Esialgu paneb parfüümide suur tootevalik pea pööritama.
FOTOD: Erakogu

Praktikal haruldaste parfüümide saatkonnas

Elukool

2017. aastal lõpetasin TÜ romanistika bakalaureuseõppe. Ehkki esialgu soovisin saada sünkroontõlgiks, mõistsin kiiresti, et lisaks võõrkeelte oskusele peab olema veel midagi, mida mul ei olnud. Nüüd olen leidnud aga hoopis uue maailma.

2018. aasta sügisel alustasin magistriõpinguid Prantsusmaa läänerannikul Université de Bretagne Occidentale’is rahvusvaheliste projektide juhtimise erialal. Kaheaastase magistriõppekava viimane semester on pühendatud praktikale. Loenguid ei ole ja kuni kuue kuu pikkuse praktika võib seega teha ükskõik millises maailma nurgas.

Minu siht oli varakult selge: Pariis, luksussektor ja digiturundus (või kommunikatsioon või üritusekorraldus – tihti on need kõik koos, eriti väiksemas ettevõttes).

Kolme kuuga kandideerisin üle 120 korra – panin need kõik Exceli tabelisse kirja – ja viimaks sain kutse neljalt ettevõttelt. Välismaal on suur kandideerimisavalduste arv täiesti tavaline. Luksussektorisse oodatakse eelkõige moe- ja ärikoolide tudengeid ning et olin nendes koolides läbinud suveülikooli ja e-kursusi, oli sellest palju abi.

Niisiis jooksingi Pariisis vestluselt vestlusele. Viimaks oli mul kolm jah-sõna ning võisin valida käekottide, sildistamisagentuuri (kes töötas muu hulgas koos Diori ja Off White’iga) ja nišiparfüümide firma Jovoy vahel. Jovoysse armusin esimesest silmapilgust, coup de cœur! Nii alustasingi jaanuaris kuue kuu pikkust praktikat digiturundusassistendina.

Minu ülesanne oli asendada (koos ühe teise kolleegiga) emapuhkusel olevat turundusjuhti. Prantsusmaal kestab emapuhkus umbes neli kuud, seega saime temaga minu praktika lõpus ka mõnda aega koos töötada.

Kuuekuuline praktika oli äärmiselt põnev ja õpetlik. Selle hulka kuulusid nii sukeldumine niši- ja luksusparfüümide maailma kui ka karantiin ja kodukontor. Pariisi butiik asub Tuileries’ aedade ja Place Vendôme’i vahel Rue de Castiglione’il. Meie kontor oli butiigi ülakorrusel.

Esimestel nädalatel suutsin butiigis olla vaid loetud minutid, enne kui pea lõhnapilvest lõhkuma hakkas ja üle 120 nimetusega tootevalik silme eest kirjuks ajas. Lõpuks aga harjusin ja nautisin parfüümide maailma avastamist.

Mäletan, kui kontoris uusi parfüüme nuusutasime ja kõik kommenteerisid, et „sellel vaniljel on magusmõrkjad noodid“ või „see muskus on lilleliste alatoonidega“. Mina aga mõtlesin: jah, see vanilje on tõesti päris magus, või midagi sellist.

Nali naljaks. Pole mõtet võrrelda end inimestega, kellel on aastaid kogemusi. Sellegipoolest õppisin päris kiiresti. Paari kuu möödudes oskasin lõunalauas kaasa rääkida ja oma arvamust avaldada erialaste terminitega. Meid oli kontori ja butiigi peale kokku kümmekond – väga kihvt seltskond, kellelt õppisin palju.

Poodimineku loast kodukontorini

Märtsi keskel, nädal või paar pärast Pariisi moenädalat, läksime karantiini. Kogu moemaailma seltskond oli Pariisi tulnud Milanost. Aprillis pidime meiegi minema Milanosse Esxence’i parfüümide suurüritusele, kuid ilmselgelt lükkus see edasi.

Minu tööd – digiturundust – oli täiesti võimalik teha kodukontoris. Pidin parasjagu uuendama ja ümber disainima paari tootekataloogi. Kodulehe põhjalikum analüüs oli samuti mu ülesannete seas. Zoomi koosolekud ja edasi-tagasi helistamised ei olnud ehk kõige mugavam lahendus, eriti kui kellelgi internetiühendus katkes, aga saime hakkama.

Elasin ühiselamus. Ühiskööki kasutades oli vahel ikka väike närv sees. Reeglid olid küll paigas, aga kõik neid ei järginud. Ühikas ei võinud ka naabril külas käia. Kuigi kuulun I tüüpi diabeedi tõttu riskirühma, jäin ettevaatusabinõusid järgides rahulikuks.

Eeval oli varakult siht selge: minna Pariisi.

Ühikalinnaku elanikud said eraldatult jalutada aedades. Ausalt öeldes päästis see mu hulluks minemisest – armastan pikki jalutuskäike värskes õhus. Naljakas oli see, et sporti võis õues teha enne kella kümmet hommikul ja pärast kella seitset õhtul ühe kilomeetri raadiuses. Igaks õueminekuks oli vaja luba, mida alguses ei tohtinud esitada digitaalselt, vaid mille pidi kas välja printima või ise ümber kirjutama. Iga päeva jaoks uus luba, ei mingit kuupäeva valgendamist!

Mõni nädal hiljem võis loa teha ka digitaalselt. Ühistranspordis olid maskid kohustuslikud (tihti ei lastud ilma peatusessegi) ja sõitmiseks oli vaja tööandja luba. Igal õhtul kell kaheksa seisid inimesed akendel ja rõdudel ning plaksutasid tervishoiutöötajatele, nagu tehti teisteski riikides.

