Õppimine on keeruline protsess, kuid on tõhusam, kui läheneme sellele süsteemselt. Seetõttu on vaja toetada õppijate õpioskuste arenemist.

Ernesto Panadero on avaldanud ülevaate viimastel aastakümnetel laialt kasutatud raamistikest, mis toetavad akadeemilist eneseregulatsiooni. Eristatakse kolme õppimise etappi ja nelja eneseregulatsiooni valdkonda.

Õppimises on ettevalmistav, õppimisele keskenduv ja tagasivaatav etapp. Neli eneseregulatsiooni valdkonda on kognitsioon, metakognitsioon, motivatsioon ja emotsioonid. 

Õppimist ette valmistavas etapis peab mõtlema, mida soovitakse õppida või õpetada, milliseid ülesandeid teha ja kuidas neid täita ning millised on oodatavad õpitulemused.

Kui õpieesmärgid on paigas, saab valida õpistrateegiad ja ülesanded. Samuti tuleb aeg-ajalt jälgida, kuidas eesmärkide poole liigutakse ning kas ja kui pühendunud ollakse.

Tagasivaatavas etapis tuleb hinnata tulemusi ja õpiprotsessi tõhusust ning kaaluda, mis läks hästi, mis väärib edaspidi samamoodi tegemist või mida saaks teha teisiti. Paranduste tegemiseks on kasulik uurida, kuidas on teised sarnastes olukordades toiminud, ja lugeda asjakohast teaduskirjandust.

Lisaks õppimisprotsessi planeerimisele tuleb pöörata tähelepanu neljale eneseregulatsiooni valdkonnale. Esimene on kognitsioon – tuleb mõista, milliseid oskusi ja tegevusi on vaja info töötlemiseks, mällu salvestamiseks ja sealt kättesaamiseks. Näiteks tuleb läbi mõelda, milliseid ülesandeid on tarvis eelteadmiste aktiveerimiseks ja milliseid õpitu kinnistamiseks.

Teiseks on vaja toetada metakognitsiooni ehk kuidas tõhusalt planeerida, jälgida ja reflekteerida õpitegevusi.

Kolmandaks on väga oluline toetada õpimotivatsiooni, eriti leida üles sisemise motivatsiooni allikad ning arvestada nendega õpitegevuste kavandamisel ja tagasisidestamisel.

Neljandaks on vaja mõelda ka emotsioonide reguleerimisele. Positiivsete emotsioonide toel kasvab õpimotivatsioon ja õpitulemused saavutatakse paremini.