Veebruaris avatud simulatsioonikeskuses on võimalik korraldada koolitusi nii üliõpilastele kui ka haiglapersonalile.
FOTO: Andres Tennus

Mäng elu ja surmaga

Reportaaž

Maarjamõisa kliiniku keldris asuvasse hiljuti avatud simulatsioonikeskusesse sisenen teadmisega, et mind ootavad silikoonist pead, millele tuleb hakata torusid kõrri toppima. Kuid nagu päris eluski, tuleb ette ootamatusi – mind ootab hoopis Anne, kes vajab elustamist.

„Ajakirjatoimetuses on inimene kokku kukkunud! Kus on ajakirjanik?!“ hüüab anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf nõudlikul toonil. Mõtlemiseks pole aega, pilk muutub häguseks. Kuulen vaid, kuidas mu jalad „abivajaja“ poole tõtates vastu kiiskavpuhast põrandat põruvad. Mõne hetke pärast kukutan end maha laotatud tekile põlvili ning juba pumpavadki käed mu ees lamava nuku rindkeret. 

Patsiendi nimi on Anne. Kes kunagi mõnel esmaabikoolitusel käinud, teab, et ta on nukk, kes vajab ikka ja jälle elustamist. Ent isegi neljanda kursuse arstitudengites näib temaga tegelemine endiselt elevust tekitavat. Tihedalt ümber Anne põlvitavad üliõpilased jälgivad pingsalt põrandale asetatud ekraani. Sel olevad seierid näitavad nimelt, kuidas elustamine kulgeb, näiteks kas südamemassaaži tempo on piisav või kas elustaja laseb patsiendi südamel verega täituda.

Ent rindkere rütmikas surumine väsitab kiiresti ja teeme ühe tudengiga vahetust. Juba järgmisel hetkel ulatab professor Starkopf mulle halli värvi riidega kaetud karbi. „Mis ma selle kastiga nüüd teen?!“ hüüatan abitult. Tunnen ära, et see on defibrillaator ehk elustamisaparaat, millega saab anda elektrilööke. Üritan karbikest mõnele tudengile sokutada. 



Elustamiskatsetele vaatamata ei õnnestunud nukk Annele eluvaimu sisse puhuda. (FOTO: Maarit Stepanov)

„Kellele ma selle annan?“

„Ei-ei, ise teed!“ teatab õppejõud.

„Ma hoian seda esimest korda käes!“ püüan argumenteerida.

„Enamikul juhtudel kasutataksegi seda esimest korda.“ 

Hall karp käib lukust lahti. Vasakul küljel on kolm joonist, mis illustreerivad, kuidas karbi sees olevat aparaati kasutada. Mitte et neist arstitudengite sekka sattunud sulesepale kasu oleks – närv on nii suur, et silm ei mõista jooniseid lugeda. Palju rohkem on tolku elektroodidel olevatest piltidest, mis näitavad, kuhu need keha peal panna. Vajutan masina keskel olevale nupule.

Stay clear!“ („Hoidke eemale!“) ütleb elektrilöögi andmiseks valmistuv aparaat robotliku häälega. Tõmbume tudengitega nukust eemale. „Shock delivered!“ („Elektrilöök antud!“), teatab masin järgmisel hetkel. Hingan kergendatult. Loodan, et Anne ka.

Samal ajal käib kõrvaltoas teise patsiendi elustamine. Seal lebab haiglavoodis ligi 50 000 eurot maksnud tuliuus nukk, kellel erinevalt Annest rindkere liigub, justkui tulekski tal eluvaim sisse.

Nagu päris patsient

Simulatsiooniõppe spetsialist Riho Runnel selgitab, et päris niisama see siiski ei juhtu. Samal ajal, kui tudengid mannekeeni kallal toimetavad, annab Runnel arvuti kaudu „patsiendile“ käsklusi. „Enamik stsenaariume on automatiseeritud – õppejõud annab sisendi ja vastavalt õpilase tegevusele järgmised näitajad ka muutuvad,“ selgitab ta.

Valges palatit matkivas ruumis on ekraanid, mille kaudu saab jälgida voodis lebaja seisundit. Õpilane peab nagu päris inimese puhulgi mõistma, mis patsiendil viga on, ning selle põhjal midagi ette võtma. Ent see on keeruline, sest nukk on vait kui sukk ega reeda oma saladusi. „Kaebusi ta ei esita ja valu ta ei kaeba. Häält teeb küll – niisugust korisevat hingamist. Saab muide jäljendada ka seda, kuidas patsient oksendab,“ tutvustab Joel Starkopf nuku „oskusi“ luust ja lihast inimest matkida. 

Mis selle matkuri sees on? Kas soolikad on? „Ei, see ei ole kirurgiline nukk,“ vastab Riho Runnel. „Sees on elektroonika. Iseenesest on võimalik külgede peale pleuradreen panna – kui patsiendil on rindkereõõnes õhk või veri või muu vedelik, siis tehakse külje pealt roiete vahemikust sisselõige ja viiakse selle kaudu toru sisse.“ Nuku torkimine teravate riistadega tähendab aga seda, et tema silikoonnahka jääbki pärast auk. Uue protseduuri tegemiseks tuleb see välja vahetada.

 „Kuluvahendeid on palju – oleneb, mis protseduure teha,“ teab Runnel. „Rindkerenahad, kaelanahad … Ka mõned elektroonilised detailid kipuvad kergesti katki minema,“ loetleb ta. „Kõik sõltub kasutusintensiivsusest, aga [matkuri] keskmine amortisatsiooniaeg on viis aastat. Uued simulaatorid tulevad peale, mingite mudelite kuluosade tootmine lõpetatakse ära … Aga keskmiselt kümme aastat peavad nad vastu küll,“ lisab Runnel. Tõika, et mannekeenide vastupidavus võib olla oodatust parem, illustreerib seegi, et simulatsioonikeskusesse sisenejaid tervitab esimesena 1995. aastast pärit nukk, mida saab siiamaani õppetöös kasutada.

Uus simulatsioonikeskus ei tähenda siiski, et nüüd on kõik teisiti kui enne. „Simulatsiooni ja mannekeene oleme õppetöös kasutanud juba aastakümneid, selles mõttes ei ole midagi uut,“ ütleb professor Joel Starkopf. „Senised klassiruumid hakkasid aga ajale jalgu jääma. Need olid üle maja laiali ja matkurid olid oma aja ära elanud. Lisaks oleme koos kolleegidega paljudes ülikoolides-haiglates teiste selliste simulatsioonikeskuste tööd näinud. Nõnda see kollektiivselt kristalliseerus, et meil on ka vaja õppekeskkond nüüdisaegsele tasemele viia,“ jutustab ta. 

Ehkki simulatsioonikeskus kuulutati veebruaris avatuks, ei tähenda see, et nüüd on kõik lõplikult valmis. Kui praegu on sisustatud hingamisteede õppeklass, haiglaõppeklass ja erakorralise meditsiini osakonda jäljendav ruum, siis Starkopfi sõnutsi soovitakse edaspidi välja ehitada ka tuba, kus saaks simuleerida sünnitusabi ja vastsündinu abistamist. Selleks vajalikud mannekeenid on juba varasemast olemas.

Ka matkurite ritta soovitakse lisa. Praegu on keskuses kolm elusuuruses mannekeeni – üks vanem ja kaks tuliuut – ning kuus nukupead, kuid Runneli sõnul on kavas soetada veel seadmeid, mis võimaldaksid harjutada näiteks vedelikuproovi võtmist seljast ja dreeni viimist rindkerre. „Praegu on eelarves raha olemas. Tuleb leida vaid aeg, millal õppejõud saaksid kokku tulla – näitan neile, mis on turul saadaval, et saaks ostetud õiged ja vajadustele vastavad simulaatorid,“ ütleb Runnel.



