BlueRay atraktsioon loob tunde, nagu viibiks päriselt saja aasta taguses Tartus.
FOTO: BlueRay/Andres Tennus

BlueRay viib ajaloolisele rännakule

Ettevõtlus

Tartu Ülikooli võrsefirma OÜ BlueRay pakub võimalust teha külmal talvisel pärastlõunal rännaku 106 aasta tagusesse augustikuisesse Tartu kesklinna.

Virtuaalreaalsusprillid, mis näevad välja kui ulmefilmi rekvisiidid või pimestavad lumelauaprillid, asetatakse külastaja silmadele. Nõnda Kaarsilla juures BlueRay posti ehk virtuaalrännaku esimese punkti juures seistes algab rännak sajanditagusesse maailma.

Neljas eri paigas Kaarsilla lähistel manatakse silme ette suvine vaatepilt Emajõe kaldalt aastast 1913. Kaarsilla asemel seisab uhkelt Kivisild. Atlantise maja teisel pool jõge näha ei ole ning võimsate puudega pargi asemel paistab terve tänavatäis maju.

Peaaegu lähebki meelest, et õues on tegelikult miinuskraadid ja külm näpistab nina, sest ümberringi jalutavad pikkades kleitides naisterahvad ja kaabudega härrasmehed ning üle Kivisilla sõidavad tõllad. Päris kõik ei ole siiski võõras. Raekoda ja Tartu Hoiu-laenuühistu hoone seisavad täpselt samal kohal ja kujul nagu praegu, 2019. aasta detsembris – kui jõulukaunistused välja arvata.

Tõeline maailm

BlueRay asutaja ja juhatuse liige Mairo Rääsk nimetab ettevõtte pakutavat elamust eripäraseks just seetõttu, et kasutajas tekib tunne, nagu viibiks ta virtuaalmaailmas päriselt. „On ju ka varem muuseumides tehtud igasuguseid virtuaalreaalsuse lahendusi, kuid meie idee on, et inimene tuleb nelja seina vahelt välja, päris keskkonda,“ selgitas ta.

Peale ägeda ja erakordse kogemuse soovib ettevõte pakkuda teenuse kasutajatele ka õppimisvõimalust. Rääski sõnul on see suurepärane võimalus näiteks haridusasutuste jaoks, kes võiksid sedasi tutvustada õpilastele Tartu ajalugu. On ju hoopis põnevam, kui saab justkui omal nahal tunda – või vähemalt oma silmaga näha –, milline Tartu kunagi oli.

BlueRay ei ole aga mõeldud ainult noortele, nagu sageli ekslikult arvatakse. Rääski sõnul on vanim klient olnud 90-aastane ning Tartu ajalooga tutvuma on oodatud kõik inimesed alates seitsmendast eluaastast.

Olgugi et virtuaalreaalsuse esilemanamine ei ole maailmas enam sugugi uus nähtus, ütleb 96 protsenti BlueRay kasutajatest, et puutuvad just siin sellega kokku esimest korda.

Põhjalik eeltöö

Tehistõelisus kujundatakse vanade fotode, kaartide ja detailplaneeringute järgi. Rääsk tõdes, et paraku on Tartust säilinud väga vähe materjali, mille põhjal endisaegsetest paikadest kujutluspilte luua.

„Muidugi oleks vahva inimestele näidata, milline oli Tartu näiteks keskajal, kuid kahjuks pole selleks lihtsalt piisavalt materjali. Keskajast ei saagi fotosid olla, sest fotokunst on siiski võrdlemisi uus asi,“ nentis Rääsk.

1913. aasta Tartu taasloomiseks vaatas BlueRay meeskond läbi ligikaudu 20 000 fotot, sest eesmärk oli pakkuda vaatajatele võimalikult autentset, aga samal ajal ka mõnusat kogemust.

Mõni inimene võib virtuaalreaalsusprille kandes tunda nn küberiiveldust, mis võib avalduda näiteks peapöörituse, peavalu, väsimuse, ebamugavustunde, silmade väsimuse või ärritusena või nägemise ähmastumisena.

