Oma tunnete kohta andis uuringu jaoks infot üle tuhande inimese.
FOTO: Tim Mossholder/Unsplash

Mis toimus eriolukorra ajal inimeste peas?

Aktuaalne

Uuringust, milles vaadeldi inimeste toimetulekut stressiga, selgus, et paremini saavad hakkama need, kel on oskus oma emotsioone juhtida.

Koroonaviirusega seotud nähtustest rääkides ei ole mõistlik keskenduda ainult negatiivsele, vaid teraselt kaaluda, mis võiks olla kogu selles hulluses õpetlikku ja kasulikku. Paljud teadlased rakendasid oma oskused ja kasutada olevad vahendid just koroonaviiruse ja sellega seotud nähtuste uurimiseks. 31. mai 2021. aasta seisuga on Google Scholari andmetel avaldatud üle nelja miljoni töö, mis käsitlevad koroonaviirusega seotud teemasid. Oma panuse on andnud ka Eesti teadlased, sealhulgas psühholoogid. 

Psühholoogide tegemistest koroonapandeemia ajal räägiti hiljuti, 10. aprillil toimunud Eesti Psühholoogide Liidu konverentsil „Psühholoogid koroonas(t)“, mille järelvaatamiseks leiab lingi psühholoogia instituudi leheküljelt vastava uudise alt (videoni jõuab, kui klõpsata samal lingil, mis juhatas kuulajaid konverentsini.)

Eelmisel kevadel otsustasime ühe projekti käigus teha uuringu „Stressiga toimetulek eriolukorras“ (2020), et saada teada, kuidas inimesed ennast koroonaviiruse leviku tingimustes tunnevad. Kasutasime selleks psühholoogias rakendatavaid vahendeid: küsimustikke ja ka reaalelulises keskkonnas kasutatavat kogemuse väljavõtte meetodit (KVM, ingl experience sampling method (Shiffman, Stone ja Hufford, 2008)). Kui küsimustik on levinud ja paljudele tuttav uurimisvahend, siis KVM on ehk pisut võõram metoodika. See tähendab, et inimesel tuleb elada oma tavapärast elu, kuid uuringuseadme signaali peale peab ta kohemaid teada andma, millises olukorras või seisundis ta on. Tänapäeval on uuringuseadmeks tavaliselt mobiiltelefon, sest seda kasutatakse laialdaselt kõigis rahvastikurühmades.

See, millele vastata tuleb, sõltub uuringus püstitatud küsimusest, aga määrav element on vahetu kogemus elust enesest. Meetodi pluss on arusaadavalt selles, et mälu ja inimese omadused ei moonuta hinnanguid emotsioonide kogemise kohta (eestlastel on neid moonutisi uurinud nt Mill, Realo ja Allik, 2016). 

Uuringuetapp kestis 15. aprillist 15. maini 2020 ja selles osales 1199 vastajat. Nendest 221 täitsid ka Androidi-põhise KVM-uuringu osa, mis tähendas, et nad andsid kolme valitud päeva jooksul kuus korda päevas (kella 8 ja 22 vahel) vastuseid küsimustele, kui tugevalt tundsid nad parasjagu üht või teist emotsiooni.

Mugavusvalimile kohaselt oli suur osa vastajaid kõrgharidusega (57%) ja naised (91%), valimi keskmine vanus oli 34,3 aastat. Valimit võib kritiseerida, aga ka sellisena andis uuring head ainest järelduste tegemiseks.

26% vastanutest tunnistas, et pandeemiaaegne olukord häirib neid palju või väga palju, kusjuures see hinnang oli otseselt seotud stressorite arvuga.

26% vastanutest tunnistas, et pandeemiaaegne olukord häirib neid palju või väga palju, kusjuures see hinnang oli otseselt seotud stressorite arvuga. Rohkem stressiallikaid – nt koduõppel lapsed, sotsiaalsete kontaktide vähesus, tavapärase päevakava muutus, piiratud võimalused sündmusi tähistada – tähendas hinnangute suurema häirivuse kohta ja seega võib öelda, et see hinnang tugines reaalsele olukorrale, mitte ei tulnud näiteks nigelast iseloomust.

Joonis 1. Emotsioonide kogemine osalejate endi vahetul hinnangul kevadel 2020 (221 osaleja kolme päeva keskmine skoor). Emotsioonide tajumine ei erinenud olukorra häirivuse („häirib palju“, „häirib vähe“) alusel.

Huvitaval kombel ei olnud vahetus keskkonnas tajutud emotsioonide kogemise määr olukorra häirivuse hinnanguga kuidagi seotud (vt joonis 1). Torkab silma, et kõige rohkem tunti positiivseid emotsioone, rõõmu ja enesekindlust. Samas tunti tugevalt ka stressi ja pinget. 

