FOTOD: Erakogu

Erilise olukorra ise nägu kogemused

Aktuaalne

Koroonaviiruse levik paiskas meie harjumused segi peaaegu et üleöö. Ühtäkki jäid ära kõik kohtumised ja muretud reisid, loengud kolisid internetti ja paljudel tuli sisse seada kodukontor. Millised mälestused meile 2020-ndate algusest jäävad? 

Sõbrad aitasid mõistuse juures püsida

Nana Maminashvili usub, et tal on sõpradega vedanud. FOTO: erakogu

Nana Maminashvili

tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute magistrant 

Inglise keelest tõlkinud Merike Kala-Sikk

Kui olla päevast päeva mitmekesi ühes korteris, paneb see parajalt proovile. Teisalt on just sõbrad need, kes aitavad keerulistes oludes toime tulla.

Pandeemia ajal teise riiki kolimine oli väga kummastav kogemus. Mingil hetkel mõtlesin, et pean olema pisut hull, et võtan sellisel teadmatust täis ajal ette nii suured elumuutused, kuid samas tegi see kõike veelgi põnevamaks. Nüüd olen Eestis olnud terve õppeaasta.

Sügissemestri algus ei olnud minu jaoks kuigi raske. Erinevalt Gruusiast ei kehtestatud Eestis komandanditundi ja pärast kahenädalast eneseisolatsiooni võisin igal ajal minna sõpru vaatama, jalutama, kohvikusse või muuseumi. Seepärast ei häirinud olukord alguses mind üldse – ma isegi ei tundnud, et midagi oleks väga teisiti kui tavaliselt. Esimesel semestril sain osaleda ka mõnes auditoorses loengus. Seega elasin alguses täitsa harjumuspärast elu, välja arvatud see, et mõnes kohas tuli kanda maski ja tänavad olid tavalisest tühjemad.

Kui olukord muutus tõsisemaks ja jõustusid üha uued piirangud, hakkas see mind vähehaaval mõjutama. Kevadsemestril, kui kõik kohad olid suletud ja loengud toimusid vaid veebis, jäid Delta õppehoone ja ülikooli raamatukogu üliõpilastele veel avatuks. Kuna mu korterikaaslased olid suurema osa ajast kodus, läksin Deltasse ja õppisin seal. Võimalus olla üksinda vaikses keskkonnas oli mulle suur kergendus. Veetsin seal õppides, süües ja puhates terveid päevi.

Üks ajale iseloomulik foto. Nana Maminashvili veetis võimalikult palju aega õppides Delta keskuses. FOTO: erakogu

Aga kui ka Delta ja raamatukogu suleti, ei olnud enam kuhugi minna. See oli minu jaoks kõige raskem aeg. Õues oli kohutavalt külm ja nii ei saanud ka näiteks pargis päikese käes lugeda. Olime oma korterikaaslastega kogu aeg kodus koos, oma isiklikku ruumi polnud kellelgi. Päevast päeva pidevalt teiste inimestega koos viibida oli väga raske, tundsin end kui vanglas. See mõjutas ka mu õpinguid – oli äärmiselt raske lugemisele või õppimisele keskenduda, sest vajan selleks vaikset ümbrust. 

Ka veebiloengutele keskendumine oli keeruline. Vahel juhtus, et mul ja mõnel korterikaaslasel oli loeng või ettekanne samal ajal, nii et kui teised rääkisid, püüdsin vältida vajadust oma loengul mikrofoni sisse lülitada ja midagi öelda, et ei tekiks taustamüra. Ja juhtus ka vastupidi: kui minul oli esitlus või vestlus, tundsin, et häirin sellega teisi. See aeg oli meie kõigi jaoks üsna stressirohke ja ärevus tasapisi kasvas. Mõned mu üksi elavad sõbrad olid aga veel halvemas olukorras, sest neil polnud oma üksilduses kellegagi isegi rääkida.

Kokkuvõttes mul siiski vedas: olen leidnud selle aasta jooksul uusi sõpru ja mul olid imelised rühmakaaslased. Kutsusime üksteist õhtusöögile või filme vaatama, ajasime lihtsalt juttu ja veetsime koos aega. Pean ütlema, et need olid ainsad helged hetked, mis päästsid mind hulluks minemast. 


Soodne aeg, et kirjutada valmis lõputöö

Uku Kangur sai valmis oma bakalaureusetöö. Pilt on tehtud pärast lõpudiplomi kättesaamist. FOTO: erakogu

Uku Kangur

informaatika magistrant

Koroonakarantiinis olles võib õppida nii mõndagi uut: nii seda, kuidas paremini süüa teha, kui ka seda, kuidas murda rutiini.

