Matemaatika või bioloogia? Noorena kahe eriala vahel valima pidanud Krista Fischer on biostatistikuna ühendanud oma töös kaks kirge.
FOTO: Andres Tennus

Krista Fischer: matemaatika on ilus

Persoon

Kui koroonaviirus levima hakkas, polnud biostatistik Krista Fischeril plaanis selle uurimisega lähemalt tegeleda. Ent juhuse tõttu on saanud sellest teema, mis saadab teda päevast päeva, ja Fischerist on saanud üks neist, kes aitab Vabariigi Valitsusel viirusega seotud otsuseid langetada.

Kui küsida matemaatilise statistika professorilt ja biostatistika vanemteadurilt Krista Fischerilt, kas ta on koroonakriisi jooksul täitnud teadlase, poliitiku või kommunikatsioonijuhi rolli, vastab ta kõhklemata: „Olen hea meelega statistik. Ma olen ikkagi ekspert – statistikaekspert, ka teadlane – ning  sellel taustal saan anda nõu ja suhelda.“

Fischerile tundub, et üldiselt tema nõuandeid soovitakse, kuid ta on kohanud ka skeptilisust, sest statistilistes mudelites, millega ta tegeleb, on palju ebamäärasust. „Kui me prognoosime tulevikku, siis on määramatuse komponent väga tugevalt sees. Me ei saa kuidagi garanteerida, et juhtub just see, mida mudel näitab. Jääb võimalus, et asjad lähevad teisiti põhjustel, mida me ei suuda ette näha,“ selgitab Fischer ja lisab, et ükski teadlane ei ole võimeline pakkuma mustvalget tõde. „Räägime sellest, et andmed toetavad üht või teist teooriat. Reaalsus on see, et andmed võivad toetada ka mitut teooriat.“

Tavatöö tagaplaanil

Koroonakriisi sattus Fischer lahendama mikrobioloog ja viroloog Irja Lutsari ettepanekul. Nimelt oli Lutsar eelmise kevade hakul Fischerile helistanud ja palunud abi statistiliste mudelitega. „Seni olin eeldanud, et keegi kusagil juba tegeleb mudelitega ja mina võin jätkata oma tavapärast tegevust,“ tunnistab Fischer. Lisaks pöördus tema poole veel teisigi inimesi ning näiteks statistik Jaak Sõnajalg ja füüsik Mario Kadastik lubasid teda mudelite koostamisel aidata. Nii sattuski ta juhtima koroonaviirusega seotud statistiliste mudelite loomist.

„Minu põhiteema on, kuidas prognoosida paremini riske, mis mõjutavad inimese eluiga.“ FOTO: Andres Tennus

See pööras Fischeri elu paljuski pea peale. Et põhiteemaks sai koroona, jäid tavapärased uurimisteemad tagaplaanile. Ta mainib, et ühele möödunud aasta jaanuaris alustatud teadusartiklile pole ta siiani saanud punkti panna. „Minu põhiteema on, kuidas prognoosida paremini riske, mis mõjutavad inimese eluiga,“ kirjeldab Fischer. Teda köidab prognooside tegemine inimeste käitumise ja geenide põhjal, et mõista, millised terviseriskid neid ohustavad. Selle uurimiseks on ta kasutanud näiteks geenivaramu andmeid.

„Mind huvitab, kuidas saada õigeid riskihinnanguid. Tahaksin inimesele öelda, milliste haiguste suhtes on tal suurem risk ja milliste suhtes väiksem. Pannes geneetilise info kokku sellega, mida me veel teame – kui vana ta on, kui palju ta kaalub, kas ta suitsetab –, saamegi riski teada,“ selgitab ta. On ju näiteks teada, et kui inimene on ülekaaluline, siis on tal suurem diabeedirisk. Võttes arvesse ka geneetilisi eelsoodumusi, saab vaadelda, kui palju mõjutab suhkurtõvesse haigestumist kehakaal, kui palju pärilikkusmaterjal. Teadmiste põhjal on võimalik anda soovitusi, kuidas diabeeti vältida. Sellise personaalse lähenemise tavapäraseks muutumisele oleme Fischeri sõnutsi juba väga lähedal.

Huvi arvude vastu

Kuivõrd Eesti inimesed üldse arvudesse usuvad? „Ma arvan, et väga paljud usuvad,“ vastab Fischer, kuid lisab, et vajakajäämisi on statistilises kirjaoskuses. „Praegu on olukord selline, et inimene peab igapäevaste otsuste tegemiseks kasutama statistilist kirjaoskust, kuid kõigil seda võib-olla nii väga ei ole,“ ütleb ta. Fischer tunneb aga head meelt selle üle, et koroonakriisis on rahvas suutnud teadlastega kaasa mõelda ning avalikkusel ja poliitikutel on suur huvi arve mõista. „Parem on otsuseid teha ikkagi andmetele tuginedes kui lihtsalt kõhutunde või emotsiooni najal,“ tõdeb statistik.

