Rektor Toomas Asser: kui on vaja abi, siis ülikool seda ka pakub
Teadmatus, kuidas koroonapandeemia olukorras toime tulla, ei peatanud ülikooli elu. Rektor Toomas Asser tõdeb, et juba varasem panustamine e-kanalite arendamisse oli suureks abiks, ning ennustab suure hoo sisse saanud e-õppe osakaalule ka edaspidist kasvu.
Neurokirurgist rektor on juba üle aasta tüürinud ülikooli olukorras, kus tuleb balansseerida tavapärase eluga jätkamise ja viiruse leviku pidurdamise vahel. Sellist ülesannet ei osanud ta ette näha isegi 2020. aasta alguses, kui esimest korda uuest koroonaviirusest luges – rääkimata ettekujutusest, et viirusest võiks saada ka Eestit puudutav laialdane probleem.
Millal saite aru, et olukord on tõsine ja ülikooli elus tuleb teha muutusi?
Märtsis oli selge, et olukord eskaleerub ka meil, aga mis hakkab juhtuma riigi või ülikooli tasandil, ei osanud me öelda. Olin ise veel 11. märtsil, Leedu taasiseseisvumise päeval Vilniuses. See oli vist mu viimane lennu- ja välisreis. Mul oli Vilniuse Ülikooli rektoriga kohtumine ja osalesin keeleauhinna üleandmisel. Viirus oli levinud, aga Vilniuses liikudes sellest veel aru ei saanud – seal korraldati paraade. Sellest ajast alates hakkas sündmustik Eestis ja ülikoolis kiiresti lahti rulluma.
Millised olid esimesed teemad, millest rektoraadis koroonaga seoses rääkisite?
Esimene küsimus oli, kuidas me suudame nii õppijaid, õppejõude, teadustöötajaid kui ka kogu tugistruktuuri kaitsta. Isegi arstid ei teadnud ju täpselt, millega on tegu – ei tuntud veel viiruse ulatust ega ohtlikkuse astet. Fakt oli see, et ta levib kiiresti ja hirmu tekitab haigestumise, eelkõige surma risk.
13. märtsil oli selge, et peame oma auditoorse õppetöö pausile panema. Sellega kaasnes palju küsimusi: kuidas korraldada õpe, missugune on ülikooli tehniline valmisolek? Milline on õppejõudude valmisolek, kui minna suures mahus üle kaugõpetamisele? Samuti oli küsimus, kuidas korraldada välisüliõpilaste elu – nemad jäid natuke teise olukorda kui Eesti üliõpilased. Lisaks tuli korraldada meie enda muuseumide, raamatukogu ja teiste asutuste tööd.
Moodustasime eriolukorra töörühma, kuhu kuulusid professor Irja Lutsar, õppeprorektor Aune Valk, finantsjuht Kalle Hein, kantsler Kstina Vallimäe ja akadeemiline sekretär Tõnis Karki. Alustasime iga tööpäeva, mõnikord ka puhkepäeva, selle töörühma kohtumisega – esialgu füüsiliselt, aga lõpuks virtuaalselt, ja tegelikkuses tihti ka palju laiemas kaasamõtlejate ringis, kogu juhtkonna igahommikuse aruteluna. Tekkis vajadus suhelda ka Tartu linna esindajate ja kriisikomisjoniga, kuhu kuuluvad politsei, Päästeameti, kiirabi, Terviseameti ja ülikooli esindajad.
Kas ülikool oli selliseks asjade käiguks üldse valmis?
Valmis ei olnud keegi – ei ülikool ega ilmselt ka ükski riigiasutus. Sellist olukorda pole lihtsalt enne olnud. Ülikool kui eelkõige õppe- ja teadusasutus peab jälgima, et ei õppe- ega teadustöö katkeks. Õppetöö jätkamiseks ehk kaugõppele üleminekuks oli siiski ettevalmistus olemas. Suurel osal õppekavadest oli mingis vormis e-tugi ka varem olemas – tõsi küll, mitte praegusega võrreldavas ulatuses. Me keegi ei arvanud, et meil on seda vaja sellises mahus ja sellisel põhjusel.
