Äli Leijen (vasakult esimene) on ka 2013. aastal alustanud digitaalse Eesti Haridusteaduste Ajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pildil koos Kadrin Kergendi, Krista Uibu, Marvi Remmiku, Helen Jõesaare ja Mari Karmiga ajakirja esimese numbri esitlusel.
FOTO: Andres Tennus

Äli Leijen: välismaine kogemus on suur eelis

Persoon

Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor ja haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen on haridusteadlane, kes on ametis olnud nii lastekaitsespetsialisti, nõustaja, teaduri kui ka õppejõuna.

Leijeni ülikoolitee algas Tartus, kus ta tudeeris kasvatusteaduste erialal. Magistriõppesse suundus ta Hollandisse Twente Ülikooli ning kuna sealne õppesüsteem talle väga sobis, astus ta ka doktoriõppesse Hollandis – siis juba Utrechti Ülikoolis.

Hollandi õppesüsteemi juures kiidab Leijen peamiselt õppe tõhusat korraldust. Samuti anti seal väga palju ülesandeid, mis suunasid end ja oma kogemusi analüüsima. Magistriõppe positiivne kogemus saigi otsustavaks, miks õppetöö samas riigis doktorantuuris jätkus. Doktoriõpinguteks välisriigis sai Leijen tuge Kristjan Jaagu stipendiumist, mida on kõigil huvilistel võimalik taotleda praegugi.

«Tänu Kristjan Jaagu stipendiumile sain kolm esimest doktoriõppe aastat täielikult õpingutele pühenduda. Alles neljandal aastal, kui oli selge, et olen oma töö kaitsmisele väga lähedal, võtsin ülikoolist veidi töid juurde. Võimalus niimoodi doktoritööle keskenduda oli väga väärtuslik,» kiidab Leijen.

Väliskogemus aitab Eestis asju paremaks muuta

Praegusel infoajastul muutub kauge üha lähemaks ning e-riigis on kõik justkui kodust lahkumata kättesaadav. Välismaal õppimine on Leijeni sõnul siiski tähtis kogemus, mille peamine väärtus seisneb selles, et õpi- ja töökultuur on eri riikides väga erinev.

Näiteks Hollandi doktoriõppesüsteem annab ülikoolis töötavatele doktorantidele head võimalused teha teadustööd ja siseneda laiemasse teadusringkonda. Ülikoolis töötavate doktorantide hulgas on väljalangejaid väga vähe. Leijeni enda doktoriõppekaaslastest katkestas nelja aasta jooksul kõigest üks, kõik teised jõudsid töö kaitsmiseni.

«Tunnen, et mind mõjutas välismaal õppimise kogemus väga palju. Seda võimalust peab kasutama, selleks et kodus asju muuta. Usun, et olen sealse akadeemilise suhtlemise viisi, suhted kaasõppurite ja juhendajaga endaga Tartusse kaasa toonud, ning ka unistused edaspidiseks on sellest kogemusest kantud,» kinnitab ta.

Õpetajaks õppivad tudengid on vahetusõppe võimaluste kasutamisel tagasihoidlikumad kui paljude teiste erialade üliõpilased. Leijen usub, et see on seotud õppekavaga: välismaale minemine võib õpetajaks õppijale tähendada seda, et ta ei saa oma vajalikke ainepunkte täis. Teine tagasi hoidev tegur on keelebarjäär, kuna õpetajakoolitus toimub üldjuhul kohalikus riigikeeles.

Professori sõnul püütakse Tartu Ülikoolis praegu seda muret lahendada. Õppekavadesse soovitakse luua mobiilsusaken, mis võimaldaks kursusekaaslastest maha jäämata vahetusõppesse minna. See omakorda annaks õpetaja eriala üliõpilastele kogemuse, kuidas koolid teistes riikides toimivad.

«Eks takistusi võib olla mitmeid. Paljude jaoks on takistus rahapuudus, paljusid hoiab tagasi siin loodud perekond. Välismaal õppimine ei ole mugav ja lihtne. Ka minul oleks olnud palju mugavam Tartusse edasi õppima jääda, aga praegu pean ütlema, et Hollandis õppimine kujundas minust teadlase ning vormis minu praeguseid eesmärke ja tegutsemisviisi.»

Soome väärtustab õpetajaid väga

Praegustele õpetajaõppe üliõpilastele, kes kaaluvad õpirännet, soovitab professor sihtkohana Soomet. Ta leiab, et sealne haridussüsteem toimib väga hästi ning meie keelte sarnasus võimaldab kiiresti õpikeskkonda sisse elada. Leijeni sõnul väärtustatakse Soome ühiskonnas õpetajaid ja õpetajakoolituses on konkurss väga suur.

Eesti ja Soome erinevust näeb Leijen eelkõige planeerimises ja terviklikkuses. Eesti on küll ühest küljest mobiilne ja tubli, paljud asjad saavad kiiresti ja tulemuslikult tehtud, aga samme tehakse justkui ükshaaval.

«Meil pole Soomele sarnast terviklikku planeerimist. Neil on pikaajalised prognoosid, mis põhinevad teadlastega läbi arutatud haridussuundumustel. Eestis ma praegu sellist valdkondade läbipõimitust ega terviklikkust ei näe,» tunnistab ta.

