Juko-Mart Kõlar
FOTO: Andres Tennus

Kõlar: kultuuriakadeemia lugu on meie kõigi lugu

Persoon

Claude Debussy „Kuuvalgus“ taustal mängimas, istub TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (VKA) peatne direktor Juko-Mart Kõlar oma kontoris laua taga, rüüpab kohvi ja planeerib uut päeva. Selline võiks olla stseen filmist, milles kujutataks Kõlari elu.

Senisest VKA kultuurhariduse osakonna juhatajast ning loomeettevõtluse ja juhtimise lektorist saab septembris kultuuriakadeemia juht. Ta ütleb, et ilma kultuuriakadeemiata on Viljandit raske ette kujutada, ning kinnitab, et direktori kohale asudes on tal nii mõnigi tulevikku vaatav plaan.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab aga alustama sellest, et lapsena tahtis Kõlar saada hoopiski jalgpalliklubi kapteniks. „Kolmandas klassis tegin oma esimese jalgpalliklubi Kotkad. Klassivenna ema õmbles kõigile klubiliikmetele punased püksid ja mina organiseerisin kümneaastaselt väljasõidu Tapale,“ kirjeldab ta. „Sõitsime poistega täiesti üksinda rongiga Tallinnast Tapale ja võistlesime sealse tiimiga.“

Juko-Mart Kõlar

2019–... TÜ Viljandi kultuuriakadeemia loomeettevõtluse ja juhtimise lektor

2017–... Eesti Autorite Ühingu juhatuse liige

2014–2019 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori nõukogu esimees

2013–2019 Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja kultuuriekspordi nõunik

Haridus

2010–2019 Estonian Business School, doktorikraad juhtimisteadustes

2007–2009 Helsingi Kunstiülikooli Sibeliuse akadeemia, magistrikraad kultuurikorralduses

2003–2006 Tallinna Ülikool, bakalaureusekraad sotsioloogias

Hobid: lugemine, sulgpall, metsajooks

Keskkooliajaks olid unistused muutunud. Vahetusõpilasena USA-s tegi Kõlar sealsetesse kõrgkoolidesse pääsemiseks vajaliku SAT-testi ning tal õnnestus tagada endale koht Californias asuvas UCLA filmikoolis. „Tahtsin saada filmirežissööriks, aga see mõte jäi raha taha, sest õppemaks oli UCLA-s üüratu,“ nendib ta. Võtteplatsi asemel sattus Kõlar hoopiski inglise keele ja muusikaajaloo õpetajaks Tapa Gümnaasiumisse. Pärast seda jõudis ta töötada veel mitmes kohas hoopis muudes valdkondades, kuid õpetamispisikust ei õnnestunud enam lahti saada ning mullu sai temast VKA lektor. „Nüüd tahaksin saada VKA direktoriks. Päris tõsiselt kohe – ootan seda suure huviga, väljakutse on võimas ja paljutõotav.“

Kultuur ja kõrgtehnoloogia

Direktoriks kandideerimine oli Kõlari sõnutsi üsna loogiline otsus. „Viljandi meeldis mulle nii vaimse kui ka füüsilise keskkonnana kohe alguses – kultuur on siin ühendatud hariduse, ettevõtluse, kõrgtehnoloogia, loovuse ja väikelinna idülliga. Mitu kolleegi soovitasid kandideerida, sellele lisandus üliõpilaste toetus. Mõtlesin, et praeguses eluetapis on piisavalt energiat, motivatsiooni, mõtteid ja tahet, et see teekond ette võtta.“ Mõistagi ajendasid kandideerima ka võimalused, mida ta uues ametis näeb. „VKA on piisavalt autonoomne, väike ja paindlik, et viia ellu muudatusi, ning ülikooli osana samal ajal piisavalt suur, et nendel muudatustel võiks olla ulatuslikum mõju kogu Eesti kultuuri- ja haridusmaastikule.“

Kõlari ametiaega hakkavad raamima viis juhtmõtet, mille ta lubab riputada oma kabineti seinale. Lühidalt puudutavad need eriolukorra õppetunde ja digihüpet, visiooni VKA-st kui regionaalsest innovatsiooni- ja kompetentsikeskusest, selle nähtavuse suurendamist ühiskonnas, VKA fookusteemadega seotud projekte ning koostööd TÜ ja teiste asutuste-ettevõtetega. Koostööst võivad sündida uued tooted ja teenused. „Need võivad olla nii füüsilised, näiteks kõikvõimalikud käsitööga seotud tooted, ehitised, aga ka digitooted: taskuhääling, filmid, saated, nutikad rakendused.“ Ka võimalikke teenuseid jagub: muusikatunnid, salvestamine, helindamine, rühmade juhendamine.

