Eesti-Soome laev, eestikeelne aulakõne, Kääriku suusarada, KGB. Need on märksõnad, mis meenuvad kõigepealt Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni (1900–1986) puhul.

«Härra rektor, lugupeetud ülikooli õppejõud, üliõpilased! Vabandage, et räägin eesti keeles, ehkki oskan seda halvemini kui soome keelt,» alustas president 50 aastat tagasi, 12. märtsil 1964 TÜ peahoone aulas oma kõnet. «Sisse astudes Tartu ülikooli aulasse, mida täie õigusega võib pidada Eesti vaimse elu sümboolseks keskpunktiks, Tartu ülikooli südameks, haaras mind niisamasugune pidulik tunne, nagu mul on Helsingis, sisenedes Soome Kirjanduse Seltsi peosaali, mis on Soome vaimse elu harrastuste ja Soome rahvatraditsiooni südameks.»

Juba teel kõnetooli saatis Kekkoneni aplaus, maruliseks muutus see teda eesti keeles rääkimas kuuldes. Mis siis imelikku, et Soome president eesti keeles kõneles? Eesti ülikooli aula ju. Ei, see oli tollal rohkem Nõukogude Eesti Tartu Riikliku Ülikooli aula, kus sageli vene keeleski kõneldi. Ja kõik olid seltsimehed, mitte härrad ja prouad.

Millest Kekkonen rääkis?

Kekkonen alustas sellest, et Soome Kirjanduse Seltsi peosaali rõdudelt vaatavad saalisolijaid ka eestlased Koidula, Kreutzwald jt. Oli see vihje meie aulale, kus tema selja taga valvas Lenin? Ta meenutas varasemat kirjanduse ja rahvaluule koostööd, rääkis, et teaduse ja kunsti alal ning ilukirjanduse tõlkimisel on praegu kokkupuuted nõrgad.

Aga Soome presidendi kõnes on ka laused: «Kui tuletame meelde, kui vähe oli tol ajal eestikeelseid üliõpilasi ja kuidas nad tsaarivõimu lämmatavas õhkkonnas ja saksa parunite tugeva surve all oleva haritlaskonna seas elasid, siis on imelik mõtelda /.../, kuidas nad oma kirjatöö ja tegevusega Eesti rahva iseteadvuse äratasid».

Mustvalgena võttes pole selleski midagi iseäralikku, kõneles ta ju tsaariajast. Eesti ja Soome kirjanduse uurija, professor Pekka Lilja vihjab raamatus «Urho Kekkonen ja Eesti» (kaasautor Kulle Raig) sellele, et ridade vahelt lugema õppinud eestlastele ei valmistanud raskust tsaarivõimu asemele nõukogude võim mõelda. Kuid ka otsesõnu öeldul oli eriline võimendus.

Professor Kaljo Villako (1919–2001) iseloomustab oma mälestusteraamatus «Ajarännak» Kekkoneni esinemist sõnaga «eestlus». Sovetlikus kõnepruugis selline sõna puudus. Eriti tähendusrikkalt kõlas aga üliõpilaste poole pöördumine, et just neil lasub vastutus Eesti vaimse, majandusliku ja tehnilise arengu eest. «Teie ülesandeks on teadmiste ja oskuste relvadega osa võtta selle maa loomistööst progressiivseks ja arenenud maaks, millel Eesti ilus pitser alati saab püsima.»

Kui palju üliõpilasi seda otse aulas kuulis? Sissepääs oli kutsetega. Kuid Kekkoneni kõne kandus kiiresti edasi, mis siis, et seda täielikult ei avaldatud ning riikliku telegraafiagentuuri ETA mittetäielikus ülevaates isegi ei mainitud, et kõne peeti eesti keeles. Pealegi rääkis president ka vanameister Tuglasest, kes alles hiljaaegu oli kirjandusloos maha tambitud.

Enne ja pärast aulakõnet

Friedebert Tuglase (1886–1971) Aleksis Kivi «Seitsme venna» tõlke ja tema Helsingi pagulasaastate mainimine võis Pekka Lilja arvates olla kõnesse võetud ühe kirja põhjal. Kekkonen sai enne Eesti visiiti kirja Soomes elavalt eesti arstilt Rein Riitsalult (1923–1970), kes nimetas kohti, kus käia ja teemasid, millel peatuda. Kekkonen pidas Riitsalu kirja üle nõu oma sõbra Kustaa Vilkunaga.

Aulakõne üks koostajaid oligi akadeemik, Kekkoneni Eesti poliitika arhitektiks peetud Kustaa Vilkuna (1902–1980) ja teine TÜ audoktor Lauri Posti (1908–1988). Kirjanik Ülo Tuulik, keda Lilja on küsitlenud, pidas Kekkoneni kõne tähtsaimaks sõnumiks, et eestlasi peeti nende omas keeles rääkimise vääriliseks kõige tähtsamas ja pühamas kohas, väärikas aulas. Ajakirjanik Enn Anupõld on märkinud, et olusid arvestades oli tegemist julge soomlase julge seisukohavõtuga ning oli seda kaalukam, et kõike Eestis öeldut loeti Moskvas suurendusklaasiga.