Mis patsienti vaevab? Nuku silmad võivad nii mõndagi reeta. (FOTO: Maarit Stepanov)

„Põhiviga on see, et ostetakse hästi kallid matkurid, aga harjutatakse nende peal ainult käelisi protseduure,“ teab Runnel. „Matkuri kasutamise eesmärk on siiski õppida meeskonnatööd ja otsuste vastuvõtmist sündmuste käigus; seda, kuidas meeskonna juht kriitilises seisundis patsiendi juures kiirelt ja kindlalt otsustama peaks.“

Ka professor Starkopf paneb üliõpilased meeskonnana proovile. Esmalt mängitakse simulatsioonikeskuses läbi olukordi, kus mitu tudengit korraga märkavad kaubanduskeskuses kokku kukkunud inimest. Hiljem moodustatakse juba „kiirabibrigaadid“, milles on igaühel oma kindel ülesanne. Kui tudengite esimesed katsed on üsna konarlikud ja õppejõul tuleb neile meelde tuletada sedagi, kuidas helistada hädaabinumbrile 112, siis viimastes läbimängudes tegutsetakse juba vilunumalt. Kokkuvõtteid tehes arutatakse läbi ka erandlikud olukorrad ja tegutsemisvõtted. 

Ootamatu pimesooleoperatsioon

Kuid simulatsioonikeskusesse pole üles seatud pelgalt mannekeenid. „Üks oluline asi siin on laparoskoopilise kirurgia matkur,“ tutvustab Starkopf. „See võtab enda alla väikese toa jagu ruumi ja on kindlasti siin kõige kallim varustus. Selle peal saavad noored kirurgid, kirurgia residendid harjutada laparoskoopilise kirurgia töövõtteid, enne kui nad lähevad päris inimest opereerima.“ 

Masin ise näeb välja nagu mänguautomaat, mille ülemises osas on ekraan, kuid nuppude asemel on kaks kirurgiriista meenutavat, kääride moodi seadeldist, mis toimivad juhthoobadena. Kui neid liigutada, on ekraanil näha, kuidas kirurgiriistad päris kõhuõõnes liiguksid.

Nüüd mängime koos Riho Runneliga virtuaalse patsiendi peal läbi pimesooleoperatsiooni. Runnel teab rääkida, et masinal juba kätt proovinud kirurgid hindavad simulatsiooni küllaltki tõepäraseks. Ja tõepoolest – kui sulesepa kogenematud käed lasevad kirurgiriistade vahelt lendu kummilingu, mis tulnuks pimesoole ümber panna, lendab see nagu ragulkale kinnitatud lint vastu kõhuõõne seina. Õnneks ei tunne see patsient valu! Kui pimesoolt taga ajades aga ununeb, et kõhuõõnel on piir, võib kokkupuutest seinaga ehmuda, sest hoovad osutavad kätele äkitselt vastupanu. 



Laparoskoopilise kirurgia matkur toob pimesooleoperatsiooni ekraanile. (FOTO: Andres Tennus)

Kogu tegevus mõistagi salvestatakse ning kõik head ja vead saab hiljem üle vaadata. Kummilingu kinnitamine võtab asjatundmatul ajakirjanikul viis minutit. „Kirurgidel, kes seda iga päev teevad, käib see lihtsamalt,“ kinnitab Runnel. Õige tunnetuse õppimiseks on matkuris ka mängud ja Runneli sõnul on harjutajate vahel juba tekkinud võistlusi osavuse peale.

Kuigi simulatsioonikeskuse ruumides võib olla palju mängimist ning nii mõnelgi korral kuuleb seal justkui lapsesuust sõnu „Mängult on nii ...“, on keskuses läbi proovitavad situatsioonid vägagi elulised. Kuidas võiksidki arstitudengid mõista oma võimalikku käitumist ja otsuseid, kui nad ei saaks oma tegevust eri olukordades läbi katsetada. Suu lahti lebavad simulatsioonikeskuse nukud hüüaksid justkui pidevalt: „Mängime veel!“

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit