Tuletseremooniate ajal lülitus kaamera tihti välja.
FOTO: Erakogu

Võtme otsingud džungli südames

Elukool

Jagan teiega lugu, mis pole lihtsalt minu lugu, vaid meie kõigi lugu. See kõneleb tõeotsingutest, transformatsioonist, uutest avastustest ning julgusest ja tahtejõust.

Tõeotsingud viisid mind sügavale Guatemala džungli keskele kogema maiade tuletseremooniat, kohtuma ürgsete vaimolenditega, õppima maiade iidseid tarkusi ning tänu maiade tervendajate jagatud infole avanema une- ehk astraaltasandi võimalustele.

Kõik sai alguse sisemisest vajadusest esitada eksistentsiaalseid küsimusi: miks ma siin olen? Mis asi see maailm tegelikult on? Mis peaks olema mu eesmärk ja mis sellel suurel mänguplatsil üldse võimalik on? Neid küsimusi esitavad endale kindlasti kõik inimesed vähemasti korra elus. Kui esitada neid teistele, siis öeldakse enamasti, et pole võimalik vastata, või suunatakse huviline eri filosoofide ja koolkondade raamatute juurde. Aga kui sa ei jäta jonni ning aina küsid ja küsid, siis avatakse ühel hetkel üks teine uks ning info hakkab jõudma sinuni enese seest. Maiad kutsuvad seda kohta universaalseks raamatukoguks, kus on kogu maailma informatsioon – ainult küsi siira uudishimuga ja sa saad vastuse läbi taipamise.

Maiade kultuuris on tähtsal kohal tulerituaalid.

FOTO: Erakogu

Ma olin selle ukse taga juba mõnda aega koputanud, võlusõnu harjutanud ja erinevaid võtmeid proovinud, aga vastust ei tulnud – pigem tekkis tunne, et olen rohkem segaduses kui kunagi varem. Pärast aastatepikkusi otsinguid, vaimsete praktikate proovimist, erinevate filosoofiatega tutvumist, rohkem ja vähem ekstreemsete meditatsioonilaagrite ja -koolituste kogemist õnnestus mul tutvuda maiade astroloogilise kaardiga. See kaart mõjus mulle kui magnet: keegi tundmatu oskas üksikasjalikult rääkida minu seni kogetud elust. Praeguseks olen õppinud tema käest maiade astroloogiat ning elan oma igapäevaelu maiade kalendri järgi. Maiade kalender ja selle teadmised on peamine praktiline pärand, mille endaga rännakult kaasa tõin ja mida rõõmuga jagan.

Maiade 20 arhetüüpvaimu ehk nawal’i tundusid mulle kui eesti loodusrahva lapsele väga loomulikud ja iseenesestmõistetavad. Needsamad arhetüübid on oma olemuselt sarnased läänemaailmas tuntud tarosüsteemiga, Hiina muutuste raamatu arhetüüpidega ning ka ruunidega. Kõik need märgivad erinevaid energiaid, mis siin maailmas ja meis eksisteerivad, kuid eri maailmajagudes ja eri aegadel on inimesed need ära tundnud ja sõnastanud erineval viisil.

Tutvus maiade kalendriga oli sedavõrd magnetiseeriv kogemus, et otsustasin täielikult sukelduda maiade maailma. Selleks ajaks oli mul taskus bakalaureusekraad Balti Filmi- ja Meediakoolist ning ma otsustasin leida magistrieriala, kus saaksin uurida maiade kultuuri, aga samal ajal ka rakendada oma filmitegemisoskusi. Otsingud tõid mind Tartu Ülikooli usuteaduskonda, kus religiooniuuringute õppesuunal oli võimalik teha magistritöö filmiprojektina. Sellest saigi minu järgmise kahe aasta fookus.

2018. aasta veebruaris sõitsin Guatemalasse välitööd tegema. See kõlab akadeemiliselt, kuid hinges oli mul teadmine, et sealt tulevad lõpuks vastused, mida olen kogu elu otsinud. Ja ma ei pidanud pettuma.

Tuletseremoonia imed ja transformatsioon

Leidsin end Atitláni järve äärest, spirituaalsest mekast San Marcosest, kus silmapiiril ilutsesid vulkaanid. San Marcos oli täis otsingutel rändureid, kelle hinges pakitses sama küsimus: mida see kõik siin tähendab? See oli mu esimene peatuspunkt ja seal osalesin oma elu esimesel maiade tuletseremoonial.

Maiade tuletseremoonial kutsutakse kohale 20 arhetüüpvaimu, suheldakse nendega, tänatakse neid ning antakse neile ohvriande: maiustusi ja küünlaid. Sel tseremoonial olin ma operaatori rollis. Kuid tseremooniatel, mida filmisin, lülitus kaamera mingitel hetkedel iseenesest välja. Kuna filmisin palju, siis täheldasin, et ei intervjuudel ega džunglimatkal sellist olukorda ei tekkinud – nii juhtus ainult tuletseremooniatel, millesse olid kaasatud vaimolendid.

Neil hetkedel, kui kaamera lakkas töötamast, sain ka ise olla osa tseremooniast ja anda tulele ande. Tuletants oli täiesti erakordne: rituaal toimus kaines olekus, aga tunne oli selline, et kogu maailm on teisenenud ja kõiki osalejaid ümbritseb nähtamatu vägev sõõr. Palusin vabanemist kõigest üleliigsest, mis ei teeni minu teekonda tõeni, ja juba samal õhtul tundsin, et romantiline suhe, milles olin pool aastat olnud, oli justkui ära lõigatud ja igasugune side tollase partneriga oli katkenud.

Täpselt sama juhtus minu reisikaaslase, belglasest sõbranna Sarinega, kellega koos teeme praegu täispikka dokumentaalfilmi maiade traditsioonidest ja meie eneste transformatsioonidest. Juba järgmisel päeval andsime oma partneritele teada, et me ei saa enam suhet jätkata, ning olime täielikult valmis uueks elus ja uueks enesetajuks. See võib kõlada naiivselt, aga meie sisemusse oli saabunud selgus, et need suhted ei vii kohta, mida meie hinged soovivad kogeda.

Vaesus ja küllus

Alustasime tutvumist kohalike külade ja linnakestega. Kohtusime maiade spirituaalsete juhtidega, tervendajatega ja vanematekoja liikmetega ning tegime kuu aja jooksul kokku 14 intervjuud, millest kuus anti tõlgi abiga maiade kohalikus kitše keeles. Osalesin üheksal tuletseremoonial ja ühel saunariitusel ning kogesin nende käigus täiesti uudseid tundmusi – tunnetuslikult nähtamatuid jõude. Nägin nägemusi aegadest enne oma sündi ja leidsin väeallika, millega polnud varem eneses kohtunud.

Maiad elavad lihtsat elu, mida lääne inimene peaks vaesuseks.

FOTO: Erakogu

Maiade spirituaalne juht Don Rigoberto tutvustas meile oma kodu, altarit ja looduslikke pühapaiku ning selgitas, millise tee maiade õpilane peab läbi käima. Tema kodu oli lihtne: muldpõrand, toiduks omakasvatatud mais, kitsepiimajuust ja maisileib. Kuid selles kodus oli nii palju elu ja rõõmu. Tavaliselt elavad maiade eri põlvkonnad kõik ühes majas ja perekonnad on väga kokkuhoidvad. Olukord, mida lääne inimene peaks vaesuseks, tähendab nende jaoks lihtsust ja loomulikku eluviisi, kus teatakse, kust toit tuleb, kui palju peab selle nimel vaeva nägema ning kuidas olla ühenduses kõigega, mis meie ümber toimub.