Hõimurahva presidendi külaskäik oli midagi nii ootamatut kui ka oodatut, mida lootagi ei juletud. Esimese sõjajärgse kultuuritegelaste delegatsiooni külaskäigu Eestisse kauples Moskvast 1956. aastal välja Kustaa Vilkuna. Delegatsiooni pani kokku professor Lauri Posti. Korraks käidi ka Tartus. Just nimelt korraks, sest Tartus asuva sõjalennuvälja pärast lubati nõukogude ajal sinna väga vähe väliskülalisi, linna ööbima ei tohtinud aga jäädagi.

Pisut edenema hakkas Soome ja Eesti koostöö 1950. aastate lõpus, kuid see kõik oli vaid piisake meres, kui mäletati Eesti Vabariigi aegseid seoseid. Seepärast oligi naaberriigi presidendi visiit (rõhutatult mitteametlik) kui sõõm värsket õhku. Seda enam, et Tartus asus tuntud soome-ugri uurimiskeskus. Soome-ugri eriala üliõpilasel Marja Ahunil oli koguni õnn aulas presidenti tervitada ja talle ülikooli müts kinkida.

Muidugi oli ka see soomlaste Eesti visiit Moskvaga kooskõlastatud. Soome diplomaadi Max Jakobsoni teada oli tingimuseks seatud mitte kahelda Eesti kuulumises Nõukogude Liitu ning katkestada Soome-poolsed sidemed eesti emigrantidega. Viimast ongi Kekkonen sunnitud tunnistama kaks kuud hiljem oma kuulsas Tamminiemi kõnes. Väliseestlased olid juba enne visiiti Kekkoneni peale pahased, sest nende arvates tunnistas Soome sellega Eesti okupeerimist.

Tartus oli aga ülikooli ümbrus rõõmsast rahvast tulvil, plaksutati ja tervitati. Ja seisti seni, kuni külalised peahoonest väljusid. Enne aulasse minekut oli kohtumine rektoraadis, kus Kekkonenile näidati 1938. aasta akadeemiliste spordimängude rändauhinda. Kiiruga oli remonditud lõunasööki pakkuv restoran Volga, Pargi hotell, lapitud aedu ja võõbatud majaseinu. Kõike seda hakati hiljem kekoneerimiseks kutsuma. Proua Sylvi Kekkonen kohtus veel kultuuriinimeste ja teadlastega, endine sportlane ja spordijuht Urho Kaleva Kekkonen sõidutati aga Volgast kohe Käärikule.

«Ka sport on kultuur!»

Ajakirjanik Kulle Raig kirjutab eespool mainitud raamatus, et need sõnad kuuluvad Kekkonenile, kes oli kaua aega ise edukas sportlane ning sõjaeelsete spordikontaktide looja ja hoidja. Sestap ka tema suur huvi kohtuda sportlastega. Sel teemal ta aulakõne lõpus ka peatus. «Tegevsportlasena olen ma osa võtnud Helsingi ülikooli üliõpilaskonna esindajana muuseas võistlustest Tartu ülikooli üliõpilaskonna esindajatega.» Ta soovis nende võistluste elluäratamist. SELL-i mängud taastati alles 1998. aastal.

Soome presidendi Käärikule viimine oli aga suur saavutus ja julgustükk. Polnud ju eestlastel taolise külalise vastuvõtu kogemusi ega tingimusi. Õnneks olid Kääriku õppe- ja spordibaasil juba moodne peahoone ja ühiselamu.

Eelnevalt olid Käärikule saadetud ettevalmistusi tegema tudengid, muusikud ja teised. Presidendipaari vastuvõtuks kohandati ruumid ümber. Kirjanduses on eri andmed kuulsa sauna kohta, enamasti väidetakse, et see sai valmis just siis. Professor Raik-Hiio Mikelsaar mainib oma kooliõpetajate mälestusraamatus koolivenna, ülikooli töödejuhataja Ahto Liigi täpsustust, et saun ehitatud juba 1959, mitte 1964. Samast raamatust on lugeda, et peakorpuse majja seati sisse elamisväärne residents ning ajutine privaattualett, kuhu sooja vett juhiti radiaatorist ja kanalisatsiooni puudumise tõttu jooksnud toru lihtsalt maasse.

