Igal tudengipõlvkonnal on Tartus oma baar, kodukohvik, klubi ning miks mitte ka oma galerii. Äsja Tartu kunstimuuseumis avatud näitust «Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014» võib pidada pilguheitmiseks läinud kümnenditele.

See on otsekui kunstimaailma fotoalbumi vaatamine koos kommentaaride, kõrvalepõigete ja suveniiridega. Seda kõike on nii palju, et tundub, et ka üha uuesti tagasi minnes jääb midagi kahe silma vahele. Võib-olla räägib see fotoalbum, nagu enamik pildiraamatuid ikka, kõige rohkem omanikule ja piltidel olevatele inimestele.

Näituse kuraator, 2013. aastal TÜ ajaloo eriala lõpetanud Triin Tulgiste eristab näituse voldikus kostabeid ehk lääne galeriide toimimisloogikat järgivaid galeriisid ning kampsuneid, kes on tema käsitluses selgelt defineerimatud kohaliku vaimu kandjad. Mõlemad jõujooned jooksevad näituselt läbi nii metafoorina kui ka otseses tähenduses. 1992. aastal Sinimandria galeriis toimunud Kalev-Mark Kostabi näitus oli juba avamishetkel sümbol, mis jäi kõlama läbi kümnendi ning paistab ka rohkem kui 20 aastat hiljem särava hetkena. Kampsunite kujund on see-eest natuke ahistav, liialt kodukootud ning lodev nende aktivistide kohta, kes näitusel suunda annavad.

«Kampsunid ja Kostabid» on mitmes mõttes reaktsioon praegu Tartu kunstimaailmas toimuvale. Kunstimuuseumis avatud näituse taustal paistavad Y-galerii endise asupaiga sulgemine, Peeter Alliku lahkumine Kursi koolkonnast ja sellest teatamine Facebook'i vahendusel, Tartu kunstimuuseumiga seotud arutelud jne. Arhiveerimisvormide ning galeriipindade muutumise üle mõtisklemine tundub igati ajakohane ning näitus tõepoolest paneb mõtlema Tartu kunstimaastiku üle nii minevikulisel kui ka tulevikusuunal.

Tulgiste pakub alternatiivse viisi Eesti kaasaegse kunstimaailma tekkeloo rääkimiseks. Galeriide ja näitusepindade käsitluse näol tuleb hästi esile periood, mil väljuti nõukogude riiklikult suunatud süsteemist, kuidas kohanduti lääne galeriipõhise kunsti eksponeerimisega ning hakkama saadi kohalikele võimalustele vastavalt. Idee-elamusi on sealjuures mitmeid: Sinimandria galerii pilet maksis 1992. aastal lapsele 50 senti, täiskasvanule kroon; esimesed müüginäitused Tartus osteti peaaegu tühjaks, sest rublaaja lõpus arvati, et kunst on hea investeerimisvõimalus; Sebra galerii ruumid ehitati üles võlgade ja entusiasmi peal.

Tartu galeriipindade lugu ei ole lineaarne narratiiv. Selles on katkestusi, kohandumisi, vastuolusid ning väga palju töid ja inimesi. Kevadine näitus toob need korraks uuesti ekspositsioonisaali, paneb ritta ja kommenteerib tagasivaatava pilguga. «Kampsunid ja Kostabid» on näitus, mille iga järgmine konkreetsele galeriile või näitusepaigale pühendatud sein muutub omamoodi kihiks, mis asetub eelmiste samasuguste peale, samal ajal jäädes ka iseseisvalt eristuvaks tähenduslikuks üksuseks.

Vorm, mida näitusekülastajale pakutakse, on kollaaž. Seinapindu täidavad paljundatud ajaleheväljavõtted, fotod, külalisteraamatud, omakorda saadavad seda videointervjuudena galeristide, kunstnike, korraldajate kommentaarid. Rohkemaks kui vaid Tartu kunstimaailma ühe etapi detailseks kronoloogiaks muudavad näituse sümboltähendusega tööd. Need samad taiesed, millest on palju räägitud, käivad korduvalt läbi intervjuudest ning jäävad silma fotodel, on samas näitusesaalis, nende reaalses olemasolus võib igaüks ise veenduda. Ly Lestbergi aktifotod, Kiwa kipsbüstid näituselt «Lollipopi Fiktsioon», Kostabi tüüpkujud – juba nende teoste taasavastamise võimalus on põhjus, miks tasub näitust vaatama minna.

«Kampsunid ja Kostabid» on rohkem kui kunstinäitus. See on näitus Tartu linnast, selle inimestest, lähiajaloost ja mõttemallidest ning vahest kõige rohkem muutustest. Hästi tuleb see esile näiteks Illegaardi näitel – pubi, mis oli enne seda kultuuriklubi, galerii-klubi, fotokelder. Eri tähendusväljad ja kujundimuutused läbi aja tekitavad kummastust. Niivõrd tugev emotsioon näituse alguses paneb otsima üha järgmisi paralleele endise ja praeguse vahel. Mis on jäänud samaks? Mis on kadunud? Paratamatult tekivad küsimused, milline märk jääb äsja lõppenud Y-galerii etapist. Kuidas vaadatakse neid ruume aastate pärast tagasivaatelises perspektiivis ja kui kiiresti kaob tartlaste mälestus Ülikooli ja Küütri nurgal asetsenud galeriist.

Näitus vajab süvenemist ja aega. Eksponeeritud materjali on palju: sajad fotod, kümned ja kümned ajaleheväljalõiked, videointervjuud ja palju muud nõuavad külastaja tähelepanu. Tõenäoliselt on nii, et mida lähemalt sellel ajaperioodil on oldud Tartu kunstiga seotud, seda kergemini haaratavam ja nostalgilisem on külastuskogemus. Võõrale pakub näitus aga suurepärast võimalust kaasa elada viimasele 24 aastale Tartu kunstimaailmas. Kahtlemata on see elamuslik lühikursus kohalikus kunstiloos.

Näitus «Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014» jääb Tartu kunstimuuseumis (Raekoja plats 18) avatuks kuni 1. juunini.