Arvan, et valik suuri loenguid jääb ka edaspidi veebi, aga praktilisi töid on vältimatu teha kohapeal. Minu üldine hoiak on, et nii palju kui vähegi võimalik peaksime tulema tagasi oma tavalise toimimise juurde.
Mida mõtlete tagasivaates 2020. aasta kevadest?
Toona, 2020. aasta märtsis hindasime ohtu praegusest väga erinevalt. Seda aega on isegi raske nüüdsega võrrelda, sest meie teadmised on praegu hoopis teised. Toona oli meil määramatus. Minu isiklik hoiak oli, et eriolukorra kestust võiks hoida nii lühikesena kui vähegi võimalik.
Aga ma ei arva, et meil oleks olnud mööda otsustamist. Kindlasti oli teedrajav juhtum Raatuse tänava ühiselamus toimunu. Seal tekkis nakkuskolle, tegemist oli eriolukorraga ja see käivitas igasuguste ohutusmeetmete rakendamise, näiteks politsei kaasamise, arstiabi ja toitlustuse korraldamise ning muu. See oli tol hetkel üks musternäide koostööst, sellest, kuidas koostöös reageerida ärevale olukorrale.
Kahtlemata oli koroonakriisi lahendamisel väga oluline teadlaste panus. Seda peab kindlasti tunnustama. On tähtis, et initsiatiiv tuli suuresti teadlastelt. Ühed esimestest olid meie arvutiteaduse instituudi inimesed, kes töötasid selle nimel, et tekiks objektiivne andmete kogum nakatumisnäitajate kohta. Selle alusel hakati tegema prognoosimudeleid, mis olid esialgu küll kohmakad, aga pole kahtlust, et see töö oli oluline.
Siin oli ka rektoraadil oma roll, eriti teadusprorektoril, kes suutis koos oma kolleegidega tuua kokku eri valdkondade inimesed – sotsiaalvaldkonna ja infotehnoloogia asjatundjad, arstid, viroloogid –, et tekitada seiremudel, mis võimaldab saada olukorrast objektiivse ülevaate. Seireuuringud on musternäide sellest, kuidas väga erinevad teadusvaldkonnad saavad riiki abistada.
Ülikooli teadlased on saanud palju tähelepanu. Ei meenugi, et ülikool oleks olnud nii pikalt pildis.
See on kindlasti tunnustus kõikidele, aga eraldi esiletoomist väärivad alusteadused, mille baasil see kõik üldse võimalik oli. Ilma meie viroloogide, geneetikute, infotehnoloogideta – seda loetelu võib jätkata – poleks riik saanud toimida.
Fakt on see, et teadlased tõusid kõneisikuteks, näiteks professor Irja Lutsar ja tema kolleegid, ning on positiivne, et valitsus mõistis teadmuse olulisust. Meil tekkis valitsusega päris hea dialoog.
Kas see dialoog on püsima jäänud?
See on jätkuvalt olemas. Otseselt väljendub see rahalises toes, millega on valitsus Tartu Ülikooli toetanud. Möödunud aasta seireuuringute ja mitmesuguste tellimustööde jaoks saime 9,5 miljonit eurot ning see koostöö on jätkunud ka sel aastal.
Mida positiivset on koroona ülikooli jaoks kaasa toonud?
Rektoraadi jaoks on tunnustamist väärt ülikoolis valitsenud üldine mõistev suhtumine. Pean väga oluliseks, et selle mõistmise kõrval on suudetud säilitada ka rahulikku meelt, niivõrd kuivõrd see on võimalik. Olukord on kindlasti väga eriline.
Eriti tahaksin esile tuua tudengite panuse. Ajal, kui haigestunute hulk läks väga suureks ja tervishoiuvõrgu jaoks tekkis keeruline olukord, pöördusin arstiüliõpilaste poole üleskutsega minna haiglatesse appi. Sellele reageeris umbes 380 üliõpilast. Koolidele ja lasteaedadele läks appi umbes 250 üliõpilast, kuid panustanud on ka psühholoogia üliõpilased ning teised vabatahtlikud.
Kas see ongi uus normaalsus, et ülikoolipere liikmetena toetame üha rohkem teadlikult ühiskonda?
Rõõmustav on see, et on olemas mõistmine, et kui on abi vaja, siis seda ka pakutakse. Ma ei arva, et hakkame elama sellises režiimis, kus tuleb järjest uusi erakorralisi riiki hõlmavaid vapustusi ning meie tudengid ja teadlased peaksid oma abi pidevalt sellisel kujul pakkuma. Aga saime kinnitust, et see valmidus on olemas. Usun, et teadlaste panus innustab teadlaskonda ka edaspidi oma tegemistest laiemalt rääkima.
Kuidas saab ülikool toetada seda, et teaduse roll oleks ühiskonnas kandev?
Teadus peab olema avalikkusele arusaadav, mistõttu oleme alati lootnud ja oodanud, et teadlased esitlevad oma teadustööd ka avalikkusele arusaadaval kujul. Koroona tõttu on avalikkus kuulnud, mis on viroloogia ja mida tähendab genotüpiseerimine – mõneti olukorrast tingituna on need nüüd ehk mõistetavamad kui enne.
Selleks, et aru saada, mis meid ründab, peab meil olema võimekus viirus tuvastada, antikehi uurida ning seda kõike ka konteksti panna. Meil ei ole vaja mitte vaid aparaate, vaid ka inimesi, kes suudavad teadmisi rakendada. Arvan, et teadlaste roll suureneb.
Ma arvan, et kõrghariduse rahastamisel on oluline ka eraraha kaasamine, mille üle hakkame arutlema, ent eelkõige tuleks ikkagi mõelda, kuidas riik saab hariduselu toetada.
Võimekus uuringuid teha tähendab, et selleks peab olema vahendeid. Kas teadusrahastus võiks veel suureneda?
Seni saavutatu on oluline. Valitsus on teadusrahastuse osakaalu eesmärgi – 1% SKP-st – riigieelarve strateegias välja kuulutanud. Hea on see, et on mõistetud, et see on tähtis. Siiski on see vaid osa tervikust. Tegelikult on praegu isegi olulisem kõrghariduse rahastamine, mis on ebapiisav. See on kukkunud kuue aastaga 1,5%-lt 1%-le SKP-st ja on ilmselge, et see ei ole jätkusuutlik.
Kui teha puust ja punaseks, siis mida selline kahanemine kaasa toob?
Kõige jämedamas plaanis kvaliteedi languse. Me ei suuda pakkuda senise kvaliteediga õppetööd. Kui tahame, et haridussüsteem oleks paindlik, eeldab see ka rohkemate inimeste tööd ja individuaalset lähenemist, mis omakorda toob kaasa vajaduse mahukamaks rahastamiseks. Me ei saa haridussüsteemi paremaks teha, kui meil ei ole piisavat rahastust. Ma arvan, et kõrghariduse rahastamisel on oluline ka eraraha kaasamine, mille üle hakkame arutlema, ent eelkõige tuleks ikkagi mõelda, kuidas riik saab hariduselu toetada. Riik peab vajadusi mõistma ja ka ise panustama.
Teisest küljest saab ülikool riigile toeks olla. Milleks peaksime edaspidi, normaalsusesse naastes valmistuma?
Minu teada ei ole meil riigi tasandil ühtegi üldistavat kava selle kohta, mis hakkab riigist tervikuna saama. Fakt on see, et koroona loksutab ühiskonda väga palju ja pikaajaliselt. Küsimus ei ole ainult tervishoiuvõrgus, vaid ka majanduses, võib-olla isegi selle restruktureerimises. Kindlasti muutub meie tööturg ja sellega seoses ka ülikoolide roll. Tööturg eeldab uusi oskusi, peame suutma ülikoolide rolli selle järgi kohandada.
Ilmselt muutub kogu ühiskond ja ees ootavad probleemid tervishoius, sotsiaalkaitses ja paljudel muudel aladel. Ülikoolide ülesanne on vaadata Eestit terviklikult ja pikemalt ning planeerida erinevate eluvaldkondade tulevikku. See kompetents võiks olla akadeemilisel personalil olemas.
Mainisite intervjuu alguses, et suur osa loengutest jätkuvad internetis. Kas nii jääbki?
Võrreldes koroonaeelse ajaga e-õppe maht kindlasti suureneb. Aga siin on omad piirid – ma ei arva, et e-õppe kasutamine lõpmatult kasvab. Me ei tea praegu selle koroonapandeemia pikemat mõju ei alusharidusele ega ka kõrgharidusele. Möödunud suve lõpust on meil uuring, mis vaatles ülikoolis juhtunut, ja selle järgi oli üliõpilastel paremaid hindeid rohkem, halvemaid vähem. Nii et asjad oleksid justnagu isegi paremad. Ma ei arva, et e-õpe jääbki kasvama, aga fakt on see, et ta suureneb – kasvõi seetõttu, et oleme seotud rahvusvaheliste koostöövõrgustikega. Näiteks Enlighti võrgustikus saavad üliõpilased võtta aineid partnerülikoolidest.
Lisaks on oluline, et e-õpe oleks kvaliteetne. Ma ei arva, et suure auditooriumi ees tehtud ja salvestatud, mõnikord küsitava kvaliteediga videod on see, mida me tahame.
Ülikoolis on nüüd üliõpilasi, kes kogu oma õppeaja jooksul polegi oma kaastudengeid silmast silma näinud.
See võib nii olla.
Kas sooviksite neile midagi öelda?
Esiteks on muidugi kahju, et see nii on, aga ma arvan, et tuleb läheneda terve mõistusega. Ma ei arva, et meil on tehislikud seinad ees: oma rühma- ja kollektiivivaimu peab sõna otseses mõttes teadlikult hoidma ja siduma. Ülikool ei ole seinad, vaid inimsuhtlus ja mõistmine. Me ei saa kedagi käsu korras kokku liita. Seda ühtekuuluvustunnet peab ise tajuma ja mõistma.
On olnud keeruline aeg. Ma ise ei ole seda võib-olla nii keerulisena tajunud, kuna tulen natukene teisest keskkonnast: olen arstina ärevamate hetkedega harjunud. Covidiga kaasnenud olukord toob igas inimeses paratamatult kaasa ärevust, kuid sel ei tohi lasta enda üle võitu saada – ärevust peab teadlikult alla suruma. Ma arvan, et ülikoolis oleme sellega enam-vähem hakkama saanud.
Muutuste tuules
Koroonaaja saabudes otsustas rektor Toomas Asser viia oma tööruumist välja suure musta kapi, mida ta nimetab masendavaks. Vabanenud seinapinda valis ta kaunistama Jaan Elkeni 1978. aastal valminud maali „Kusagil Eestis“, mis kuulub ülikooli kunstimuuseumi kogusse. „Ma ei tea, mida see uuele põlvkonnale ütleb, aga siin on väga palju tähenduslikke asju. Üleval on näiteks „KG“ ehk KGB, ja siis on näha suunamuutusi – et midagi Eestis muutub,“ kirjeldab rektor maali vaadates.
Ajal, mil Elken selle teose maalis, oli Asser veel üliõpilane. Juba toona võis tajuda mõtteid, et Eestis võiks midagi muutuda. Kas see maal seostub ka koroonaajaga? „Võime seda ka koroonakonteksti panna,“ vastab Asser ja osutab sõrmega maalile. „Siin on näha, nagu elus oleks jõnks sees – vahepeal tekivad ootamatused. Siin on ootus küll ilmselt poliitilisele ühiskonnale, aga muutused võivad olla ka muus valdkonnas, elukorralduslikud.“
Veel ümbritsevad rektorit kabinetis Anu Raua vaip, millel on kujutatud rahvusülikooli 100. aastapäevaks istutatud mänd, ning Nikolai Triigi portreemaal arstist ja Eesti esimese iseseisvuse aja aktiivsest ühiskonnategelasest Konstantin Konikust. „Kõik need teosed tuletavad sulle meelde, kust sa tuled ja mis su ümber on – see kõik aitab olla,“ ütleb Asser.
Maarit Stepanov-McBride
UT peatoimetaja
maarit.stepanov [at] ut.ee
Lisa kommentaar