Tsässon ja käpikud

Kõlar märgib tunnustavalt, et VKA on tihedalt seotud mitme kohapealse organisatsiooniga ning ilma akadeemiata on Viljandit raske ette kujutada. Kuid VKA mängib olulist rolli ka suuremas, üle-eestilises plaanis. Kõlar meenutab, et üks esimesi asju, mida ta Viljandisse tööle asudes märkas, oli e-postkasti saabunud uudiskiri, kus oli juttu pärandtehnoloogia eriala rahvusliku ehituse üliõpilase Joonatan Lepiku lõputööst. Lepik oli valmistanud Võrumaale tsässona ehk õigeusu külakabeli. „Vaatasin sellest tööst tehtud fotosid ja sain aru, mida pärimuskultuuri kandmine ja omakultuuri kontseptsiooni edendamine tegelikkuses tähendab – see töö iseloomustas minu jaoks kõike seda, mille poolest VKA on eriline ja oluline. Kultuuriakadeemia lugu on meie kõigi lugu, see on lugu meie rahva iseolemisest, identiteedist, aga ka otsingutest. Kui meie ei õpetaks selliseid tsässonaid tegema, kes seda siis teeks?“

„Ma kardan, et minust saab Eesti president,“ öelnud kaheaastane Juko-Mart Kõlar oma emale. Praegu saab temast aga kultuuriakadeemia direktor. FOTO: Andres Tennus

Kes aga tsässonatega ei suhestu, võib leida maavillast äratundmisrõõmu mujalt. Kõlar meenutab mõni aeg tagasi näitusel silmatud käpikuid, mis olid valminud VKA rahvusliku käsitöö osakonnas. „Need olid tõeliselt kirkad eksponaadid, milles oli pärimus andekalt ühendatud tänapäevaga ja mis tekitasid kuskil metatasandil äratundmisrõõmu. Tahaksin, et midagi sellist kogeksid kõik eestlased: need käpikud siin ongi meie muster, see on näide sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme.“ Ta kiidab rahvusliku käsitöö osakonda ning arvab, et selle tööd ja tegemised võiksid olla veelgi paremini nähtavad.

„VKA roll on nii praegu kui ka kümne aasta pärast sama: tagada teadus-, kunsti- ja tehnoloogiavaldkondi lõimiva kõrghariduse kaudu omakultuurikeskselt mõtleva loovharitlaskonna järjekestvus Eesti ühiskonnas,“ sõnastab peatne direktor VKA visiooni. Kuna aeg toob paratamatult muutusi, on Kõlari sõnutsi oluline, et silme ees oleks kindel siht. „Minu jaoks on kõige olulisem saada väga selgelt aru, miks me midagi teeme, ja seejärel tuleb kõik muu,“ ütleb ta.

Milliseid uuendusi VKA sel kursil seilamiseks vajab? „Ma ei soovi väga tehniliseks minna, aga teatud struktuurimuudatused on tulekul seoses sellega, et peame kaasama senisest rohkem projektiraha. Teiseks on vaja hüpet digivaldkonnas – peame hakkama senisest paremini müüma seda, mida pakume: kursusi, koolitusi jm. Kolmandaks vajab arendamist füüsiline keskkond, sest praegu on teatud hoonete osad amortiseerunud,“ loetleb ta.

