Sotsiaalminister Tanel Kiike tunnustati Skytte medaliga.
FOTO: Andres Tennus

Tanel Kiik loodab vältida koroonaviiruse hiidlainet

Intervjuu

19. juunil anti sotsiaalminister Tanel Kiigele üle Skytte medal, millega Tartu Ülikool tunnustab ministrit kaaluka panuse eest tõenduspõhise riigivalitsemise edendamisel Eestis ning Tartu Ülikooli ja selle teadlaste kaasamisel eriolukorra juhtimisse.  

Kiik räägib pikemas intervjuus, kuidas sündis otsus kaasata eriolukorra juhtimisse teadlasi, milline oli tema enda elu eriolukorra ajal ja kuidas valmistutakse sügiseks, kui peame tõenäoliselt silmitsi seisma koroonaviiruse teise lainega.

Mida TÜ tunnustus teile tähendab?

See tuli päris ootamatult, sest varem on Skytte medali saajad (teiste seas Marju Lauristin, Lennart Meri, Rein Taagepera, Tõnis Lukas, Ene Ergma, Katri Raik – M.E) olnud minu teada pigem seotud haridusvaldkonnaga ning nad on teaduse ja hariduse arengusse mõnevõrra pikemalt panustanud. Tunnustus paneb peale heas mõttes väga suure vastutuse edaspidiseks: olgu need siis valitsusarutelud või Sotsiaalministeeriumi valdkonnas toimuv. Ka isiklike eluvalikute puhul tuleb arvestada teadus- ja tõenduspõhise lähenemisega.

Tihti kujundatakse oma arvamusi ja seisukohti enda tutvusringkonna või jälgitava meediakanali järgi. Ülikooli tunnustus tuletab meelde, et objektiivsuspüüdlus peaks olema iga poliitiku igapäevane tegevus.

TÜ tunnustas teid selle eest, et kaasasite teadlasi eriolukorra juhtimisse. Kuidas see otsus sündis?

See oli Sotsiaalministeeriumi ja tervisevaldkonna jaoks algusest peale väga oluline. Juba jaanuaris-veebruaris kuulasime ekspertide seisukohti, hinnanguid selle kohta, kuidas koroonaviiruse puhang võib liikuda ja Aasiast Euroopasse jõuda. Märtsis langetas valitsuskomisjon peaministri ettepanekul otsuse, et loome COVID-19 töörühmad nii majandus- kui ka tervisevaldkonnas.

Minu peale jäi tervisevaldkonna töörühma ehk COVID-19 teadusnõukoja kokkupanemine. Sotsiaalministeeriumil oli tekkinud hea kontakt professor Irja Lutsariga, Tervise Arengu Instituudiga ja erinevates haiglates tegutsevate doktorite ja professoritega. Arutasime ministeeriumis läbi, kes võiks olla teadusnõukoja põhiliikmed ja keda täiendavalt kaasata. Konsulteerisime Tartu Ülikooliga, et ei tekiks olukorda, kus valime oma subjektiivse eelistuse põhjal töörühma inimesed, kelle puhul pärast selgub, et nad ei esinda ülikooli vaadet või et ülikooli arvates oleks keegi teine õigem. Õnneks aga need inimesed kattusid. Ka TÜ rektoraat kinnitas, et professor Lutsar võiks olla ülikooli peamine esindaja. Temast saigi ka COVID-19 teadusnõukoja juht.

Neid teadlasi, kes osalesid teadusnõuskojas või laiemalt COVID-19 kriisi lahendamises, on loomulikult palju rohkem: lisaks viroloogidele ja arstidele olid kaasatud ju ka näiteks matemaatikud, füüsikud jt. Kõik on aidanud kaasa oma erialateadmistega.

Kas kaalusite ka varianti teadlased kaasamata jätta?

Sellist mõtet küll ei olnud. Pigem oli nii Sotsiaalministeeriumil kui ka valitsusel selge seisukoht, et hoitakse loodud kontakte nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonnas. Professor Lutsar aitas ajakirjandusel, laiemal avalikkusel ja ka valitsusel mõista, mis toimub Eestis ja mujal ning millised on haiguse võimalikud levikustsenaariumid.

Ühiselt lahendatud koroonaviiruse kriis näitab tegelikult, et enamik valitsuse tehtud samme olid õiged. Me võime alati vaielda üksikasjade või selle üle, kas ja mida teha sügisel teistmoodi, aga põhimõttelisi valeotsuseid või möödalaskmisi valitsuse töös ei oska ma ka tagantjärele nimetada. Nii palju kui infot, arvamusi ja teadustöid oli, nii palju võtsime neid ka arvesse.

