesmärgiks läbi käia neist võimalikult paljud. Ainukene turismist ajendatud käik oli Sydney ooperimaja. «Jõudsime kohale, vaatasime päikeseloojangut, maja ise nägi lähedalt välja nagu vannitoapõrand. Sõime oma õhtusöögi seal ära ja oligi kõik.» Loodus oli nende jaoks märksa huvitavam.

Teadushuvi

Austraalias ja Ugandas käidud, magistri lõpudiplom kätte saadud – mis edasi? Nüüd seab Linda-Liisa sammud doktorantuuri, sest teda paelub loodus, teadus ja ta tunnistab, et on enda meelest pisut nohiklik ja armastab õppida. Austraalias igatses ta tegelikult pisut raamatute keskele tagasi, ümbritsev põnev loodus andis palju mõtteainet ning süstis huvi.

Kuna ema Eve on kaasanud Linda-Liisa oma teadustöösse, siis on värske magister teadustööga kokku puutunud juba 14. eluaastast. Nimelt uurib Eve Veromann rapsi parasitoide ehk putukaid, kes hävitavad rapsi kahjureid. Seeläbi on võimalus jõuda looduslike meetoditeni, kuidas oleks võimalik põllumajanduses võimalikult palju säästa, olles samal ajal hea tootlikkusega ja loodussõbralik. Linda-Liisale on usaldatud rapsiõisikute lahtilõikamine ja sinna sisse piilumine.

Doktorantuuri mõttes jääb Linda-Liisa senine kirg – primatoloogia – hetkeks kõrvale. Tegelikult ootab teda ees üpris korralik kannapööre. «Või noh, mis kannapööre see õigupoolest nii väga on: üks loodus kõik,» naerab ta. Mõni aeg tagasi otsiti taimefüsioloogia professori Ülo Niinemetsa uurimisrühma doktoranti, Linda-Liisa kandideeris ja osutus valituks. «Nüüd esitan avalduse Eesti maaülikooli ja lähen hoopiski sinna doktorantuuri. See on kindlasti hästi huvitav teemamuutus, minna primatoloogialt üle botaanika ja paleobotaanikale.» Tegelikult käis juba bakalaureuseastmes Linda-Liisa peast läbi mõte, et võiks uurida, kuidas erinevad taimed eritavad aineid teineteisega suhtlemise eesmärgil. Teema oli toona ääretult põnev, kuid siiski jäi primatoloogia tol hetkel südamelähedasemaks.

Linda-Liisa sukeldub loodusesse ja ammutab sealt inspiratsiooni, et vabal ajal näiteks maalida või hoopistükkis ehteid valmistada. Selles särasilmses neius on peidus palju ning Eesti teadusetaevasse kulub üks särav noor täht kindlasti ära.

 


KOMMENTAAR

Professor Raivo Mänd

loomaökoloogia õppetooli ja zooloogia osakonna juhataja,

Linda-Liisa magistritöö kaasjuhendaja

Kui pakkusin Linda-Liisale meie Eesti olude kohta üsna tavapäratut ja väljakutsuvat uurimustöö teemat – uurida Aafrika ekvatoriaalses vihmametsas ahvide käitumist, hoiatasin teda ka sellega kaasnevate riskide eest. Džunglis varitsevatest ohtudest (haigused, maod, metsikud elevandid) olulisemgi oli see, et töö põhijuhendajaks pidi saama Tartu ülikoolis Euroopa Liidu rahastatava projekti raames ajutiselt töötav välismaalane. «Arvesta, et vaevalt küll õnnestub meil selle projekti jätkamiseks siin Eestis edaspidi raha saada. Ka ei ole meil siin kohapeal selle eriala tarvis juhendamiseks piisavat pädevust. Kui soovid pärast magistritöö kaitsmist jätkata samal suunal, pead olema eriti julge, enesekindel ja iseseisev ning suutma omale jätkamisvõimalused ise suurest maailmast välja ajada. Mõtle hoolega järele!» Linda-Liisa võttis paar päeva mõtlemiseks ja jaatav otsus oligi küps. Peagi valmis kirjanduse põhjal ettevalmistav bakalaureusetöö ja seejärel läkski sõiduks rahutusse Ugandasse.

Ei saa öelda, et töö džunglis möödus igasuguste probleemideta, kuid millal enne on ökoloogilised välitööd nendeta läbi saanud! Igal juhul kogunes Linda-Liisal osalt enda kahe kuu pikkuse ja osalt kohalike aafriklastest abiliste ränkraske töö tulemusena piisav materjal, et sellest paari aasta jooksul koostada suurepärane magistritöö, mis peagi kohandatakse artikliks rahvusvahelisse teadusajakirja saatmiseks.

Linda-Liisa oli mul üks sellistest üliõpilastest, kelle juhendamine pakub rõõmu. Ta oli väga töökas, püüdlik ja õppimis- ning koostöövõimeline ning arenes seetõttu silmanähtavalt kiiresti. Kuulas konkreetseid soovitusi väga tähelepanelikult, märkis need alati üles, tegi nende sisu ja laiema tähenduse endale põhjani selgeks ja kasutas edaspidi adekvaatselt ka muudes kontekstides. Usun, et Linda-Liisa lööb targa ja tööka inimesena teaduses edaspidigi ladusalt läbi ega pea oma erialavalikut kunagi kahetsema.

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit