Jüri Kärner, Peeter Tulviste ja Volli Kalm kunstnike nägemuse järgi. Kärneri ja Tulviste on jäädvustanud Jüri Arrak, Volli Kalmu on maalinud Laurentsius (Lauri Sillak).
FOTOD MAALIDEST: Andres Tennus

Visionäärid ja tippude vallutajad

Ajalugu

Enamasti leiab ajakirjast järelehüüded ülikoolipere äsjalahkunud liikmetele. Seegi kord looklevad sõnaread igavikulist rada pidi, aga lugejate ees on meenutused viimase kümne aasta jooksul lahkunud rektoritest: Jüri Kärnerist, Peeter Tulvistest ja Volli Kalmust.

Hingedekuul tundub siinse ja teispoolsuse vaheline piir ikka tavapärasest hapram. Öeldakse, et sel ajal pääsevad uitavad hinged elavaile hõlpsamini ligi, ja kui süüdata neile mõeldes küünal, leiavad nad üles teeotsa meenutajani.

On igaühe enese otsustada, kas rõskel hilissügisel peas tiirlevad mõtted pärinevad lahkunutelt või enese südamesopist. Endistele headele kaasteelistele mõeldes võiks aga kurvastusele eelistada rõõmsaid ja sooje mälestusi. Taaselustagem meie kõrval olnud erakordseid inimesi, hetki ja ütlemisi, mille oleme neilt mälestuseks kaasa saanud. Nagu viitas Lucius Annaeus Seneca oma õpetaja Attalose sõnadele: „Elavatest sõpradest mõtlemine on mee ja kookide söömise sarnane, lahkunute meenutamine aga on meeldiv mõningasele mõrkjale maitsele vaatamata. Sest kes eitaks, et ka need teravamaigulised ja kibedad ergutavad mingil määral magu?“ [1]

Meenutused Jüri Kärnerist, Peeter Tulvistest ja Volli Kalmust on kirja pannud nende kaasteelised ülikoolist. Ehk muudavad need mälestused lahkunud meie meeltes elavaks – nii nende jaoks, kel oli au neid rektoreid tunda, kui ka nende jaoks, kelle kokkupuuted piirduvad jutustustega sellest, kellega oli tegu.

[1] L. Anneus Seneca. (1995) Moraalikirjad Luciliusele. Ilmamaa ja Avatud Eesti Fond. https://www.ut.ee/klassik/seneca/moralia.html.


Jüri Kärner väärtustas teaduse ilu

Jüri Kärneri teaduslik-pedagoogiline fookus oli eluperiooditi erinev: tsütoloogia, embrüoloogia, histoloogia, üldzooloogia, rakubioloogia ja arengubioloogia. Küsimusele „Kes sa kõige rohkem oled?“ vastas ta muiates: „Mis sa mõtled, et mina ei arenegi?“



Jüri Kärner (25. aprill 1940 – 25. september 2010)

FOTO: Andres Tennus

Kuigi elu jooksul tegeles Jüri eri teadusteemadega, meeldis talle alati istuda elektronmikroskoobi taga. Elektronmikroskoopia oli tema suur kutsumus ja selle arendamise eest Eestis seisis ta terve elu. Nii enda kui ka teiste tehtud mikrofotode suhtes oli ta nõudlik. Lisaks sellele, et ülesvõtted pidid kandma teaduslikku mõtet, pidi ka piltide tehniline teostus olema hea. Jüri oskas mikromaailmas näha looduse ilu ja harmooniat. Polnud harvad juhud, kui ta tuli rektoritöö pingeid maandama Vanemuise 46 asuva õppehoone keldrikorrusele elektronmikroskoobi taha. Mikroskopeerimine oli tema jaoks sama lõõgastav ja nauditav nagu jalutuskäik metsas.

Üliõpilasi oskas Jüri suunata niimoodi, et tema idee imbus märkamatult juhendatava pähe ja see pidaski mõtet enda omaks. Teadustöö tegemise soovist kuuldes küsis Jüri kõigepealt: „Mida sa ise teha tahaksid?“ 1980. aastatel võis teaduskirjandusest lugeda, et rakkude diferentseerumise uurimiseks hakatakse maailmas üha rohkem kasutama lihtsamaid mudelsüsteeme – immortaliseeritud rakukultuure, mida mõjutatakse kasvufaktoritega. Mõttest, kas üks siinkirjutajatest võiks neid uurimistöös kasutada, võttis Jüri kohe kinni: „Oi, see on küll hea mõte, seda tuleks kindlasti uurida ja seda hakkagi tegema!“ Kui tagantjärele mõelda, siis oli selle ettepanekuni suunanud just tema lugemissoovitus. Selline oligi Jüri õppejõuna – ta kuulas noore mõtted ja ideed tähelepanelikult ära ning võimaluse korral toetas nende elluviimist.

Loenguid pidas ta akadeemilises laadis, ilma liigse teatraalsuseta, aga kuulajatel ei hakanud kunagi igav. Tal oli oskus siduda loengud omamoodi inimliku mõõtmega ning esitada teemat sellise haarava ja elava entusiasmiga, justkui juhtuks kõik meie endiga. Arengubioloogia kontekstis see ju tihtipeale nii oligi, sest nagu Jüri ise talle omase kavala muigega tavatses öelda: „Inimese elukäigus on kaks olulist etappi: üks neist on gastrulatsioon [1] ning teine naisevõtt. Kui need kaks õnnestuvad, võite oma elu kordaläinuks pidada!“

Jüri armastas seltskonnas lugusid rääkida. Need ei olnud kunagi labased või kedagi alavääristavad, pigem olid need õpetlikud. Kui tuli aga kellegi kohta negatiivne hinnang anda, oli tal selleks kaks peamist sõna. Tudengi või mõne noorema inimese puhul ütles ta vahel: „No see on üks jõhik!“ See oli hinnang inimesele, kes käitus mõnes olukorras ülbelt või isepäiselt, kuigi iseloomult võis olla täitsa tore ja arukas. Jõhiku tiitlist võis pääseda, kui inimene end parandas. Kõige rängemalt võis Jüri kellegi kohta öelda: „See on küll igavene kaabakas.“ Seda väljendit kasutas ta harva ja sellist arvamust inimesest ta naljalt ei muutnud. Üldjuhul ei saanud niisugust hinnangut ei üliõpilased ega ka kolleegid.

Vana kooli mehe aupakliku renomee varjus oli Jüri sooja hingelaadiga inimene, kes tudengite nooruslikku entusiasmi, vaimsust ja rõõmu alati jagada oskas.

Raivo Raid

arengubioloogia lektor

Kärt Padari

arengubioloogia teadur

[1] Gastrulatsioon on imetajate embrüonaalse arengu varases faasis toimuv protsess, mille käigus blastula (rakkude ühekihiline õõnes kera) korraldatakse ümber mitmekihiliseks struktuuriks, mida nimetatakse gastrulaks.


Peeter Tulviste oli visionäär

Peeter oli visionäär. Ta ei armastanud eriti raamatupidamist, arve lugeda, ent tal oli väga kaugeleulatuv pilk. Sellega aga seltskonnas sõpru ei võida ning uuenduste käigus ohverdas ta nii inimsuhteid kui ka oma juukseid ja närve.

Rektorina jätkas ta Jüri Kärneri alustatut. Mäletan, kuidas Peeter iseloomustas ülikooli reformimist, mida Kärner oli alustanud, ja ütles, et see on nagu surnuaia kolimine: väljastpoolt ei saa aru, miks seda tehakse, ja seespoolsed asjapulgad ei aita sugugi kaasa. Või et see on nagu auto parandamine sõidu ajal – kui ratas hakkab logisema, püüad sõidu pealt kruvi kinni keerata. Julgen küll väita, et ülikool, mida ta asus 1993. aastal juhtima, ja ülikool, mille ta andis 1998. aastal järgmisele rektorile üle, erinesid paljuski.

Peeter Tulviste (28. oktoober 1945 – 11. märts 2017)

FOTO: Andres Tennus

Peetri iseloomus oli arvukalt jooni, mis tegid ta väga meeldivaks kaaslaseks. Ent üks, mis mind alati võlus ja mille pärast võinuks temaga alati luurele minna, oli see, et kui midagi oli halvasti, ei hakanud ta kohe virisema, kritiseerima ja süüdlasi otsima, vaid asus mõtlema, mida teha, et asjad saaksid paremaks.

Toivo Maimets

molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor

 


Peeter Tulviste tuli Tartu Ülikooli teisest maailmast – Moskvast, kus ta oli silmapaistva neuropsühholoogi Aleksander Luria juhendamisel omandanud psühholoogiakandidaadi kraadi. Tartus hakkas Peeter oma fenomenaalse mälu abiga õpetama psühholoogia ajalugu. Tähtsamad loengukursused olid ka mõtlemise ja kõne psühholoogia ning kultuuripsühholoogia. Kõige muu kõrval püsis üldmulje Peetrist kui psühholoogist, kes kõneles olulistest asjadest, mida tasub uurida – näiteks sellest, kuidas vormib kultuur meie meeli, mõistust ja tundeid.

Uurimisest, kuidas lugemis- ja kirjaoskus inimese aju ümber kujundavad, saigi tema elutöö. Peetri tegid selles valdkonnas silmapaistvaks nii ekspeditsioonid Kesk-Aasiasse kui ka monograafia „Verbaalse mõtlemise kultuur-ajalooline areng“, mis on Google Scholari järgi ilmselt kõige viidatum eesti psühholoogi raamat. Tema peamine teene ongi selles, et ta vormis Eesti psühholoogia provintslikust ja amatöörlikust nokitsemisest teaduseks, mis vähemalt üritab lahendada suuri ja olulisi probleeme. Minule ja paljudele teistele kolleegidele näitas Peeter, et suur maailm on olemas ja selle poole tasub liikuda.

Rektorina pidi Peeter langetama ka otsuseid, mis tema populaarsust sugugi ei kasvatanud. Üks tähtis uuendus, mis mõjutas Eesti teaduse arengut, oli ülikooli toimetiste Acta et commentationes universitatis Tartuensis sulgemine. Selle mõte oli suunata teadlasi saatma oma töid maailma parematesse ajakirjadesse, kus neid märgatakse rohkem ja kus nende mõju on suurem. Viimase paarikümne aastaga on Eesti teadus tõusnud maailma tippu ja selle taga on seesugused targad otsused [1].

Peeter Tulviste oli üks kõige karismaatilisemaid ja vaimukamaid inimesi, keda ma olen tundnud. Ka tema usaldusväärsuses ei olnud vähimatki kahtlust, kuna suure osa keelatud kirjandusest sain just tema käest. Muidugi põhjustas Peetri mälu kadedust, kuid ühtlasi ka palju nalja, sest tema heade anekdootide tagavaral ei näinud olevat mingeid piire.

Jüri Allik

eksperimentaalpsühholoogia osakonna juhataja, akadeemik

[1] Lauk, K., & Allik, J. (2018). A puzzle of Estonian science: How to explain unexpected rise of the scientific impact. Trames-Journal of the Humanities and Social Sciences, 22 (4), 329–344. DOI: 10.3176/tr.2018.4.01


Volli Kalm vallutas mägesid

Vändra koolipoiss, geoloogia üliõpilane, aspirant, lektor, järeldoktor Kanadas, dotsent, professor, õppeprorektor ja rektor – nii lihtne ja kogu aeg üha kõrgemale viiv oli Volli Kalmu eluredel.

Kui iseloomustada Vollit ühe sõnaga, siis võiks see olla mägimatkaja. See sõna peidab endas kolme peamist töist omadust, mida Volli ka rektorina väljapaistvalt rakendas: ta oli meeskonna juht, põhjalik süveneja ja kindlakäeline otsustaja. Need kõik on mägimatka rühmajuhi kõige vajalikumad omadused, mis võimaldavad ronida kurudele ja vallutada tippe. Ja tippude vallutamist Volli juhtiski – nii mägimatkadel kui ka tööelus.



Volli Kalm (10. veebruar 1953 – 23. detsember 2017)

FOTO: Andres Tennus

Volli oli vaieldamatu liider. Väike rektoraadi jalgsimatk tema maakodus kujunes sumpamiseks läbi soostunud ala, kuid keegi ei mõelnudki läbimärgade jalanõude pärast  viriseda. Meeskonna juhina kehtestas ta ametlikele nõupidamistele kolm peamist reeglit: ükski meeskonna liige ei tee ettepanekuid, mida ta pole varem oma kolleegidega arutanud, teiste ees üksteisele vastu ei räägita ning sõna saab alati ühekaupa. Sellise juhtimise kohta võiks öelda: karm, aga ülimalt efektiivne.

Kui palju ületunde Volli rektorina tegi, seda ei oska ilmselt keegi kokku lugeda. Iga kohtumise eel oli ta alati teinud põhjalikult tööd ning eriti esimesel rektoriaastal oli nõupidamisi, mida ühe tööpäevaga lõpetada ei suudetud – niivõrd põhjalikult süveneti igasse detaili ja arutelude käigus jõuti sageli hoopis teiste oluliste küsimusteni. „No näete, kuhu me nüüd välja jõudsime,“ oli tal sellistel puhkudel tavaks öelda.

Kõige suuremat mõju ülikooli arengule avaldas ilmselt Volli töö ülikooli rahvusvahelise võrgustamisega. Piltlikult öeldes jõudis ta kõikjale, teda tunti väga laialdaselt ning kuna ta süvenes teemadesse põhjalikult, pakuti talle paljudes võrgustikes olulisi positsioone. Keegi ei tea täpselt, kui palju ülikool tänu tema tuntusele ja heale mainele rahvusvahelistes edetabelites tõusis. Kindlasti oli neil mõju, sest ülikoolile avanes üha rohkem võimalusi osaleda Euroopa Liidu haridus- ja teaduspoliitika kujundamises ning suurenes ka ülikooli osalus rahvusvahelistes rahastusprogrammides.

Volli otsustuskindlust said tunda kõik, sealhulgas tema üliõpilased. Kui mõnes väikelinnas geoloogilisel ekskursioonil otsustas keegi iseseisvalt lõunapausi kohalikus kaubamajas käimisega pikendada, võis kindel olla, et kauplusest väljudes ta bussi eest ei leidnud ja tuli hakata Tartu poole hääletama. Õppetunnid kogu eluks.

Rektoritöös tuli sageli ette olukordi, kus raske ja paljude arvates vastuoluline otsus oli palju parem kui otsustamata jätmine. Üks tema lemmiklauseid oli: „See kõik oli olukorra kirjeldus, aga mida me nüüd teeme?“ Vaja oli otsustada ja nii läkski – vahel pika veenmise ja isegi pisaratega. Nagu mägimatkaja, kelle eesmärk on vallutada järjekordne tipp.

Kellel oli aga au ja võimalus olla Volliga koos ka töövälisel ajal, see sai kustumatuid mälestusi lahedatest kohtumistest. Töö oli töö ja elu oli elu.

Erik Puura

arendusprorektor

 

 

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Liina Ludvig

UT praktikant

Jaga artiklit