See kogemus kinkis mulle sügava tänutunde ja mõistmise, et küllus on meie eneste sees, mitte seotud väliste teguritega nagu raha, kuulsus ja hommikust õhtuni rügamine. Don kinkis mulle kotikese punaseid maisiseemneid, mida maiade õpilane iga tseremoonia käigus juurde saab ja millega ta mediteerib. See oli kutse maiade tarkusi vastu võtma.

Unetasandi õpetused

Tervendaja Nana Panchita jagas meile teadmisi sellest, kuidas tema õpe algas unetasandil ja kuidas ta hakkas nägema unes juhatusi looduslikest pühapaikadest. Maiade vanad õpetajad palusid tal nendes paikades tseremooniaid läbi viia ja andsid õpetusi, kuidas seda teha. Ta hakkaski nende juhatuse abil siin materiaalses maailmas seiklema, leidis üles kõik 22 pühakohta, mida talle unes näidati, ning pidas seal tseremooniad. Selle tegevuse kaudu sai ta sügava ühenduse unetasandi õpetajatega, kes annavad talle siiani nõu, kuidas inimesi ravida ja milliseid ravimtaimi kasutada.

Kõik maiade spirituaalsed juhid väitsid, et unetasandil on võimalik suhelda taimeelementide ja arhetüüpvaimudega ning ammutada informatsiooni. Pärast aastaid praktiseerimist, kui side nende jõududega on kindlam, on võimalik hakata nendega suhtlema ka siinsel tasandil.

Minu unenäod olid džunglis peamiselt segased ja mittemidagiütlevad. Arvatavasti tahtsin saada liiga palju tähenduslikke märke ja sümboleid. Alles viimasel džungliööl, kui tegime meditatsiooni, nägin transiseisundis, et olen vana maia naine, kes valmistab ravimtaimi ette ja keedab vett, ning mulle ulatatakse kimp küünlaid. Tundub, et selle maailma üks reegleid on, et kui suudame lahti lasta ihast ja harjumusest kümne küünega kinni hoida, siis antakse meile see, mida me päriselt soovime.

Maiad ütlesid, et kui suudame ühenduda uuesti loodusjõududega ning hakata unetasandil infot saama, siis puhastume ja hakkame peegeldama harmooniat. Kui meie keha, vaim, meel ja emotsioonid on tasakaalus, siis oleme selle maailma harmoonias perfektne helitoon.

Kairi Kivirähki magistritöö tulemustega saab tutvuda veebilehel https://dspace.ut.ee/handle/10062/64068.

Tema lühifilmi saab vaadata veebilehelt https://youtu.be/ExRgtNFcF_c.

Teavet valmiva täispika filmi kohta leiab veebilehelt http://www.sarinearslanian.com/themayapath.

Kui keegi soovib ühendust võtta unetasanditega, siis esimene samm selleks on meditatsioon ehk suutlikkus kontrollida mõtteid, hoida sisemist vaikust. Teine samm on tuua end kogu aeg tagasi keskmesse, olevikku, keskenduda hingamisele ja olemusele – mõistmisele, et me ei ole lihtsalt see keha ja meel, vaid igavikuline hing. Kolmas samm on tuletada päeva jooksul võimalikult tihti meelde, kus sa oled, miks sa seal oled ja mida sa teed. Kui seda praktiseerida mõned kuud, siis varsti õnnestubki unetasandil üles ärgata.

Minu esimesed unes ärkamise kogemused lõppesid sellega, et lendasin ringi ja viskasin tulekerasid kätest välja. Kui selle jaburuse tehtud sain, õppisin unes üles ärgates paluma, et õpetajad tuleksid mind õpetama. Kes soovib, see saab õpetust.

Universaalse raamatukogu ukse võti on meie kõigi jaoks erinev. Kuidas seda leida? Tuleb täielikult anduda oma sisemise magneti suunale ja suurimale esilekerkivale huvile ning see magnet viibki sind võtme leidmiseni.

Kairi Kivirähk

usuteaduskonna magistritudeng

Jaga artiklit