Kahjuks ei ole meil teada, milline on Eesti rahvastiku norm ehk kuidas tunneb end keskmine eestlane. Kas KVM ei mõõda siis üldse mitte midagi? Oleme sellise järeldusega ettevaatlikud. Meie käsutuses on veel hinnangud osalejate oskusele oma emotsioonidega toime tulla, mida mõõdab emotsioonide reguleerimise raskuste skaala (DERS, Gratz & Roemer, 2004, ja eesti k Vachtel, 2011). See tähendab, et saime näiteks hinnata, kui suuri raskusi kogevad inimesed oma impulsside kontrollimisel ja plaanitud tegevuste sooritamisel, kui nad on kehvas tujus; kuivõrd nad oma emotsioone mõistavad, teadvustavad ja aktsepteerivad või kuivõrd on inimestel üldse strateegiaid oma tunnetega toimetulekuks. 

Kõikides emotsioonide reguleerimise tahkudes peale emotsionaalsete reaktsioonide mitteteadvustamise olid palju, keskmiselt ja vähe pandeemiaaegsest olukorrast häiritud inimeste skoorid erinevad. See tähendab, et need, keda olukord väga ei häirinud, ei kogenud ka emotsioonidega toimetulekul mingeid erilisi raskusi, ning need, keda olukord häiris palju, olid ka oma emotsioonide reguleerimisega pigem hädas (keskmine häirituse grupp paigutus ka emotsioonide reguleerimise raskuste poolest keskele). Kõige loogilisem järeldus on see, et meie valimis ei erinenud olukorrast palju ja vähe häiritud osalejad mitte emotsioonide kogemise, vaid oma emotsioonidega toimetuleku poolest.

Emotsioonidega toimetulekut saab aga õnneks õppida – kas ise või vaimse tervise spetsialisti, näiteks psühholoogi abiga.

Arvame, et koroonapandeemia esimese laine ajal kogutud andmed vahetu emotsionaalse kogemuse kohta on väärtuslik materjal hindamaks, mis toimus inimeste peas. See on väärtuslik isegi vaatamata sellele, et meil puudub tegelik normandmestik selle kohta, kuidas Eesti inimesed ennast tavaliselt tunnevad, ning teadmine, kui palju ja milliseid emotsioone on kohane või õige tunda. Näiteks kinnitas ka meie andmestik, et isegi kui üldine häiritus koroonapandeemiaga kaasnevast inimeseti erines – mõned olid rohkem ja mõned vähem häiritud ning see oli otseselt seotud häirivate faktorite arvuga –, siis see, kui palju keskmiselt vahetute teadete alusel erinevaid emotsioone kogeti, ei olnud seotud sellega, kas olukorrast oldi palju või vähe häiritud (vt joonis 1). 

Seega võib häirituse kujunemise ja emotsionaalse enesetunde halvenemise võti olla halvem toimetulek emotsioonidega. Emotsioonidega toimetulekut saab aga õnneks õppida – kas ise või vaimse tervise spetsialisti, näiteks psühholoogi abiga.

Vaatamata suurele tahtele aidata pandeemiaolukorda mõista, põrkusime seega probleemiga, et Eestis ei ole süstemaatilist ülevaadet elanike vaimsest tervisest ja kogetavatest emotsioonidest. Õnneks märkas seda ka riik ning algatas RITA programmist rahastatava konkursi „Eesti üldrahvastiku vaimse tervise baasandmestiku kogumine ja monitoorimise süsteemi loomine“ (2020–2022), mille võitis Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli ühispakkumine „Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring (RVTU)“. See tähendab, et juba järgmise aasta keskpaigas on pilt palju selgem. Niisiis on sellest pandeemiast olnud Eesti vaimse tervise maastikule ka kasu.

Autorite tänusõnad

Suur tänu kõikidele osalejatele! Uuringut aitasid teha Katrin Kukk ja Martin Kimmel ning uuring toimus Eesti Teadusagentuuri uurimisgrandi PRG770 „Tähelepanueelne informatsioonitöötlus ajus: seosed seisundite, püsitunnuste ja käitumisega“ (01.01.–31.12.2020) toel.


Viited

Gratz, K. L., & Roemer, L. (2004). Multidimensional assessment of emotion regulation and dysregulation: Development, factor structure, and initial validation of the difficulties in emotion regulation scale. Journal of psychopathology and behavioral assessment26 (1), 41–54.

Mill, A., Realo, A., & Allik, J. (2016). Retrospective ratings of emotions: The effects of age, daily tiredness, and personality. Frontiers in Psychology, DOI: 10.3389/fpsyg.2015.02020.

Shiffman, S., Stone, A. A., & Hufford, M. R. (2008). Ecological momentary assessment. Annual Review of Clinical Psychology4, 1–32.

Vachtel, I. (2011). Emotsioonide regulatsiooni raskuste skaala konstrueerimine (avaldamata magistritöö). Tartu Ülikool.

Kairi Kreegipuu

eksperimentaalpsühholoogia professor

Hedvig Sultson

psühholoogia instituudi doktorant

Kristi Akkermann

kliinilise psühholoogia kaasprofessor

Jaga artiklit