Pärt Uusbergi teos „... ja tuulelaeval valgusest on aerud ...“ on minevikku vaatav ja väärtusi hindav kompositsioon, mis passib hästi viimase saja aasta üle mõtisklemiseks ja rahvusülikooli sajandi tähistamiseks.
FOTO: Andres Tennus

Ja tuulelaeval mineviku valgusest on aerud

Arvustus

Novembrikuu viimase päeva pärastlõunal kanti Vanemuise kontserdimajas esimest korda ette Pärt Uusbergi suurteos „... ja tuulelaeval valgusest on aerud ...“, mis on pühendatud eestikeelse Tartu Ülikooli sajandale aastapäevale.

Teose aluseks on Uku Masingu ja Kristian Jaak Petersoni tekstid, mis helilooja Pärt Uusbergi loomeprotsessis enim inspireerisid ja tema meele helisema panid. Segakoorile ja sümfooniaorkestrile seatud seitsmeosalise kompositsiooni kandsid ette Tartu Ülikooli Sümfooniaorkester, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ja Tartu Ülikooli Kammerkoor. Dirigeeris Taavi Kull.

Noor helilooja ja dirigent Pärt Uusberg on kirjutanud nii kammer-, orkestri- kui ka filmimuusikat, aga peamiselt koorimuusikat. Üldsusele tuntumad on ehk laulupeokavas olnud teosed „Igaviku tuules“, „Õhtu ilu“ ja „Muusika“ ning Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud „Eestimaa atmosfäärid“.

Uusbergi loomingut iseloomustab meditatiivsus, kontakti otsimine igavikuga, vaikuse kohalolu, sujuv kulgemine ja meloodilisus. Vokaalteostes käsitleb ta erilise tähtsusega teksti, mis „heliseb laulu keeles“ ja on muusika loomise protsessis tihti keskne ideede allikas. Tema looming kõnetab paljusid kuulajaid ning noor helilooja on pärjatud mitmete loomestipendiumide ja auhindadega – hiljutisim neist oktoobrikuus võidetud esikoht VII Eesti noorte koorijuhtide konkursil.

Rahvusülikooli aastapäeva pärastlõunase kontserdi eel kõneles rektor Toomas Asser inimeseks olemisest ajal, mil räägime paljudest tõsistest teemadest, nagu kliima päästmine, majanduse õitseng, tehnoloogia areng või teaduse tähtsus. Kõige selle juures on tarvis säilitada ja vallata inimeseks olemise kunsti.

Soov areneda ja olla täna parem kui eile, osata haarata võimalustest, kuid ka vastutada seal, kus vaja, abistada ligimest – need on vaid mõned mõtted sellest, mida tähendab inimeseks olemine. Vokaalteos „... ja tuulelaeval valgusest on aerud ...“ keskendubki nendele teemadele.

Kompositsioon kätkeb endas ligi 40 minutit muusikat Uku Masingu ja Kristian Jaak Petersoni luulega. Alguses oli heliloojal plaan kirjutada teos enamate ülikooliga seotud eesti luuletaja tekstidele.

Suutmata Masingult välja valida üht kindlat luuletust ning saades poeedi mõtetest ja maailmast inspiratsiooni, otsustas Uusberg kirjutada kogu teose Masingu ja Petersoni loomingut omavahel põimides. Enamiku luuletustest, mida teoses on kasutatud, kirjutas Masing sama vanalt, kui Uusberg teost luues oli.

Laulmine on eneseväljendusvahend, mis aitab inimesel mõtestada tema kõige sügavamaid tundeid, ning koos laulmine loob ühtsustunnet. Eeldatavasti on see ka põhjus, miks helilooja otsustas luua teose koorile, kasutades muusikalist materjali ja teksti ning ülikooliga seotud isikute ühest vaimsust just sel moel.

Uusbergi suurteose omapära on tohutu tekstitihedus. Masingu luule on raskesti ligipääsetav ja ma ei ole kindel, et kõikide saalisviibijate jaoks luuleridade tagamõtted kergesti mõistetavad olid. Minul kui kuulajal oli koori heast diktsioonist hoolimata keeruline jälgida ja mõista teksti sügavamat tasandit, samal ajal kui teos ajas lahti rullus. Eeldatavasti oli helilooja sellele mõelnud, sest kuulajat püüti tirida väheste muusikaliste vahenditega koondama oma tähelepanu tekstile: enamik tekstist kõlab oktavis ning olulisemad salmid ja read esitab koor kas kaanonis või lauset korrates.

Et tekst oleks publikule lihtsamini mõistetav ja paremini omaksvõetav, pakuti võimalust lugeda seda trükitud bukletist. Mõneti tõmbas see aga tähelepanu muusikast eemale – et muusikat paremini kuulata ja sellega hetkes kaasa minna, oli teinekord parem lihtsalt silmad sulgeda.

Suurteos „... ja tuulelaeval valgusest on aerud...“ algab preluudiumiga: kaugusest kostab vaikne sopranhääl, mida saadavad paitavad harfiarpedžod. Esimeses osas, kus vahelduvad mees- ja naiskoor, seovad korduvad motiivid nii sümfooniaorkestri keel- kui ka löökpillide partiis koori lauldavad mõtted ühtseks tervikuks. Alguses oli tunda koori ebakindlust ja mõningat ebaühtlust, mis esituse kulgedes märkimisväärselt paranes.

Teises osas saadavad segakoori keelpillide lainetavad poognatõmbed. Kristian Jaak Petersoni luuleread kajavad süngelt ja aukartust äratavalt, mida mõttes sai justkui võrrelda Tartu vaimu ja ülikooli vaimsusega.

Kolmas osa, mis minule meeldis sellest teosest kõige enam, on kahele eelmisele vastandlik – kui esimesed osad on laadilt pigem sünged ja raskepärased, siis kolmas osa, mida esitab naiskoor keelpilliorkestri saatel, vastandub oma helguse, pehmuse ja meloodilisusega.

Helilooja on kolmanda osa luuleread valanud justkui sillerdavasse veevoolu, mille kuulamine toob naeratuse näole. Koori lauldud stroofidele järgneb rõõmsameelne poognaga ja hiljem sõrmitsedes mängitud keelpillide meloodia, mille orkestratsioon jätab kuulaja muretult unistama ja meenutab folgilikku, sooja päikesepaistelist päeva. Kuulen seda oma kõrvus veel järgmise osa alguses, kui koor laulab juba uusi ridu ...

Pärt Uusbergi teos „... ja tuulelaeval valgusest on aerud ...“ on minevikku vaatav ja väärtusi hindav kompositsioon, mis passib hästi viimase saja aasta üle mõtisklemiseks ja rahvusülikooli sajandi tähistamiseks. Seitsmeosaline teos, mida iseloomustavad meeleolumuutused osade vahel, on kui sümboolne sajand, mis kätkeb endas palju ajalooliste sündmuste kontraste.

Silvia Luik

loodusmuuseumi ja botaanikaaia ürituste koordinaator

Jaga artiklit