Esimene laine tuli minu jaoks üsnagi üllatusena. Kuigi olin kuulnud Itaalia ja Korea koroonakolletest, tundus, et viiruse laialdane levik on Eestist veel üsna kaugel. Oma sünnipäeva 13. märtsil sain aga tähistada juba eriolukorra alguse sildi all. Kohe järgnes ülikooli korraldus minna täielikult üle kaugõppele. Kuna olukord oli nii üliõpilaste kui ka õppejõudude jaoks uus, siis esialgu ei teatud, kuidas ja millises vormis õppetööga jätkata. Mitmel kursusel jäi üks õppenädal vahele, et oleks võimalik keskenduda veebitundide ettevalmistamisele.

Minu olukord oli sedavõrd mugavam, et võtsin 2020. aasta kevadel ainult üht väiksemat kõrvaleriala ainet ja kirjutasin bakalaureusetööd. Pärast esimest karantiininädalat otsustati ka mu ainukese aine loengud ette salvestada ja seega kadus ära viimanegi kontakt tavapärase õppetööga. Kui esimesed paar nädalat tundus elu rahulikum ja ehk isegi mugavam, siis peagi tajusin nelja seina vahel viibides igapäevast rutiini. Igatsesin nii tudengiüritusi, sõpradega linnas olemisi kui ka kasvõi õpigruppides osalemist. 

Oma vaimse tervise hoidmiseks üritasin käia peaaegu igal nädalavahetusel matkamas või jalutamas. Tihtilugu kohtasin metsas juhuslikult oma kursusekaaslasi. Aga ka toas olemisel olid omad võlud. Lõunapakkumiste ja kiirtoidu asemele tuli korralik kokkamine. Proovisin uusi toite, mida oli mugav valmistada salvestatud digiloengute kuulamise vahel.

Koroonast räsitud keskkond oli bakalaureusetöö kirjutamiseks soodne aeg. Tartus ei toimunud ühtegi üritust, mis oleks tähelepanu kirjutamiselt mujale juhtinud. Kuna enamik inimesi veetis tööpäevad arvuti taga, siis oli neid ka kergem kätte saada. See omakorda tähendas, et juhendajad olid juhendavate jaoks kiiremini tabatavad. 

Ainuke asjaolu, mis vajas bakalaureusetöö kirjutamise ajal harjutamist, oli koduse keskkonna muutmine töökeskkonnaks. Raamatukogu ja õppehooned, kus nii mõnigi oli enne harjunud tööd tegema, olid kinni. Osa üliõpilasi otsis karantiini ajal Facebooki foorumitest kontoritoole, monitore ja muid vahendeid kodus töötamiseks. Olenemata raskustest suutis mitu mu tuttavat oma bakalaureusetöö valmis kirjutada ja õigeks ajaks esitada. Oli muidugi ka neid, kes kirjutasid pooliku töö valmis paari viimase päevaga.

Vaimset tervist aitas turgutada matkamine. FOTO: erakogu

Töö kaitsmine oli veebi kaudu hulganisti kergem. Kaitsja pidi vaid ekraani jagama, slaide kuvama ja oma kõne maha pidama. Närve aitas rahustada asjaolu, et publik oli teisel pool ekraani ja esitluse ajal näha ei olnud. Ainult oma ekraaniga suheldes oli kindlam tunne, et midagi ei jää ütlemata.

Päris kentsakas oli lõpuaktus, mida sai vaadata ekraanilt. Ühed otsustasid, et olenemata sellisest ürituse formaadist peaks siiski kandma pidulikku ülikonda ja istuma sirge seljaga uhkemal toolil. Teised leidsid, et veebiaktusel pole nagunii päris tseremooniaga sarnast tunnet ja seega võib sel osaleda voodist lahkumata. Pean tunnistama, et olin viimase seltskonna esindaja, olenemata asjaolust, et pidasin oma lõpuaktusel ka kõne (õnneks oli see enne salvestatud).

2020. aasta sügissemester algas tasakaalukalt. Kevadsemestrist oli õpitud ja saabus uus ajastu: hübriidõpe. Mitu minu magistriõppe kursusekaaslast pidi välismaalt alles Eestisse sõitma ja nii ei näinud ma mõnda neist enne oktoobrit. Ometi oli hübriidõpe üks parimaid koroonaaja lahendusi. Need, kes soovisid loengutes käia, said seda teha tavapäraselt. End kodus mugavalt tundvad üliõpilased võisid liituda veebi teel. Lisaks oli veel kolmas kontingent: töötavad tudengid, kellel avanes võimalus kuulata loenguid endale sobival ajal. Semestri lõpupoole hakkas aga haigestunute arv kasvama ja seetõttu kolisid kõik kursused taas veebi.

2021. aasta kevad jätkus samamoodi, kuid ühe väikese erinevusega – algas teine laine. Kuigi viirus levis laiemalt kui varem, käisid inimeste ranged hoiakud justkui alla. Paljud üliõpilased lootsid saada vaktsineeritud, kuid süstimine edenes aeglaselt. Need, kel ei õnnestunud saada vaktsiini eelisjärjekorras, pidid ootama maikuud. Algul mõeldi vaktsiini valikule hoolikalt, lõpuks polnud sel enam mingit tähtsust – peaasi, et doosi kätte saaks. Mu välisüliõpilastest kursusekaaslased olid vaktsiini nimel valmis sõitma Tartust Jõhvi.

Koroonaaeg oli minu jaoks ennekõike õpetlik. Õppisin hindama paremini bioloogiliste riskide mõju, harjusin ära kaugtööga ning sain aru, kui tähtis on selge suhtlus. Arvan, et veebikeskkonnas tudeerinud üliõpilased ei ole kadunud põlvkond, vaid pigem valmis ületama järgmisi proovikive, mida maailm ette söödab. Ilmselt on see kogemus olnud õppetund ka ülikoolile: viimane aasta tõi palju tähelepanu digipädevusele ja vaimsele tervisele. Arvatavasti on mõistetud, et neile varem tagaplaanile jäänud teemadele on tähtis pöörata tähelepanu ka tavaolukorras.


Koroonaaja sipsikud ja proovikivid

Tõnis Karki pidi lahendama mitmeid keerulisi olukordi. FOTO: erakogu

Tõnis Karki

akadeemiline sekretär

Teksti pani kirja Maarit Stepanov

Akadeemilise sekretäri Tõnis Karki sõnutsi on koroonapandeemia veninud sedavõrd pikaks, et selle aja eredaimad hetked segunevad argiste murede ja mõtetega ega tundugi enam tähelepanuväärsed. 

„Eredamad muljed on ajast, kui koroona Eestis levima hakkas. Toona oli arusaam, et viirus on ülinakkav ning letaalsuse protsendiks pakuti neljandik või viiendik nakatunutest. Nägin internetis videot, et viiruse saab nakatunut puudutades. Nakkuse saanud inimene hakkab viirusest helendama ning siis haihtub,“ joonistab Karki sõnadega pildi sellest, millisena viirust pandeemia alguses kujutati. Ta lisab aga, et arstiteaduskonna lõpetanuna ja mikrobioloogina ta ise SARS-CoV-2 mainitud ülekandumist ja tulemit päris sellisena ei näinud. Samas tõdeb Karki, et temalgi ei olnud ega ole kõikidele viirustega (ehk sipsikutega, nagu ta neid nimetab) seotud küsimustele mustvalgeid vastuseid ja lahendusi. Ent just neid on talt oodatud.

Tee, mida tahad, ikka pole õige

„Hästi on meeles eriolukorra väljakuulutamise järgsed kolm päeva, kui ma ei jõudnud oma telefonile ja meilidele vastata. Küsiti, mida peab tegema, sooviti lahendusi ja pakuti tegevusmalle. Näiteks nõuti, et kui mõnes loengus on olnud mõni nakatunu, siis pritsitaks kogu ruum ja suur osa majast desinfitseerimisvahendiga üle,“ meenutab ta. 

„Satud  surve alla – tajud, et kui sa ei tee seda, mida häälekalt nõutakse, siis oled halb ja vales kohas,“ ütleb Karki. Üks viimatisi ebameeldiva kogemuse näiteid oli TÜ töötajate vaktsineerimisnimekirjade koostamine. „Püüdsime koos personaliosakonnaga olla proaktiivsed, valmistada vajalike andmetega vaktsineerida soovijate failid aegsasti ette, et kui kõlab signaal ... Alguses öeldi, et ülikool on rindejoonel. See tähendas, et saame esmajärjekorras vaktsineerida ja õppetööga jätkata. Siis tuli aga vaktsiinipuudus, valitsus seadis prioriteete ümber ja olgem ausad – kui valitsus oli auditoorse õppetöö oma korraldusega lõpetanud, siis ei kulgenud eesliin mitte ülikooli tühjades auditooriumides ja kodukontorites, vaid olime jäänud sügavale rinde tagalasse.“

Karki sõnutsi ei saanud paljud sellisest positsioonimuutusest aru, mistõttu sai ta tunda ülikoolipere pahameelt. Ent ta usub, et halvasti oleks olnud ka siis, kui ülikool ei oleks teinud omal algatusel ettevalmistusi vaktsineerimiseks.