Hindeks „väga hea“

Koroonaviirus on kestnud justkui kaks semestrit – esimene oli möödunud kevadel, teine sügisel. Millised hinded paneksite valitsuse tegevusele?

Väga keeruline öelda. Ma arvan, et kevadel ei reageeritud kindlasti liiga vähe – reageerimine oli jõuline ja efektiivne. Tagantjärele tarkusena võime öelda, et mõni piirang oleks võinud ära jääda või varem lõppeda – oleksime võinud eriolukorra varem lõpetada. Aga hindeks paneksin sellele kevadisele reaktsioonile kui mitte A, siis B.

Sügisel, teise laine alguses, oleks pidanud võib-olla varem reageerima. Osa inimeste arvates on sügisel lastud arvudel liiga muretult kasvada. Teistpidi näeme, et sellel, et elu on toiminud, lapsed on koolis käinud ja ehk oleme saanud teatriski käia, on kindlasti suur väärtus. Sügise kohta on raske hinnet panna, sest me oleme praegu seisus, kus haiglad tulevad toime ja asjalood on paremad kui meie naabritel Leedus või Lätis*. Kui suudaks, et jääkski nii, siis oleks hästi.

* Vestlus Krista Fischeriga toimus detsembri keskpaigas.

Selleks, et avalikkus arvudest aru saaks, tuleb Fischeril need n-ö inimkeelde tõlkida, ja see on tema sõnutsi üsna suur töö. „Kui väga keeruline asi väga lihtsaks teha, siis tundub, et kõik ongi hästi lihtne,“ muheleb ta. Et keerulist infot võimalikult mõistetavalt edastada, võtab Fischer appi visuaalsed lahendused – graafikud. Neid koostades jälgib ta, et arvuliste näitajate paigutus aitaks jutustada kindlat lugu. „On vaja mõelda, kuidas edastada oma sõnum väga lihtsalt ja lühidalt, aga samas ausalt. Teinekord saab seda edasi anda ilusa joonisena, kus ma näitan, millised on trendid ja milline on prognoos, ning kus lisaks selgitan, miks see prognoos on selline.“

Kui koroonaviiruse leviku prognoosimisega mullu märtsis algust tehti, oli teavet viiruse kohta sedavõrd vähe, et seda tuli otsida maailma eri nurkadest. „Päris alguses pidasin nõu Soome statistikutega, kellel olid nakkushaiguste analüüsimisel märksa paremad ja pikaajalisemad kogemused kui meil siin Eestis.“ Fischeri sõnul on põhjanaabritel aastakümnete jooksul välja kujunenud oma meetodid ja esiti kavatseski ta koostada statistilisi mudeleid nende eeskujul. Ent Mario Kadastiku mõjutusel asusid nad siiski otsima oma teed. Alguses tekitas see ebakindlust. „Kartsin, et äkki me ei tee asju õigesti, aga soomlased teevad. Lõpuks jõudis mulle kohale, et tegelikult ei tee me valesti – idee on sama ja me saame sama tulemuse. Alustame lihtsalt natukene erinevast punktist.“

Miks ei saa teadlased üle maailma kasutada koroonaga seotu prognoosimiseks üht ja sama statistilist mudelit? Fischer vastab, et seda on proovitud. „Näiteks Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus teeb mudeleid kõikide Euroopa riikide jaoks. Nad proovivadki kõikidele riikidele teha samasuguse lähenemisviisiga mudeleid, aga neil mudelitel jääb puudu täpsusest – need näitavad küll üldist trendi, aga kui oleme oma mudeleid võrrelnud, siis selgub, et meie omad on täpsemad,“ jätkab teadlane. Ta selgitab, et mudelis võib mängida rolli muu hulgas see, milliste kriteeriumide järgi inimesi haiglasse võetakse – sisend mõjutab tulemust.