Teie nn isolatsiooniluksust tunda ei saanud. Kuivõrd kartsite nakatumist?

Olen hügieenist piisavalt teadlik ja püüan seda aasta ringi jälgida, kuna mu töös on palju kokkupuuteid eri inimestega sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuasutustest. Kodus on ka väike laps, mis kohustab automaatselt ettevaatlik olema. Jaanuarikuus ma küll haigestusin ootamatult, tavaliselt seda minuga ei juhtu. Koroonaviiruse kriisi ajal püsisin terve.

Koroonaviirust või nakatumist ma ei peljanud. Pigem lähtusin samast põhimõttest, mida ka avalikkusele soovitasime: teha võimaluse korral kaugtööd, videokoosolekuid, vältida lähikontakte ja järgida hügieeninõudeid nii kodus, tööl kui ka vabal ajal.

Aga olite ju pea iga päev pressikonverentsil, kus oli palju inimesi ühes ruumis koos. Teie olite ka selles mõttes eesliinitöötaja.

Ma ei võrdle enda koormust ja riski tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate omaga. Minu ülesanne oli eeskätt vahendada infot ja pidada koosolekutel arutelusid. Minister ei tegele otseselt nakkusohtlike patsientide ravimisega või hooldamisega. Minu riskitase oli mitu korda madalam.

Peaminister Jüri Ratas ei elanud kriisi ajal oma perekonnaga koos, kartes neid nakatada. Kuidas teie toimisite?

Mina elasin kriisi ajal kodus. Peaminister püüdis vältida nakkuse toomist laiemasse pereringi, kartes nakatada riskirühma kuuluvaid pereliikmeid. Samal põhjusel ei külastanud mina oma vanemaid koroonakriisi kuudel. Kui ma oleks olnud presümptomaatiline nakkuskandja, siis oleks olnud oht neid nakatada, mistõttu suhtlesime telefoni ja videosilla teel. Saatsin neile pilte ja videoid oma lapsest. Nüüd, pärast eriolukorra lõppu oleme ka rohkem näost näkku suhelnud.

Kõikvõimalikke kohtumisi sõpradega oli ka enne kriisi vähe, sest ministritöö kõrvalt väga palju kokku saada ei jõua. Kuid nende kahe ja poole kuu ajal, mil eriolukord kestis, olid needki kohtumised nullini viidud. Kodus käisin läbi oma abikaasa ja väikse tütrega.

Viimaste päevade andmed on olnud rõõmustavad, nakatunute arv on väike, mõnel päeval pole neid üldse. Teadlased prognoosivad sügiseks koroonaviiruse teist lainet. Enam ei ole vist küsimus selles, kas see tuleb, vaid millises ulatuses. Milliseks olukorraks valmistutakse?

Me lähtume olemasolevast infost ja võimalikest prognoosidest. Oleme arvestanud erinevate stsenaariumitega. Kui nakatumise tase jääb samasuguseks kui kevadel, saame ühiskonnaeluga tavapäraselt edasi minna, pakkuda plaanilist ravi haiglates, jätkata haridusasutustes õppetööga, kaubandus- ja ettevõtlussektoris kehtestada ilmselt väikesed piirangud. Nendeks võivad olla distantsi hoidmine, desinfitseerimisnõuded või külastajate arvu piirang.

Kui aga näeme, et haigestunute arv on palju suurem, siis peame olema valmis selleks, et haiglatöös tuleb rohkem ümberkorraldusi teha ja valitsuse tasandil on vaja arutada võimalikke lisameetmeid. Oleme teinud mitmeid arvutusi ja mudeleid, aga täpseid teise laine numbreid ei tea keegi.

Nii nagu nüüdne viirusepuhang ei saanud alguse Eestist, ei saa ka järgmine. Seepärast jääb meile heas mõttes viiteaeg. Kui näeme, et haigestumine hakkab taas Euroopas sagenema, tuleb meil arvestada sellega, et varem või hiljem jõuab viirusepuhang ka meieni. See tähendab, et tuleb hakata üle vaatama reisivõimalusi, piirikontrolli ja laiemalt inimeste, eelkõige eakate ja riskirühmade kaitsemeetmeid.

Peale rahvusvahelise pildi jälgimise jätkame ka seireuuringutega, et leida asümptomaatilisi ja presümptomaatilis nakkuskandjaid ühiskonnas võimalikult vara. Selliste meetmetega on meil võimalik viiruse leviku tõusule varakult reageerida, astudes kiireid samme, et hoida ära võimsamaid puhanguid ja nakatunute suuremat arvu väiksemate meetmetega kui seekord.

