Veebruari lõpus läksin Šveitsi, et teha seal oma viimane tavapärane praktikatsükkel, kuid koroonaviiruse tõttu sain hoopis ekstreemsema kogemuse.

Pakkisin kohvrisse oma stetoskoobi ja üldmeditsiini käsiraamatu. Plaan oli teha enne üksluist lõpueksamiperioodi praktikatsükkel Šveitsi maakonnahaigla sisehaiguste osakonnas.

Enne Eestist lahkumist öeldi mulle kaasa head soovid: „Mine naudi Šveitsi kaunist loodust ja puhka pea enne õppimist välja!“ Samal ajal halvenes olukord Itaalias koroonaviiruse tõttu kiiresti ja Šveits oli paar nädalat tagasi teatanud oma esimesest nakatumisjuhtumist. Eesti aga elas oma igapäevast elu rahus edasi.

Ma ei kahelnud kordagi, kas jääda Eestisse või minna Šveitsi. Minek tundus eksootilisena – sattuda Euroopa koroonapandeemia keskmele nii lähedale. Erialane huvi oli palju suurem kui hirm oma tervise pärast.

Veronica Rähesoo (Oliver Tomson).jpg

TÜ arstiteaduse üliõpilane Veronica Rähesoo tegi oma viimase praktikatsükli Šveitsis koroonakriisi ajal.

FOTO: Oliver Tomson

Esimesel haiglapäeval ei jäänud kriisiolukorra saabumine märkamata. Tehti ettevalmistusi: välja vahetati desinfitseerimisvahendid ja koostati käitumisjuhiseid juhuks, kui olukord peaks halvenema. Üldiselt oli õhkkond rahulik, kuid omajagu ärevust oli siiski tunda.

Saanud rinda abiarsti nimesildi, asusin koos juhendajaga ravima patsiente, kes põdesid tavapäraseid sisehaigusi: südamepuudulikkuse ägenemine, südame rütmihäired, infektsioonid, kehvveresus ja kõik muu, mis kuulub sisehaiguste laia ampluaasse.

Tuttavate haigustega sain tegeleda umbes kaks nädalat, kuni meie osakond muudeti koroonaosakonnaks ning meie juurde toodi SARS-CoV-2 kahtlusega patsiendid. Meie osakonna valimise poolt rääkis tõsiasi, et see asus EMO-le kõige lähemal ja seda oli võimalik sulgeda, et vältida viiruse levikut haigla sees. Selle sammu järel jäi osakond kohati ikka väga tühjaks ning peast käis läbi küsimus, kas see ongi vaikus enne tormi.

Koroonat oodates

Nii me siis ootasime, millal leitakse meie maakonnas üles see esimene „õnnelik“ SARS-CoV-2-positiivne. Lõpuks ta tuli, suusareisilt Itaaliast. Meile tähendas see vaid üht: paari nädala pärast tulevad esimesed tüsistustega patsiendid, kes vajavad meie abi. Haigla töötajaskonnale muutus kohustuslikuks kanda maski kogu tööaja vältel. Õnneks oli Šveitsi armee leidnud kuskilt unustusse jäänud ladudest mõned miljonid maskid – need kulusid marjaks ära.

Mäletan seda esmaspäeva hommikut, kui leidsin oma töölaualt korraga neli uut COVID-19 patsiendi haiguslugu. Mõtlesin: kas nüüd lähebki asi käest ära? Harjumuseks sai igapäevane rutiin: käed desinfitseerida, kaitseriided selga, palavuses hetked patsiendi juures, kaitseriided ära, käed desinfitseerida, ja siis uuesti, iga korraga jälle natuke kiiremini.

Tihti mõtlesin sellele, mis oleks, kui peaksin pärast tööpäeva lõppu minema koju, kus ootab ees mu pere. Nad on turvaliselt nelja seina vahele jäädes end kaitsnud ja siis tulen mina, Trooja hobune, sammudes kaitseliinist lihtsalt läbi ja tuues kaasa haiguse. Õnneks ei pidanud ma nüüdse kriisi ajal selle pärast päriselt muretsema, aga mis saab siis, kui tuleb järgmine? Ilmselt elaksingi haiglas nagu paljud kolleegid seekordse koroonakriisi ajal. Kogu minu lugupidamine neile!

Otsekohene küsitlus

Haiglas oli koroonapatsiendi teekond paika pandud väga täpselt: esimene triaaž, koroonatriaaž eraldi EMO-s (kes koju tagasi, kes haiglasse), analüüsid, röntgen rindkerest ja osakonda SARS-CoV-2 testi tulemust ootama. Vahel peeti seal patsiendiga ka vestlus, kus pandi kirja tema täpsed soovid juhuks, kui ta enam ise küsimustele vastata ei suuda.

Nõnda need patsiendid siis tulid, oma soovid kaasas, ootama, millise statistika osaks nemad päeva lõpuks saavad.

„Intensiivravi intubeerimisega – jah/ei?“ „Intensiivravi mitteinvasiivse hingamisabiga – jah/ei?“ „Kui kõik ravivõtted on ammendunud, siis ravime teid vaevavaid sümptomeid (nt õhupuudust, valu, janu jne) – jah/ei?“ Olin sellisest küsitlusest positiivselt üllatunud. Mõtlesin, kas Eesti ühiskond on niisugusteks vestluseks valmis. Ühel päeval võib-olla on, praegu ilmselt mitte. Nõnda need patsiendid siis tulid, oma soovid kaasas, ootama, millise statistika osaks nemad päeva lõpuks saavad.

Meie haigla pääses hullemast, meil ei tekkinud ressursipuudust. Saime aidata kõiki nii, kuidas vähegi oskasime, ja kellegi ravi ei kannatanud. Meil vedas tänu sellele, et inimesed püsisid kodus, hoidsid vahet ja pesid käsi. Muidugi leidus neid, kes reeglitele käega lõid, aga õnneks oli neid vähe.

Kui mu aeg Šveitsis ümber sai, jäid osakonda maha veel kolm COVID-19 patsienti. Neist kaks pöördusid hiljem tagasi oma tavapärase elu juurde, kuid ühest sai koroonaohvrite kurva statistika osa. Karm reaalsus – kõiki päästa ei õnnestu. Siiski olen äärmiselt tänulik, et võisin töötada sealses tervishoiusüsteemis just sel keerulisel, enneolematul ajal ja panna kõrva taha häid mõtteid, mida ühel päeval ehk ka meil Eestis rakendada.