„Oleme koroonaajal teinud kogu aeg mudeleid, kus on mitu stsenaariumi, ja osa neist läheb täide,“ ütleb Fischer. Kas täide on läinud ka kõige hullemad? „Ei ole,“ vastab ta. Ent samamoodi pole täide läinud teadlaste kõige optimistlikum ennustus – sügisel püsis lootus, et nakatumisi jääb vähemaks, kuid detsembri keskpaigas on näha hoopis midagi muud. „Aga nakatumiste arvu kasv siiski aeglustus.“

Fischeri hinnangul on novembri lõpus valitsuse kehtestatud piirangud palju kaasa aidanud. Ta on märganud, et neist peetakse ka kinni, sest üksteisega hoitakse suuremat vahet ja paljud kannavad maski. „Seetõttu on teiselt inimeselt nakkuse saamise tõenäosus väiksem. Aga maskid ei hoia viirust täielikult kinni ja me ei saa olla kindlad, et kui maski ette paneme ja jätkame elu täpselt nii, nagu see on kogu aeg olnud, siis jääb nakatumine ära. Tuleb teha mitut asja korraga – mask on üks paljudest vahenditest.“

Suur vastutus

Detsembri algul valiti Krista Fischer akadeemikuks. Kui sellest juttu teha, poetab ta tagasihoidlikult muheledes: „Läks nii, jah.“ Ta sõnab, et Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks olemine on pannud teda mõtlema, et igal tema sõnal on suur mõju. „See on isegi natuke hirmutav, et pean olema ettevaatlik ja mõtlema, et mu sõnum jõuab paljude inimesteni,“ ütleb ta. „See sõnum peab olema tasakaalukas. Iga hetk võib tulla mõni ajakirjanik, kes paneb selle oma loo pealkirjaks, ja see ei pruugi olla päris see, mida ma mõtlen ja milles veendunud olen.“

Kuid vastutuse kõrval näeb Fischer ka võimalusi. „Jah, see on vastutus, aga samal ajal ka võimalus midagi teha ja edastada paremini neid teadmisi, millesse ma usun,“ ütleb ta. „Saan aidata arendada statistilist kirjaoskust ning rõhutada matemaatilise statistika ja matemaatilise mõtlemise olulisust ühiskonnas.“ Ühe murena näeb ta seda, et Eesti koolides on vähe häid matemaatikaõpetajaid. Ta ütleb naljatlevalt, et kui ükski teadusasutus talle tööd ei pakuks, siis võiks ta olla mõnes koolis õpetajaks, sest matemaatika õpetamine meeldib talle väga. „Matemaatika on ilus. Sel on väga selge loogika ja on huvitav, kuidas inimesed sellest mõtlevad ja kuidas mina saan neid aidata seda kõike näha.“ Ta soovib, et matemaatika juurde jõuaks rohkem inimesi.

Matemaatika on ilus. Sel on väga selge loogika ja on huvitav, kuidas inimesed sellest mõtlevad ja kuidas mina saan neid aidata seda kõike näha.

„Matemaatikal on suur tähtsus väga paljudes teadusharudes – ilma selleta ei oleks tänapäevasel kujul füüsikat, aga ka meditsiini areng ei oleks olnud selline, nagu on,“ jätkab Fischer. „Mõelgem, kuidas ravimid üldse turule tulevad, kuidas ravimiuuringutes saadakse tõendus selle kohta, et just see toimeaine aitab või on tõhusam kui mõni teine – selle taga on väga palju üsna keerulist matemaatikat,“ räägib ta ja lisab, et matemaatika on oluline ka teistes valdkondades – kas või keeleteaduses, õigusteaduses ja ajaloos. Fischer mainib, et ka tema juhendataval statistilise andmeteaduse kursusel on humanitaarsete erialade doktorante.

„Olen tudengitele öelnud, et kui nad on erialaks valinud matemaatika või statistika, siis tegelikult ei ole nad oma eriala veel valinud. Nad peaksid mõtlema sellele, mis neid veel huvitab. Kui nad kahtlevad kahe eriala vahel, siis võivad nad need ühendada. Matemaatika on keel ja selleks, et olla kasulik matemaatikuna, on väga tihti vaja veel midagi juurde õppida,“ ütleb Fischer.

Kahe huviala ühendamise kogemus on tal endalgi olemas. „Lapsepõlves olin ise dilemma ees: kas tulla õppima matemaatikat või bioloogiat. Bioloogia huvitas mind väga ja olin veendunud, et minust saab just bioloog.“ Kooli lõpus otsustas ta siiski matemaatikaõpingute kasuks, lootes siduda seda bioloogiaga. Nii ongi läinud. „Seetõttu ütlen, et kui tahad matemaatikuks saada, ei pea huvi pakkuma ainuüksi matemaatika. Väga palju potentsiaali on neil, kel on laialdased huvid ja kes soovivad ennast arendada mitmel alal.“

Maarit Stepanov-McBride

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit