Marge Vaikjärv
FOTO: Kaarel Kree

Õpiväljund näitab teed

Kolumn

Järjest kiiremini liikuvas maailmas soovime kõik teada, kuhu me suundume ja mis meid ees ootab. Kui igapäevamured lainetena üle pea kokku löövad, aitab hirmu vähendada teadmine sihtmärgist, mille nimel me pingutame.

Ülikooliõpinguid alustades unistame sellest, kuidas kuue samba vahelt välja astudes oleme targemad, osavamad ja tublimad ning saame asuda tööle unistuste ametis, olgu selleks siis arst, jurist, õpetaja või laiemalt maailmaparandaja. Paljudel on unistuste amet silme ees olnud juba põhikoolist alates, teistel on see kujunenud või kinnistunud gümnaasiumis. Ei ole ka midagi hullu, kui see ajapikku muutub – kui meie silmaring laieneb ja võimalused avarduvad. Oluline on, et meil on siht, mille poole püüelda. 

Sama põhimõte kehtib ka õppimisel. Arusaam sellest, milliste teadmiste ja oskusteni me ainekursuse lõpuks jõuame, aitab keskenduda ka pealtnäha eesmärgitute ülesannete täitmisele: sadade lehekülgede kaupa keeruliste teadusartiklite lugemisele, kümnete esseede ja uurimistööde kirjutamisele, lõpmatutele aruteludele seminaridel jne. Kõike seda on lihtsam teha, kui me teame, mis on selle kõige mõte – kui teame, mis on tegevuse eesmärk ja mida me sellest saame. Seepärast ongi igal õppeainel ja -kaval oma õpiväljundid ehk teadmised, oskused ja hoiakud, mille omandamise nimel me õpime. 

Kasu õpiväljunditest pole aga ühepoolne. Peale üliõpilase aitab selline raamistik ka õppejõul seada selgemaid sihte õppetöö planeerimisel, õpetamisel ning lõpuks hindamisvormi ja ‑kriteeriumide valikul. Samuti annavad õppekavade õpiväljundid kõrvaltvaatajale aimu, mida  selle ala kraadi omandanult oodata, ja näiteks tööandjale ütlevad need, missugust lisandväärtust võiks ülikooli lõpetanu tema organisatsioonile pakkuda. Lõpuks võidab neist aga kogu ühiskond, sest õpiväljundid annavad üliõpilasele tööriistad, et panustada aktiivselt ühiskonna arengusse ning kohaneda sellemuutustega läbi terve oma elu.

Seetõttu on ka niivõrd oluline, et ülikoolis pöörataks tähelepanu sellele, et hindamisel tõesti kontrollitaks seatud eesmärke ja õpiväljundeid ning et õppeained ja -kavad ei jääks kinni ainult teadmiste reprodutseerimisse, nagu kahjuks tihti juhtub. Sellega ei tohi leppida ei ülikool, õppija ega ühiskond tervikuna. Ajastul, mil meie taskus on nutiseadmes paari kliki kaugusel tuhandete entsüklopeediate jagu kümnetes keeltes faktiteadmisi, peaksime kõik seadma oma sihid kõrgemale, otsima seoseid ning oskama infot analüüsida, sünteesida ja saadud teadmiste põhjal midagi uut luua. See on aga võimalik vaid siis, kui omandame õpingute jooksul õpiväljundid.

Alanud akadeemilise aasta sügissemestril keskendub Tartu Ülikooli üliõpilasesindus just nimelt väljundipõhise õppe olemuse laiemale tutvustamisele üliõpilaskonnale ja muule ülikooliperele. Võtame luubi alla nii väljundipõhisuse olemuse, rakendusvõimalused, üldpädevuste arendamise, hindamise kui ka tagasiside. Ülikooliaeg on lühike. Tulge arutama, kuidas muuta see tõeliselt väärtuslikuks! Lisainfot saab aadressil www.tyye.ut.ee/opivaljund.

Marge Vaikjärv

TÜ üliõpilasesinduse poliitikanõunik

Jaga artiklit