Nakkus ühiselamus

Piirangute suhtes on ülikoolipere liikmed olnud Karki hinnangul siiski mõistvad. Ta mainib, et õppetööga seotuna pole ülikoolis olnud ühtegi nakkuskollet. Kuigi oli juhtumeid, kui loengus osalenud koroonapositiivse tõttu pidid Terviseameti juhiste järgi eneseisolatsiooni jääma kõik loengus osalenud, on tema sõnul õppeprorektori suunised pidada rahvarohkeid loenguid veebis aidanud nakkuse levikut ära hoida. „Üritasime ka edastada sõnumit, et samade tööülesannete täitjad ei koguneks samal ajal ühte kohta, näiteks kohvinurka või koosolekule,“ meenutab Karki. Tema hinnangul oli neist soovitustest kasu. „Inimesed võtsid asja mõistusega ja tagantjärele vaadates oli kahju ülikoolis siiski väike,“ ütleb ta.

Karmi korraga ühiselamus tuli abistajatel ringi liikuda kaitseülikonnas. Tõnis Karki vasakult esimene. FOTO: Tanel Tiits

Ent koroonapuhangud ülikoolist päris mööda ei läinud. Mullu aprillis, täpsemalt 17. aprilli öösel kell kaks potsatas Karki postkasti kiri, et Raatuse tänava ühiselamus on teadaolevalt mõned koroonapositiivsed. „Terviseamet ja kiirabi tahtsid ühiselamut tsoneerida, et eraldada terveid üliõpilasi nakatunutest ja lähikontaktsetest. Seepärast hakkasime inimesi korruste vahel ümber paigutama,“ kirjeldab ta. „Õnneks oli ühiselamu pooltühi, kuid elanikele oli kolimine väga koormav.“

Karki meenutab, et ühiselamus kehtestati karm kord ning sisenemise ja väljumise üle valvas politsei. Tükk tegemist oli sellega, et organiseerida elanikele ravimeid ja toitu, tagada perearstiabi ja lahendada muid olmeprobleeme. Karki ütleb, et üks keerulisemaid ülesandeid oli üliõpilastega suhtlemine ja pingete maandamine, sest ühiselamu elanikud oli erineva kultuurilise taustaga ja kasutasid eri suhtluskanaleid. Olukord siiski laabus. Karki soovib siinkohal tänada nii Tartu Üliõpilasküla töötajaid, TÜ rahvusvahelise õpirände keskust ja selle juhatajat Ülle Tensingut ning kõiki teisi, kes on olnud abiks nii Raatuse tänava ühiselamu kriisi kui ka teiste keeruliste olukordade lahendamisel.

Kevadisest kogemusest oli sügiseks õpitud ja rohkem pole koroonapositiivsete tõttu kogu ühiselamu elanike rahu häiritud. Vajaduse korral on karantiini suunatute jaoks olemas eraldi toad, kuid kogu ühiselamusse suhtutakse nüüd kui kortermajja. „Kui Annelinna kortermajas keegi nakatub, siis ega ka tervet kortermaja ei panda kinni,“ sõnab Karki ja rõhutab, et otsused sõltuvad paljuski sellest, mida me viiruse kohta teame. Möödunud kevadel olid teadmised alles kujunemisjärgus.

Puu otsast alla tulla on raskem kui sinna ronida

„Mulle on eelmise aasta kevadest jäänud meelde ka see, et tagasi normaalsusesse tulemine võttis päris kaua aega,“ ütleb Karki muheledes. „Kui eriolukord ära lõppes, siis olid inimesed uue elukorraldusega juba harjunud ja siis ei saanud neid kuidagi ... Jäi mulje, et enam võib-olla ei tahetudki kontorisse tagasi  tulla,“ meenutab ta. „Aga võib-olla näitas see uus kogemus, et saab ka teisiti. Kriis on vist parim vahend uute asjade õppimiseks,“ sõnab Karki.

Ta leiab, et kokkuvõttes on koroona toonud ka mõndagi head, näiteks e-õpe ja -meetodid. Õiges kohas, õigel viisil ja õiges mahus tehtud e-õppel näeb ta suurt potentsiaali ning lahendust mõnedele kitsaskohtadele.


Häda ajab härja kaevu

 Tööd saab teha ka triikimislaualt. FOTO: erakogu

2020. aasta kevadist maskide puudust ning kodukontori võlusid ja valusid sai kogeda ka TÜ kantsler Kstina Vallimäe. Sellest ajast on tal kaks eriolukorrale iseloomulikku fotot. Vasakul on kantsleri töölaud möödunud aasta 15. märtsil. Triikimislauda kasutas ta erandkorras olude sunnil: teised kaks majapidamises olnud korralikku kirjutuslauda hõivasid tema lapsed.

Koroonapesu. Viiruse leviku alguses oli keeruline saada maske. Fotol päikese käes kuivavad maskid. FOTO: erakogu

 

 

 

Jaga artiklit