Kas Eesti seisukoht teise laine puhul on see, et ootame ja vaatame, mis mujal toimub, ja siis langetame oma otsused?

Selge piir, kui valitsus peab hakkama taas meetmete üle arutama, on olukord, kui meil on kahe nädala jooksul iga päev 25 nakatunut 100 000 elaniku kohta. Praegu on see arv kõikunud viie ja kuue vahel, mõnel nädalal kaheksa-üheksa juures. Kriisi kõrghetkel oli see 60. Kui peaks tulema uus puhang, siis meie soov on, et see oleks sarnases suurusjärgus nagu eelmine, et ei tekiks n-ö hiidlainet. Panustame sellele, et avastada nakatunute arvu kasv võimalikult varakult ja võtta selle alusel piirkondlikke lisameetmeid – panna karantiini ühiselamud, hooldekodud, asutused ja ettevõtted ning tuvastada lähikontaktsed.



Kiike tunnustati selle eest, et ta kaasas koroonakriisi lahendamisse teadlasi. FOTO: Andres Tennus

Siin varem räägitud meetoditele lisandub koroonaviiruse rakendus „Hoia“, mida ettevõtjad arendavad riigile tasuta tihedas koostöös Sotsiaalministeeriumiga. See annab ühe lisavõimaluse leida võimalikult kiiresti nakatanute lähikontaktsed. Inimene ei pruugi mäletada, kellega ta on kokku puutunud, aga telefon Bluetoothi abil tõenäoliselt mäletab. Nii saab info kiiresti edasi anda neile, kes nakatunuga näiteks bussis või trammis võisid koos sõita, aga keda ta ise ei tunne. Rakendus on selleks, et potentsiaalseid nakkuskandjaid võimalikult kiiresti tuvastada, testida ja vajadusel eneseisolatsiooni või ravile saata.

Kas ühiskonna isolatsiooni üritatakse pigem vältida?

Kõik sõltub sellest, milline on viirusepuhangu agressiivsus. Kui näeme, et mujal Euroopas nakatunute arv kasvab ja on palju haiglaravi vajavaid inimesi, siis peame olema ka Eestis ettevaatlikumad. Kui viirusepuhang on igal pool samas suurusjärgus ja geograafilisemalt võrdsemalt jaotunud kui seekord, mil Saaremaal oli olukord palju karmim, siis on võimalik ka väiksemate piirangutega toime tulla.

Küsimus on ka ravimite kättesaadavuses ja vaktsiini võimalikult kiires kasutuselevõtus. Selle kohta on palju hinnanguid ja teatavasti üle saja vaktsiinikandidaadi. Osaga neist on jõutud juba kliiniliste uuringuteni. Euroopa Komisjon soovib liikmesriikide nimel pidada vaktsiinitootjatega ühisläbirääkimisi. Vabariigi Valitsus on selle ka heaks kiitnud. Lisaks on neli riiki – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Holland – algatanud oma projekti. Eesti on kaasatud mõlemasse ettevõtmisse. On selge, et Eesti-suurune riik ei suuda üksi vaktsiinitootjatega läbirääkimisi pidada, vaid me peame tegema rahvusvahelist koostööd.

Meditsiinikriis on praeguseks seljatatud. Tagajärgi, millega tegeleda, on veel küllaga. Majandus on kindlasti üks murekoht, aga ilmselt ka vaimse tervisega seotud mured, lähisuhte- ja perevägivald. Kas nende murede lahendamiseks kaasatakse ka teadlasi, eeskätt sotsiaalteadlasi?

Väga õigustatud küsimus … Esimese konkreetse meetmena oleme eraldanud lisaraha just nimelt psühhosotsiaalse kriisi- ja ohvriabi toetamiseks. Tõesti, selle kriisi ajal kasvas selliste ohvrite arv. Lisaks lähisuhtevägivalla ohvritele ja vaimse tervise muredega inimestele peame toetama ka eesliinitöötajaid – olgu nad tervishoiu- või laiemalt sotsiaalhoolekande- ja siseturvalisuse sektoris –, kes pidid tegutsema tavapärasest keerulisemas olukorras.

Ministeerium tugineb koolituste tegemisel ja nõustamisteenuste pakkumisel parimatele olemasolevatele teadmistele. Eraldi teadusnõukoda selleks küll ei ole, aga kui me räägime inimeste koolitamisest ja mentorprogrammidest, siis on siin teadus kaasatud. Spetsialistide pakutav tugi ja nõustamine on võimalikult professionaalne ja ajakohane ning selle puhul on õpitud teiste riikide kogemustest.

Nii abivajadus kui ka laiemalt vaimse tervise mured on üha kasvav murekoht. Füüsilisi vaevusi on lihtsam tuvastada ja diagnoosida, aga vaimse tervise probleeme mitte. Need aga mõjutavad inimeste elukvaliteeti ja suhteid, aga ka majandust ehk kogu ühiskonnaelu toimimist. Kriisid kahtlemata võimendavad neid veelgi.

Kas teie hinnangul juhitakse Eestit riiki piisavalt teaduspõhiselt või on mõistlik ka muudesse valdkondadesse rohkem teadlasi kaasata?

Ma arvan, et iga ministeerium kaasab jõudumööda teadlasi. Alati saab rohkem. Ma ei arva, et kuskil oleks liiga palju teadlasi ja liiga vähe praktikuid. Mõlemad on vajalikud – kriis näitab seda selgelt.

Kui soovime Eestit tervikuna üleilmses mõttes tippu viia, tuleb kahtlemata teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni rohkem panustada. Tööstussektoris, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, keskkonnaküsimustes, majandusvaldkonnas – kõigis neis on võimalik õppida nii kohalikust kui ka rahvusvahelisest teaduskirjandusest ja uuringutest, aga ka parimatest tavadest.

Teil on pooleli magistriõpingud TÜ-s (Euroopa õpingud). Kui palju olete jõudnud tegeleda ministriameti kõrvalt ülikoolis õppimisega?

Jaa … Mu taust on selline, et ma läksin tööle 2007. aasta augustis ja ülikooli sama aasta septembris. Seega asusin enne tööle kui õppima. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks pidanud seadma asjad teise järjekorda, aga 18-aastasena oli soov kõike korraga teha – jõuda edasi nii töös kui ka hariduse omandamisel.

Toona õppisin sotsioloogiat kaks aastat. See jäi pooleli eeskätt töö tõttu, aga eks kindlasti ka enda otsuste tulemusel. Hiljem lõpetasin kahe töö kõrvalt ettevõtluse ja projektijuhtimise eriala (TÜ Pärnu kolledžis – M.E). Magistriõpingutega alustasin 2016. aasta sügisel. Läbisin kahe aastaga kõik nõutud õppeained, aga magistritöö on veel tegemata. Selle laiendatud kava oli isegi valmis, aga siis tegin elus naiivse valiku…

2018. aasta kevadel oleksin pidanud lõpetama, kuid siis oli palju tegemist. Juhtisin peaministri bürood, tulemas olid Riigikogu valimised, millega seoses tuli koostada näiteks erakonna valmisplatvorm, mis on ise juba magistritöö mõõtmetega dokument, arvestades kõiki neid kohtumisi ja kogu kirjandust, mis selleks tuli läbi töötada. Lisaks oli perre sündimas laps ja see vajas teatavaid ettevalmistusi.

Mõtlesin, et äkki tuleb järgnev aasta rahulikum. Aga kui nii mõtled, siis tavaliselt sedasi ei lähe. Riigikogu valmistele järgnes ministritöö. Nüüd olen kuni lapse kolmanda eluaastani akadeemilisel puhkusel ja selle ajaga tuleb magistritöö ära teha.

Toonane teema pole enam nii aktuaalne. See oli seotud Eesti Euroopa Liidu eesistumisega – mulle pakkus huvi, kuidas see aitas tugevdada väikeriigi positsiooni ja võimalust Euroopa Liidu poliitikat mõjutada. Nüüd olen kaalunud, et kui taas püüda ühildada tööd ja haridust, peaks võib-olla keskenduma Euroopa Liidu reaktsioonidele või ühistegevusele või liikmesriikide toimimisele koroonakriisis. Arvan, et siin on uurimismaterjali mitme magistritöö jagu. Luban kindlasti selle ära teha.

Mis ajaks soovite magistrikraadi kätte saada?

Aus vastus on, et kaks aastat tagasi. Realistlik vastus on, et akadeemilise puhkuse jooksul ehk enne, kui laps saab kolmeaastaseks. Vihjeks olgu öeldud, et laps on praegu aasta ja üheksa kuu vanune.

Kas magistriõpingud lõpetate samuti cum laude, nagu Pärnu kolledži?

Kui ma saan magistritöö A, annab kaalutud keskmine hinne cum laude välja küll.

Mari Eesmaa

mari.eesmaa [at] ut.ee

Jaga artiklit