Selleks et BlueRay kasutajad saaksid ajaloolisi pilte tajuda ilma iiveldustundeta, uuris ettevõtte juhatuse liige Egle Rääsk seda nähtust oma magistritöös ja meeskond rakendas tema uurimistööst saadud teadmisi tootearenduses. Magistritöö „Virtuaalreaalse ajaloolise turismiobjekti kasutajakogemus“ kaitses Egle Rääsk TÜ majandusteaduskonnas ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise erialal sel kevadel.

„Siiani on vaid üks inimene iiveldust tundnud, kuid enamikul on ekskursioon möödunud probleemideta ja on väga rahule jäädud,“ kiitis ta.

Tulevikuplaanid

Järgmise atraktsiooni avab BlueRay sel kevadel Toila pargis, kus tänu virtuaalreaalsusprillidele saab imetleda president Konstantin Pätsi suveresidentsi, Oru lossi. „Sealne kujutluspilt on inspireeritud ühest 1938. aasta juulikuu päevast, mil roosid õitsesid ja ka president lossis käis,“ jutustas Mairo Rääsk. „Kui siduda tehistõelisus mingi kindla sündmusega, on kasutajal lihtsam end päriselt selles ajaloohetkes ette kujutada,“ lisas ta.

Rääsk avaldas, et BlueRayl käivad läbirääkimised ka Tallinna linnaga. Nimelt on neil kavas luua vanalinna lähistele kaks tehisvaadet: üks 1939. aastast ja teine 1944. aasta märtsist pärast pommitamist.

„Muidugi on meie soov ka rahvusvaheliselt laieneda, kuid praegu oleme mõne välispartneriga vaid mõtteid vahetanud ja millestki konkreetsest rääkida ei saa. Eks see, kui tahta luua midagi väljaspool oma turvalist keskkonda – minna näiteks muuseumihoonest tänavale –, tähendab ka oma mugavustsoonist väljatulemist,“ nentis Mairo Rääsk.

Tema sõnul on BlueRayle suureks abiks Tartu Ülikool, kelle abiga on võimalik sõlmida uusi sidemeid ja püüelda rahvusvahelise haarde poole. Näiteks kaasas ülikool ettevõtte rahvusvahelise laste heaolu käsitleva konverentsi kavasse. Mitteakadeemilisse programmi kuulunud BlueRayd märkasid mõned välismaa õppejõud ja ettevõtjad, kes olid huvitatud nendega koostöö tegemisest. Nende hulgas oli ka TÜ külalislektor Bhikshuni Lozang Trinlae, kellest jutustab selle ajakirjanumbri persoonilugu. Trinlae ja BlueRay on seni koostöö üle küll vaid mõtteid vahetanud, kuid peagi kavatsevad nad oma ideede elluviimiseks järgmisi samme astuda.

„Meil on võimalus pakkuda huvilistele virtuaallahenduse teostust, aga ka anda oma osa mõnesse teadusprojekti,“ selgitas Egle Rääsk.

Paraku tuleb paljudele koostööhuvilistele üllatusena, et virtuaalreaalsuslahenduste teostamine nõuab palju aega ja raha, rääkis ta. „Sõltub sellest, kui suures mahus tahetakse mingit lahendust saada, aga summad võivad ulatuda kuni saja tuhandeni,“ märkis ta.

Peale virtuaalmaailmade loomise tegeleb BlueRay nõustamise ja arendustööga, pakkudes teenuseid turismiettevõtetele, muuseumidele, kohalikele omavalitsustele, mittetulundusühingutele ja teistele huvilistele. Meeskond leiab, et edu võti on originaalne vorm ja teistest eristuv sisu.

Rännaku lõpp

Meeleolukas põige 1913. aasta augustikuu Tartusse lõpeb teisel pool jõge, kus saab nautida veel viimaseid hetki enam kui saja aasta taguses muinasjutulises Emajõe Ateenas.

Kui senisel teekonnal rääkis maheda häälega jutustaja vaadete illustreerimiseks ka ajaloolisest taustast, siis lõpetuseks võib külastaja lihtsalt kujutleda end üheks endisaegseks linnakodanikuks ning kuulata hobuste kapjade plaginat vastu munakiviteed, turuputkade juurest kostvaid hõikeid ja daamide mahedat jutuvada.

Mari Eesmaa

mari.eesmaa [at] ut.ee

Jaga artiklit