Valimistele järgnenud kahel nädalal protestis Minskis tänavatel korraga üle 200 000 inimese.
FOTO: Wikimedia Commons

Analüüs. Valgevene muutuste lävel

Essee

Valgevene presidendivalimiste järel puhkenud protestid on näidanud täie kindlusega, et Aljaksandr Lukašenka juhitud autoritaarne režiim ei saa vanaviisi jätkata.

23. augustiks, mil seda analüüsi kirjutan, on teada, et Lukašenka valimistulemus on ametlikel andmetel 80,1% häältest, peamise opositsioonikandidaadi Svjatlana Tsihhanovskaja toetus on aga väidetavalt 9,9%. Erinevate sõltumatute hinnangute põhjal ja tõendamist leidnud häältevõltsimist arvestades peetakse tõenäolisemaks Tsihhanovskaja võitu.

Valimistele järgnenud kahel nädalal tõid protestid pealinnas Minskis tänavatele korraga üle 200 000 inimese, neile lisandusid tuhanded meeleavaldajad teistes linnades. Protestide ulatus, järjepidevus ja rahumeelne iseloom olid teravas kontrastis julgeolekujõudude ulatusliku vägivallaga, millest annavad tunnistust nii inimohvrid kui ka tuhanded arreteeritud.

Kuigi Lukašenka on keeldunud tagasi astumast ja uusi valimisi korraldamast, on selge, et Valgevene ühiskond on muutunud ja ühel või teisel moel peab sellele reageerima ka poliitiline võim.

Režiimi siirete ainekursusel õpivad riigiteaduste bakalaureusetudengid, et mittedemokraatliku režiimi võimaliku lagunemise juures mängivad rolli neli klassikalist tegurit: majandus, rahva poliitiline ärkamine, poliitilise eliidi killustatus ja rahvusvaheline surve. Vaatleme neid praeguse Valgevene kontekstis lähemalt.

Majandus ja ärkamine

Valgevene majanduse probleemid on ennekõike struktuursed: seal kehtib sisuliselt plaanimajandus, kus riik on suurim omanik ja tööandja ning enamik ettevõtteid sõltub otseselt riiklikest (ja Venemaa) toetustest. Ehkki erasektor on viimastel aastatel saanud jõulisemalt areneda, on kasv käibiva majandusmudeli tõttu piiratud. Hinnanguliselt miljon inimest riigi üheksamiljonilisest elanikkonnast töötab võõrsil, mis lisaks sissetulekute kasvule mõjutab ka nende ühiskondlikke veendumusi.

Üks tähelepanuväärsemaid ilminguid käimasolevate protestide juures on see, et esimest korda on meeleavaldajate ridades riiklike tehaste töölisi ja regionaalsete keskuste elanikke, kes seni on valdavalt olnud Lukašenka veendunud toetajad.

Rahvas on mobiliseerunud erinevates sotsiaalsetes rühmades ja tegu pole lihtsalt opositsiooni rahulolematusega valimistulemuse suhtes. Paljud tänavatele tulnud olid seni olnud poliitiliselt passiivsed – neid ajendas šokk julgeolekujõudude jõhkra vägivalla pärast ja varasemast märksa ulatuslikum valimistulemuste võltsimine.

Maili Vilson: „Suurem osa autoritaarsete režiimide lagunemisi ei vii demokraatiani.“ FOTO: Silver Bohl

Teine oluline valgevenelaste mobiliseerumise mõjutaja on koroonakriis. Analüütikud on väitnud, et Lukašenka hoolimatu suhtumine – pandeemia naeruvääristamine, riiklikest tervishoiu- ja majandusmeetmetest keeldumine ning soovitused tervena püsimiseks saunas käia ja viina juua – oli viimane piisk rahva niigi triiki täis karikas.

Kuna Valgevene riigimeedia on olnud režiimi teenistuses, on rahvast aidanud tasalülitada infopuudus. Nüüd on selle lünga täitnud sotsiaalmeedia, eriti suhtlusäpp Telegram, mis töötas isegi internetikatkestuste ajal. Selle abil on ka need valgevenelased, kes ise pole protestidel osalenud, näinud videoid ja fotosid meeleavalduste mastaapsusest ja politseivägivallast, millest riiklik meedia ei räägi. Samuti on Telegram olnud asendamatu protestide koordineerimisel.

Araabia kevade ja Hongkongi protestide kõrval on Valgevene järjekordne oluline juhtum sotsiaalteadlastele, et muu hulgas uurida sotsiaalmeedia rolli mittevabades ühiskondades.

Eliidi killustatus

Kui kahe esimese teguri juures võib Valgevenes varasemaga võrreldes täheldada üsna olulisi muutusi, siis eliidi killustatuse ja rahvusvahelise mõjuga on olukord ebaselgem. Nagu teada, seisab praegune poliitiline eliit Lukašenka selja taga – põhjusteks varasem puhastustöö juhtimisstruktuurides ja ulatuslik korruptsioon.

Aeg-ajalt võib küll lugeda rahva vastu astumast keeldunud politseinikest ja propaganda tegemisest väsinud ajakirjanikest, ent seni on nad olnud selges vähemuses. Kuniks režiimil on võimalik loota jõustruktuuride toetusele, on selle jätkumine tõenäoline, olgu siis koos Lukašenkaga või ilma temata.

Eliidi suhtelise ühtsuse kõrval ei ole vähem oluline see, et Valgevene opositsioonil puudub selge liider. Svjatlana Tsihhanovskaja oli küll valimistel opositsiooni ühiskandidaat ning tema poliitiline kogenematus ja siirus olid rahvale sümpaatsed (eriti kuna Lukašenka ei võtnud naissoost vastaskandidaati tõsiselt), ent tal puudub poliitiline ambitsioon protsessi pikemalt juhtida. Enamik opositsiooniaktiviste on kas riigist põgenenud või juba enne valimisi vangistatud.

Rahvusvaheline surve

Ka rahvusvahelisel tasandil on Valgevene olukord keeruline. Lukašenka on pikalt Venemaad ja lääneriike üksteise vastu välja mänginud ning suutnud riiki hoida mõnes mõttes eikellegimaal, kuid seetõttu puudub tal nüüd kindel seljatagune.

Kuigi protestijad on palunud välismaailmalt ametlike valimistulemuste tunnustamata jätmist, ei ole nende jaoks küsimus riigi välispoliitilises suunas. Nii Euroopa Liit kui ka Venemaa on seni teinud võimaluste piires samme oma huvide kohaselt, ent jäänud pigem äraootavale seisukohale.

Valgevenes toimuv on kahtlemata erakordne ja meenutab ehk nii mõnelegi lugejale 30 aasta tagust ebakindlat aega Eestis. Režiimi siiret käsitlevast kirjandusest on aga teada, et suurem osa autoritaarsete režiimide lagunemisi ei vii demokraatiani. Seda, millises suunas Valgevene edasi liigub, saame jälgida edaspidi, kuid pärast augustisündmusi on selge, et muudatused tulevad.

Maili Vilson

TÜ politoloogia doktorant

Jaga artiklit