Eesti teise valupunktina toob Leijen esile õpetajaameti tasakaalutuse: õpetajatelt nõutakse palju, aga neid hinnatakse ebaproportsionaalselt vähe.

«Ei aita, kui teeme kampaaniat, et õpetaja on lahe. On vaja vaadata reaalset õpetajatööd, sealhulgas palka ja tööülesandeid, ning seda karjääriredelist lähtudes ümber kujundada. Pärast esimest aastat lahkub töölt arvestatav hulk õpetajaid, sest töö on väga nõudlik ja keeruline ning ülesandeid on palju. Me peame rohkem arvestama inimeste individuaalsete tugevate külgedega, võimaldades ülesannete diferentseerimist. Kindlasti peaks õpetajaid rohkem toetama,» leiab Leijen.

Ka tagasitulek nõuab kohanemist

Hollandist naastes läks värske doktorikraadi omanik Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus ta tundis end väga oodatuna. Ka Tartu Ülikooli Pedagogicumis hindasid kolleegid tema väliskogemust ja soovisid hakata selle najal ühiselt õpet edendama. 2012. aastal haridusteaduste instituuti suundunud Leijen valiti juba kaks aastat hiljem instituudi juhatajaks.

Ülikoolis oli aga ka ettevaatlikke ja kahtlevaid kolleege, kes suhtusid muutmistuhinasse umbusuga.

«Eks uuendused on alati rasked ning alati leidub inimesi, kes püüavad traditsioone alal hoida. Mina nägin muudatustes võimalust parandada teaduse taset. Tahtsin tuua Hollandi eeskuju koju ning teadust ümbritseva maailmaga rohkem suhestada. Usun, et oleme sellega väga hästi hakkama saanud,» räägib Leijen.

Suureks saavutuseks peab ta näiteks seda, et teadustulemused paistavad järjest rohkem silma – tänavu jõudis Tartu Ülikool haridusteaduse alal esimest korda kahte mainekasse edetabelisse. Doktoriõpe on muudetud tõhusamaks ja kvaliteetsemaks ning õpetamine on teadusega tihedamalt ühendatud.

Oma töö juures peab Leijen keerukaks kõikide inimeste kaasamist. Tema sõnul on oluline, et kolleegid tajuksid muutumisprotsessi positiivsena.

«Ma ei taha, et midagi oleks tehtud jõuga. Mõnikord tunnen, et noorematel on lihtsam kaasa tulla kui nendel, kes on õppinud ja töötavad täiesti teistsuguses süsteemis. Aga kindlasti ei ole see mingi reegel. Minu kolleegide hulgas on ka mitmeid uuendusmeelseid kogenud inimesi, näiteks meie emeriitprofessor Jaan Mikk, kes on uuenduste suhtes positiivselt meelestatud. Tegelikult tahavad lõpuks ju kõik, et teadus edeneks,» ütleb Leijen.

Teadlaskond ei tunne riigipiire

Praeguses tööelus tunnetab Leijen oma doktorantuurikogemust suure eelisena. Tema instituut Hollandis oli maailmatasemel, seal töötasid koos oma eriala tippasjatundjad. Leijenile tuttav teadusringkond ei piirdu kaugeltki ainult Eestiga, sest kunagised kolleegid on nüüd head koostööpartnerid. Peale selle on tal õnnestunud ka kodumaiseid kolleege rahvusvahelisse võrgustikku kaasa tõmmata.

Loomulikult sisaldab õpetajaõpe ka aastasadu muutumatuna püsinud konstante.

«Kõige tähtsam oli sada aastat tagasi ja on ka tänapäeval see, et õpetaja ja õpilase suhe oleks paigas. Praegu pöörame uuesti rohkem tähelepanu sellele, et õppimise alus on turvaline suhe. Õpetamise põhiprotsess on samasugune ka nüüd – endiselt ootame õpetajalt seda, et ta suudaks õppijates uute teemade vastu huvi äratada,» tõdeb Leijen.

Eesti haridusmaastikku vaadates kirjeldab professor, et praegu on toimumas nihe üksikisikukeskselt lähenemisviisilt koostöö suunas. See tähendab, et üks olulisemaid eesmärke hariduses on koostööoskuste arendamine.

«Õpilased ei peaks omavahel nii palju konkureerima, vaid hoopis õppima koostööd tegema. Siin võiks väga hea vahend olla korraks teise kultuuriruumi sukeldumine.»

Kõige raskemaks peab Leijen võõrasse kohta õppima minemisel määramatuse ja teadmatusega toimetulekut. Ta kinnitab, et sellest tuleb proovida üle olla ja anda endale võimalus. Unistused ja eesmärgid ei tohi jääda mõtte «Ma ei tea, mis saab» taha. Igal juhul on välismaal veedetud ajast õppida midagi kasulikku.

«Mina olin täiesti tavaline eestlane, kes polnud teiste kultuuridega kokku puutunud. See kogemus rikastas mind tohutult ning avardas minu arusaamu inimestest. See näitas, et suurtele erinevustele vaatamata on võimalik koos toimetada, üksteiselt õppida ja ühise eesmärgi poole liikuda!»

Greta Roosaar

SA Archimedese kommunikatsioonispetsialist

Jaga artiklit