Eno Tõnisson
07.02.1969–01.12.2020
Arvutiteaduse instituut on leinas. Meie seast on lahkunud suurepärane kolleeg, hea sõber, hinnatud õppejõud ja särav isiksus, informaatika didaktika dotsent Eno Tõnisson.
Eno Tõnisson omandas bakalaureusekraadi Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnas 1992. aastal ja magistrikraadi samas 1995. aastal ning 2017. aastal kaitses ta arvutiteaduse instituudis doktorikraadi informaatika erialal.
Ta pühendas suure osa oma elust õpetamisele, tehes seda nakatava kirega ja innustades õppijaid. Eno valiti korduvalt parimaks õppejõuks nii arvutiteaduse instituudis kui ka terves ülikoolis. Suurepärase töö eest sai ta mitmeid auhindu, näiteks 2015. aastal hea õpetamise grandi, 2016. aastal Tartu Ülikooli aumärgi ning samal aastal Eesti aasta õppejõu tiitli.
Enot tunti ülikoolis ja ka mujal hästi. Alates 2016. aastast hakkas ta koos kolleegidega korraldama programmeerimise e-kursusi, mis kujunesid ülipopulaarseteks – osalejaid on aastate jooksul olnud tuhandeid. Kursus „Programmeerimisest maalähedaselt“, mille üks loojatest oli Eno ja mis oli Tartu Ülikooli esimene eestikeelne MOOC ehk vaba ligipääsuga e-kursus, sai 2016. aastal Eesti e-Ülikooli konsortsiumi aasta e-kursuse auhinna.
Arvutiteaduse instituudi kolleegid ja tudengid kirjeldavad Enot ülivõrdes. Ta on juhendanud üle saja lõputöö, teda on valitud üliõpilaste lemmik- ja kõige humoorikamaks õppejõuks. Üks üliõpilane oli kirjutanud Eno loengu tagasisides, et kohati on nagu stand-up comedy, aga Eno ei teadnud tol ajal, mis see on. Ta tõi oma kolleegide päeva alati elevust – tema kõlav hääl ja nakatavad naeruhood kõmisesid üle korruse. Eno ise on öelnud, et kui ta veel koolis õpetas, paluti tal ükskord vaiksema häälega rääkida, sest kaks klassi eemal käis parajasti kontrolltöö.
Eno juurde oli hea minna nõu küsima, sest ta oli alati toetav ja aitas meelsasti. Kui tuli juttu õpetamisest, siis läksid ta silmad särama ning tal oli kohe välja pakkuda põnevaid ja loomingulisi ideid. Tal oli ka suurepärane võime luua vaba ja sundimatut õhkkonda, sest ta leidis ikka midagi, mida naljaks pöörata, või rääkis mõne sütitava loo. Lisaks õpetamisele tundis ta huvi veel väga paljude asjade vastu ja võis pikalt aega võtta selleks, et mõne põneva fakti kohta materjali otsida. Kolleeg Marina Lepp meenutab, et nad võisid pool tundi uurida, kus Venemaal elab näärivana või kui palju kaalub kilu. Pärast kasutas Eno neid fakte nii mälumängus kui ka õpetades, näiteks ülesandeid koostades.
Enole meeldis rõõmustada teisi pisikeste kingitustega. Enamasti olid need väikese vimkaga. Et talle meeldis lugeda raamatuid, siis said kolleegidki doktoritöö kaitsmise puhul kingiks raamatu, näiteks „Pere terviseentsüklopeedia“ või „Neidude käekotilektüür igaks hädaolukorraks“. Poest ostetud kaartide asemel joonistas Eno ise perfokaardile lilli ja kinkis neid kolleegidele tänutäheks.
Eno lähedasemad kolleegid tunnevad puudust tema toetusest, naerust ja ideedest. Ka sellest, et keegi tuletaks meelde, et ei tohi olla igav, sest igavusest tehakse lollusi. „Enost jääb suur auk meie töörühma tegemistesse, aga ta jääb meie kõigi südamesse,“ kinnitab kolleeg Piret Luik.
Oleme kõik suurepärase inimese varajase lahkumise tõttu sügavas leinas. Sõnadest jääb puudu, et anda edasi meie sügav kaastunne Eno abikaasale, lastele ja kogu perekonnale. Soovime, et leiaksite sel keerulisel ajal oma leinas ja mõtetes rahu.
Kolleegid arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühmast
Lisa kommentaar