Kuid 64-aastane Soome president oli heas füüsilises vormis ja soovis koos eestlastega suusatada. Selleks oli kehakultuuriteaduskonna õppejõu Heino Tidriksaare juhtimisel ette valmistatud suusarada. Julgeolekumehed tiirlesid Käärikul juba mitu päeva varem, uurisid hoolikalt läbi kõik, ka suusaraja ümbruse, sest rada ei tohtinud elumajade lähedalt mööda minna. Otse Kääriku mäest allalaskuva rajaga sai president suurepäraselt hakkama, teised tema lähedal olnud mitte. Kohe presidendi taga sõitev julgeolekumees kukkunud esimesena. Kekkonen, dekaan Fred Kudu, Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green ja Tartu linna täitevkomitee esimees Heino Sisask sõitsid aga kõvas tempos edasi. Oma suuskadel, valge suusamüts peas, tumesinises kapuutsiga jopes 64-aastane president hämmastas oma raudse vormiga kõiki.

Kekkoneni suusatamine ja teda ümbritsenud KGB-lased on ainet andnud legendideks, kus varieeruvad mõnedki seigad. Nii näiteks on peetud KGB-lasteks ka ühesugustes helesinistes joppides tudengeid. Kuid Heino Tidriksaarel oli olnud ülesanne oma kehakultuuritudengeile ühesugune riietus hankida.

Üldse on kogu presidendi Käärikul käik nagu mitmed muudki seigad mäletajatel meeles eri moodi, võib-olla on need saanud mustvalgeid toone ka ajakirjanikelt. Kuid samamoodi keerukas on ka Kekkoneni enda elulugu, kelle kohta olevat Soomes kõige rohkem raamatuid kirjutatud, sealhulgas vastakaidki. Eesti keelde on tõlgitud näiteks ka Pekka Hyvärineni «Soome mees. Urho Kekkose elu», kus tuuakse fakte koostööst Moskva ja KGB-ga. Kokkuvõttes annavad raamatud Kekkonenist mitmetahulise pildi, vaieldamatuks jäävad aga tema hõimukontaktid Eestiga enne okupatsiooni ja selle ajal.

Eesti raadio esimene naisdiktor, hiljem Soomes elanud Erika Nivanka on meenutanud oma raamatus «Soome lahe kahel kaldal», kuidas ta koos seitsme eestlasega kirjutanud Kekkonenile kirja, et Soome ja Eesti vahel tuleks laev käima panna. Rongiga Leningradi kaudu sõitmine oli liialt väsitav.

President Lennart Meri märgib 2000. aastal Helsingis peetud ettekandes, et enne Eestist lahkumist andis president Kekkonen intervjuu Eesti Televisioonile, milles pidas soovitavaks laevaühenduse taastamist Helsingi ja Tallinna vahel. Meri oli veendunud, et laevaliikluse alustamine oligi hind, mida Nõukogude Liit oli lihtsameelselt valmis maksma pagulussuhete lõpetamise eest. «Laevaühenduse taastamist kordas Kekkonen veel mitu korda ning 7. juulil 1965 oli asi nii kaugel: algul Vanemuine, siis Tallinn, lõpuks Poolas ehitatud Georg Ots hakkasid soomlasi vedama Helsingist Tallinna ja tagasi.»

Meri arvates ulatus president Kekkose pilk kaugemalegi. Pärast Eesti-visiiti kutsus ta oma Tamminiemi residentsi kokku soome estofiilid ja ütles neile: «Kui soovime tegutseda nii, et tahame ehitada eestlusele head tulevikuväljavaadet, ei näe me mingit muud võimalust kui ühenduse hoidmist Eestis elavate eestlastega.»

Soome delegatsioonil oli peale Tartu ja Kääriku mitu vastuvõttu ja kohtumist Tallinnas, saadi aimu, missugune on tegelik olukord naabermaal ning vähehaaval hakkasid koostöösuhted aina rohkem edenema. President Kekkoneni külaskäik nõukogude ülikooli ja aulakõne andsid lootust eestluse säilimisele.

Kasutatud kirjandus:

• Hyvärinen, Pekka. «Soome mees. Urho Kekkose elu». Tänapäev 2006.
• Kekkonen, Urho Kaleva «Kõne Soome estofiilidele». – Akadeemia nr 2, 2005.
• Kriisk, Jaanus. «Boss.Mälestusi Fred Kudust». 2008.
• Lenk, Valter. «Kääriku». Tartu 1997.
• Lilja, Pekka ja Sirje Olesk «Urho Kaleva Kekkoneni kõne Soome estofiilidele». – Akadeemia nr 2, 2005.
• Lilja, Pekka ja Kulle Raig «Urho Kekkonen ja Eesti». K&K Kirjastus. 2007.
• Nivanka, Erika. «Soome lahe kahel kaldal». Faatum 2002.
• Villak, Kaljo. «Ajarännak II». TÜ Kirjastus 2001.
• «Universitas Tartuensis 1632–2007». TRÜ kirjastus 2007.
• President Lennart Meri ettekanne «President Kekkonen ja Eesti'»UKK Perinneyhdistyse koosolekul Helsingis 10. oktoobril 2000 – http://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=3618