Vigade tunnistamine

Oma tegevuses ammutab Kõlar inspiratsiooni Ameerika juhtimisteadlase Peter Druckeri viiest küsimusest hästi toimiva organisatsiooni kohta. Need on: mis on meie missioon? Kes on meie sihtgrupp? Mida sihtgrupp väärtustab? Milliseid tulemusi soovime saavutada? Milline on meie plaan tulemuste saavutamiseks? Ka need plaanib ta oma tulevases kabinetis nähtavale kohale panna. 

Kuid tööruumis leiab oma koha ka perefoto. Kõlarite peres kasvab neli last ning Juko-Mart Kõlari sõnul pole nemadki jäänud ilma elutõdedest, millest ta ise juhindub. „Oma tegevusi tuleb planeerida, prioriseerida, fokuseerida ja kommunikeerida,“ sõnastab ta ühe oma põhimõtte.

Küsimuse peale, kes talle endale eeskujuks on, loeb Kõlar üles 14 nime, kellest esimene on Šveitsi ettevõtluskonsultant Alexander Osterwalder ja viimane USA ettevõtja Warren Buffett. Nende vahele mahuvad näiteks Elon Musk, Fjodor Dostojevski ja Lucius Annaeus Seneca, aga ka Jeesus Kristus. Inspiratsiooni on Kõlar ammutanud veel paljudelt teistelt. „Viimasel ajal on mind kõnetanud Ray Dalio „Põhimõtted“. Maailmakuulus fondijuht räägib seal elu jooksul välja arendatud põhimõtetest, millele tuginedes ta nii edukaks on saanud.“ Üks neist on ausus.

„See on nagu arsti juurde minek – kui diagnoos on õige, saab määrata täpse ravi. Ma eelistan igal juhul sellist lahendust, kus vea teinud inimene tunnistab ausalt, mis valesti läks, analüüsib, miks läks, ning teeb ettepaneku, kuidas selliseid vigu edaspidi vältida,“ ütleb ta. Niisamuti eelistab ta probleemide arutamist ausalt ja silmast silma – nurga taga klatšimist ta ei salli.

„Kui rääkida veel tööalastest põhimõtetest, siis olen allergiline ebavajaliku bürokraatia suhtes. Kuna mul on praktiline kogemus iduettevõtluses, saan väga hästi aru, kui oluline on anda selgeid, täpseid ja konkreetseid sõnumeid,“ teatab Kõlar. Ta ootab, et tema poole tuldaks konkreetsete ettepanekute, mitte avatud probleemidega. „See paneb ka teise poole loovalt mõtlema ja vastutust võtma. Ma ei kujuta ette, et suurt organisatsiooni oleks võimalik tänapäeval tõhusalt juhtida nii, et juhi lauale tuuakse lihtsalt lahtine probleem koos kõigi lisadokumentidega ja oodatakse otsust,“ sõnab Kõlar ja kinnitab, et on tulihingeline kaasava juhtimise pooldaja.

Olen allergiline ebavajaliku bürokraatia suhtes. Saan hästi aru, kui oluline on anda selgeid sõnumeid.

Sealjuures peaks kõiki toimetusi saatma heatahtlikkus ja positiivsus. „Me kõik võiksime olla kusagil mujal ja teha midagi muud, aga kui elu on meid kord juba kokku toonud, siis võiks meie ühine asjaajamine olla kantud positiivsest meelsusest, konstruktiivsest lähenemisest, teineteise aitamisest ja siirast rõõmust. Ja veel – ehkki sellega ei tohi liiale minna, võiks töö juurde alati kuuluda ka väike vimka,“ märgib Kõlar.

Kui kujuteldavas Kõlari elust rääkivas dokumentaalfilmis läheks aga miski nihu, peaks taustal kõlama Heinavankri linti lauldud „Oh Aadam, sino essitus“. Ülejäänud filmi muusikaline tonaalsus tõotab olla veidi helgem. Söögitegemise taustaks peaks mängima Frank Sinatra ning talvistel teedel kihutamist saatma Noëpi „Rooftop“. „Ma ei kujuta muidugi ette, mis tüüpi film see peaks olema ja keda see sellisel kujul huvitada võiks ...“ mõtiskleb Kõlar. „Tavalise mehe eneseotsingud. Võib-olla kuskile PÖFF-i eriprogrammi sobiks.“

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit