Teise maailmasõja lõppjärgus taasavatud Tartu Riikliku Ülikooli esimesel kümmekonnal tegevusaastal oli üliõpilaste eluolu küllaltki raske.

Äsja ülikooli astunud tudengi esimene mure oli leida elukoht. Kui 1920.–1930. aastatel olid üliõpilased üürinud majaomanikelt tube või kortereid, siis nüüd, mil suur osa linnast oli hävinud, üüritube nappis ja olemasolevad olid väga kallid. Enamasti nõuti osa üürist rahas, osa aga küttes ja toiduainetes.

Nii oligi ülikool 1944. aasta sügisel keerulise probleemi ees: kuhu kõik üliõpilased majutada? Esiti hakati ülikooli käsutusse antud hoonetes üliõpilastele tube eraldama ükshaaval – esimesed neli tuba jagati välja endises üliõpilasmajas (praegune Ülikooli Kohvik), seejärel viis-kuus tuba Rüütli tn 13 teisel korrusel. Õppeaasta jooksul õnnestus linna täitevkomiteelt üliõpilaste majutamiseks veel paar maja saada.

Ent pingutustest hoolimata tõusis tudengite majutamise küsimus 1945. aasta sügisel taas teravalt päevakorda. Nimelt pidi hariduse rahvakomissari ettepanekul sel aastal õpinguid alustama 1300 uut üliõpilast, kuid ehkki linn andis ühiselamuteks veel mitu hoonet, oli ülikoolil jagada ikkagi vaid 318 kohta. Seetõttu pääses ühiselamutesse kõigest 16% üliõpilaskonnast. Elukohtade nappus jäi probleemiks põhimõtteliselt kuni nõukogude aja lõpuni, ent keerulisimad olid siiski 1940. ja 1950. aastad.

Kui tudengil õnnestuski ühiselamukoht saada, olid sealsed elutingimused 1940. aastate lõpuni äärmiselt nigelad. Ühte tuppa võidi paigutada koguni kümme inimest, nii et keskmiselt pidi iga üliõpilane ühiselamus hakkama saama umbes kolme-nelja ruutmeetriga. Tubades olid sageli vaid voodid ning mitme peale üks laud ja üks tool, isegi põhukott tuli magamiseks endal muretseda. Lisaks puudusid enamasti nii elementaarsed pesemis- kui ka toiduvalmistamisvõimalused.

Et katkiste ahjude parandamisega läks mõnigi kord aega, pidid üliõpilased talvisel ajal tihtipeale elama külmades tubades. Magati, läkiläki peas ja kindad käes, ning hommikul tuli enne kirjatöö juurde asumist tint elektripliidil üles sulatada. Isegi kui ahjud olid töökorras, ei pruukinud alati kütet olla, ja sellegi kohaletoomine oli ikkagi üliõpilaste endi korraldada.

Toonased ühiselamute asukad on nentinud, et ülerahvastatud või läbikäidavates tubades oli õppida üsna keeruline, mistõttu eelistati õppetööd teha raamatukogudes ja vabades auditooriumides. Ent sealgi ei pruukinud kõigile soovijatele vaba tööpinda jaguda.

Ühiselamute trööstitute tingimuste kõrval oli raskusi ka eluks ja õppetööks esmatarviliku hankimisega, sest puudus oli kõigest, alustades õppimistarvetest ja lõpetades toiduga.

Igapäevast normleiba oli igale üliõpilasele määratud 400 grammi, peale selle jagati 1947. aasta detsembrini toidutalonge, millega võis sööklast lõunat osta. See aga ei tähenda, et normtoidust oleks kõhu täis saanud.

Ajakirjanduse professor Juhan Peegel on oma tudengiajast meenutanud, et kuigi toidutalongidega oli soe lõunasöök ja 400 grammi leiba garanteeritud, tuli enamasti hommikul ja õhtul siiski tühja kõhtu kannatada. Turult võis toidupoolist muidugi juurde osta, aga see maksis hingehinda.

Toidupuuduse pärast olid kõige raskemas olukorras linnast pärit üliõpilased, sest kui maalt tulnutel oli lootust saada kodust kaasa kas või pisut kartulit ja sealiha, siis linlastel ei olnud ei raha ega ka toiduaineid. Õnneks oli võimalus varusid soetada ülikooli Raadi abimajandi põldudel kartulit võttes, sest kümnendik võetud kartulist anti töötasuks. Toiduainete, raha, aga ka aja kokkuhoidmiseks moodustasid leidlikumad üliõpilased ühe toa seltskonna põhjal nn supiühistuid.

Rõivaste ja jalanõudega oli sõjajärgsetel aastatel veelgi keerulisem – ka kangast ja jalanõusid sai vaid sellekohaste orderitega, mida ei jagunud kaugeltki kõigile soovijatele. Nii võis juhtuda, et üks üliõpilane sai kleidiriide, teine aga vaid niidirulli. Sestap kanti üsna kulunud ja sageli mitu korda ümber tehtud rõivaid. Ja nagu meenutab üks toonane arstitudeng, polnud seejuures midagi häbeneda, sest «isegi meie anatoomia õppejõud näeb välja nagu kojamees». Üldine puudus oli ka kõikvõimalikest kirjatarvetest.

Ehkki sõjajärgsetel aastatel sai vähemalt pool üliõpilastest stipendiumi, ei piisanud sellest enamasti kõigi õppimise ja elamisega seotud kulutuste katmiseks (sh õppemaksuks). Seda enam, et stipendiumi ei pruugitud kogu määratud summas kättegi saada, sest aeg-ajalt arvati sellest maha veel riigilaenu obligatsioonide «ostmine» 10% ulatuses.

Seepärast olid üliõpilased sunnitud suvepuhkust kasutama elatise teenimiseks – poisid töötasid näiteks raudtee- või sadamatöölistena, tüdrukud aga leidsid teenistust lasteaedades. Võimaluse korral püüti töötada ka õpingute kõrvalt.

Viletsavõitu elutingimused ja kesine toidulaud ei tähendanud siiski, et üliõpilaselu oleks olnud läbinisti trööstitu. Kõigest hoolimata oli taskukohane aeg-ajalt teatris või kinos käia ning ülikooli aulas kontserte külastada.

Kui väljaspool ühiselamut või õppehooneid meelepärast meelelahutust ei leitud, haarati ise härjal sarvist. Suurtes ühiselamutes, kus olid näiteks klubiruumid, korraldati tantsupidusid, karnevale, kohtumisõhtuid õppejõududega ja vestlusringe.

Ühe tähelepanuväärsema omaalgatusliku ettevõtmisena võiks esile tuua Tiigi 78 ühiselamu hoovi korrastamise ja sinna spordiväljaku rajamise – ühiselamu vanema Arnold Mulleri juhtimisel lammutati vana kuurilobudik, koristati õu prahist, ehitati pallimänguplats ning istutati puid ja põõsaid.