Soov lõhnata teisiti

Kui olin kodukontoris istunud kuu aega, igatsesin toast välja. Õnneks avanes võimalus aidata kokku panna kiiresti kasvavaid e-tellimusi, mille hulk kasvas pärast e-butiigi avamist kiiresti – butiigis kohapeal müüa ei saanud ja sealne meeskond oli omamoodi sundpuhkusel (ehkki neile maksti pea täies ulatuses palka – prantsuse keeles öeldakse selle kohta chômage technique).

E-tellimuste täitmine oli väga hea võimalus tutvuda lähemalt meie tootevalikuga ning näha, millised tooted kõige paremini müügiks lähevad ja missugused on selle valdkonna kliendid.

Kui varem kõndisid inimesed poes ringi ja valisid ise tooteid, siis alates 11. maist võttis butiigi meeskond kliente vastu kahekaupa ja suunas nad otse laua taha, kuhu müügiassistent tõi soovitud lõhnu. Maski kandmine on Pariisi poodides enamasti kohustuslik, aga parfüümipoes on sellega muidugi omaette mure – ega maskiga lõhna eriti hästi ei tunne.

Nišiparfüümide eesmärk on pakkuda kliendile ainulaadset valikut – midagi uut, et mitte lõhnata nagu kõik teised. Enamasti käib selle juurde ka sooneutraalsus, kestlikkus ja tooraine kvaliteet. Reklaamis pannakse kuulsuse näo asemel rõhku parfüümi või tooraine enda loole.

Käsitööliku tootevaliku loomine on ka ilma kuulsuse koostööta väga kallis. Nagu ütles mulle parfüümilegend Olivier Cresp oma loodud brändi kohta: „Akro parfüümid on suunatud kahele protsendile tarbijaskonnast. Sa kas armastad või vihkad neid.“

Jovoy loodi 1920. aastatel. Peagi vajus see unustuse hõlma, kuid 2000. aastate alguses ostis tootemargi ära legendaarne François Hénin. Peale selle, et ta äratas taas üles Jovoy nime ja lõi Jéroboami brändi, avas ta 2011. aastal Jovoy poe.

Praegu müüakse seal üle 120 nimetuse parfüüme, millest enamik maksab 90–300 eurot, aga osa ka üle 500 ja mõni üle 1000 euro. François Hénin nimetab Jovoy butiiki haruldaste parfüümide saatkonnaks. Paljud müügil olevatest tootemarkidest on müügil ka Eestis, kus nišiparfüümide turg samuti kasvab.

Kuidas aga turundada veebis toodet, mille tõelist loomust pole võimalik interneti teel edasi anda? Patšuli ja roosi segu ei ole iga parfüümi puhul sama tulemusega – lõhna võib aimata, aga kooslus sõltub paljust muustki. Pealekauba pole avatud parfüümipudelit võimalik enam tagastada. Jovoy on tulnud välja leidliku lahendusega, kus klient saab tellida pea kõiki parfüüme väikses, kuni 2 ml proovipakendis.

Talongiajastu Prantsuse moodi

Minu ettevõttes ei olnud stereotüüpset saatan-kannab-Pradat-õhustikku. Mul vedas toetavate, konstruktiivsete ja sõbralike kolleegidega ning sain proovile panna oma loomingulisuse. Kindlasti mängis rolli see, et olin väiksemas ja nooremas ettevõttes.

Töökultuuris on Eestiga võrreldes muidugi erinevusi. Eestlasena meeldib mulle asju ajada pragmaatiliselt: kui kellelegi on vaja töö asjus helistada, siis küsid, ega sa ei sega, ja asud kohe asja juurde. Prantsusmaal eelneb sellele aga tüüpiline jutuajamine selle üle, kuidas vestluskaaslasel, tema kolleegil ja ülemusel läheb, ja teab mis veel. Kui esitlesin oma prantsuse kolleegidele eestlaslikku võrdlust, näis see neile järsu lähenemisena.

Igaks õueminekuks oli vaja luba, mida alguses ei tohtinud esitada digitaalselt, vaid mille pidi kas välja printima või ise ümber kirjutama.

Üks kultuurierinevuse näide on kas või see, et Prantsusmaal on töötajal õigus tickets resto’le ehk restoranikupongidele (lõunasöögirahale), millest poole katab tööandja. Nendega saab ka toidupoes maksta ja summa sõltub ettevõttest. Selle peale mu Eesti sõbrannad naersid ja hüüdsid: „Talongiajastu!“ Ja veel: täispikk töönädal on 35 tundi, ametlikult.

Mu praktikakogemus ja tutvus parfüümide maailmaga olid ääretult rikastavad, põnevad ja kasvatavad. Sellegipoolest soovin koguda võimalikult palju kogemusi erisuguste toodetega, et üha avastada ja areneda. Peagi alustan moe ja luksuse juhtimise õpinguid Pariisis Institut Français de la Mode’is kitsama suunitlusega magistriõppekava järgi, mille puhul eeldatakse juba olemasolevat magistrikraadi või pikemat erialast töökogemust (ingl specialized master’s).

Seekord on tegemist tööpõhise õppega, sest õpingute kõrvalt olen ka e-kaubanduse projektijuht – nüüd siis kingade valdkonnas.

Olen ammu tahtnud põhjalikult tegelda e-kaubandusega ja ootan uusi proovilepaneku võimalusi põnevusega. Koroonaviiruse ähvardava teise laine suhtes üritan jääda rahulikuks – olla valmis muutusteks ja elada üks päev korraga.

Eeva Aleksejev

TÜ romanistika eriala vilistlane

Jaga artiklit