Anneli Apuhtin on töötanud 20 aastat Tartu linnavalitsuses. Üks põhjus on hea otsene ülemus.
FOTO: Sandra Saar

Mentorlusprogramm aitab leida töötajaid

Persoon

TÜ vilistlane Anneli Apuhtin on töötanud 20 aastat Tartu Linnavalitsuses. Sel semestril on tal Tartu Ülikoolist ka juhendatav, keda ta on aidanud nõuga. Nimelt osaleb ta mentorlusprogrammis.

Tartu Ülikoolis on 2017. aasta lõpust saadik käinud mentorlus­programm, mis viib kokku vilistlased ja praegused üli­õpilased, et noored saaksid oma valdkonna inimestega suhelda otse ja vahetult. Eesmärk on tudengite kasvatamine tippspetsialistide ja -juhtide mantli­pärijateks. Programmi on oodatud spetsialistid ja juhid, kes on valmis nõuannete ning kogemustega aitama tudengitel viia ellu oma eesmärke.

Üliõpilastele on mentorlus­programm kasulik sellepärast, et nad saavad praktilisi nõuandeid oma ala tippudelt.

TÜ õigusteaduskonna vilist­lane ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhataja Anneli Apuhtin pani end programmi kirja ning sai juhendatava, kes õpib praegu esimest aastat õigusteadust. Apuhtin rääkis, et otsustas programmiga liituda selle­pärast, et peab hästi oluliseks võimalike töötajate leidmist otse koolipingist.

Ka ta ise läks 20 aastat tagasi samamoodi otse ülikoolist linnavalitsusse tööle ja aastate jooksul on võtnud tööle mitu noort, kes olid käinud enne seda linnavalitsuses praktikal. Praktikavõimaluste pakkumist noortele peab Apuhtin vägagi tähtsaks, sest kuidas muidu leida endale tulevikus tööjärelkasvu?

Millised on noorte ootused?

Mentorlusprogrammi kogemust peab vilistlane ka endale arendavaks, sest see võimaldab näha, mismoodi noored mõtlevad ja millised on nende ootused tööandjatele. See omakorda annab tööandjale võimaluse mõelda, kuidas käia ajaga kaasas ja meelitada tulevikutöötajaid enda juurde.

Kui Apuhtin võrdleb enda tudengi­aega ja praegusi üli­õpilasi, siis on talle jäänud silma, kui julged ja aktiivsed on tänapäeva noored: peale õppimise tegeletakse kooli ajal ka palju muuga.

«Kui minu õpingute ajal oli kooli kõrvalt töötamine pigem erand, siis tänapäeval on see pigem reegel. Tihtipeale ollakse juba teisel või kolmandal kursusel erialatööl,» sõnas ta.

Tema meelest on noorte silmaring muutunud seetõttu ka märksa laiemaks, sest neil on juba varakult palju kogemusi, mille põhjal saadakse kiiremini aru, kas õpitav eriala on ikka nende jaoks.

Seda, kui noored lähevad juba kooli kõrvalt tööle, ei pea vilistlane ohuks. «Nüüdsed lõpetajad on vanemad. Mina näiteks lõpetasin 21-aastaselt, aga praegu ollakse selles vanuses teisel kursusel,» sõnas ta. Samuti on muutunud ühiskonna suhtu­mine. Kui praegu ei lõpeta tudeng nominaal­ajaga, siis ei vaadata sellele eriti viltu, sest tihti käivad noored semestri või paari hoopis mõnes välisülikoolis kogemusi hankimas, mis võib pikendada õpingute kestust.

Apuhtin meenutas oma ülikooliajast, et 90-ndatel oli see veidike isegi tabu, kui ei lõpetatud kooli ära õigel ajal või aasta pärast ametlikku aega. «Arvati, et ju see tudeng siis ei lõpetagi,» lausus ta. Praegu on aga tema sõnul palju lihtsam minna ülikooli tagasi, kui õpingud on jäänud ühel või teisel põhjusel pooleli.

Noor tuleb töövarjuks

Mentorlusprogrammist rääkides ütles Apuhtin, et tema suhtleb esmakursuslasega, kes elab Tallinnas. Seetõttu on neil näost näkku kohtumisi olnud pigem vähe.

Kokku on aga lepitud selles, et noor tuleb Tartu Linnavalitsusse Apuhtini töövarjuks, sest üliõpilane arvas, et esimese ülikooliaasta lõpus on tal praktika jaoks veel liiga vähe teadmisi ja oskusi.

Põhilised jututeemad mentori ja juhendatava vahel on seotud sellega, mida Apuhtin saaks noorele pakkuda ja mis on üliõpilase huvi. Mentor teadis rääkida, et tema juhendatav püüab kogemusi hankida eri õigusvaldkondades, et saada aru, kus ta sooviks ise asuda tulevikus tegutsema: kas avalikus või erasektoris.

«Mina püüan omalt poolt pakkuda vaadet, milline see ala üldse seestpoolt on,» seletas ta oma rolli selles programmis.

Apuhtin on mentorlus­programmi suhtes soodsalt meelestatud ja usub, et niisuguse algatusega võiks ülikool jätkata ka edaspidi. Ta oleks ka ise huvitatud tulevikus veelgi kaasa lööma ja panustama.

«Mulle on see võimalus leida uusi noori kolleege ja ma mõistan, et selline programm võib olla ka noore jaoks esimene samm töömaailma,» sõnas ta.

Jutt Eestis valitsevast töö­jõupuudusest vastab Apuhtini hinnangul tõele. Eriti raske on tema sõnul leida inimest asendus­kohale. Ta rääkis, et viimase viie aasta jooksul on tal tulnud leida asenduskohale viis uut inimest, mis on osutunud üpriski keeruliseks ülesandeks.

Õnneks on kõik läinud siiski kenasti ja leitud on väärt inimesed, kuigi konkursile ei laekunud just väga palju sooviavaldusi. Vilistlase sõnul vaatavad noored tihti õigusvaldkonnas ka pealinna poole, seega on Tartus uusi töötajaid leida veelgi raskem.

Apuhtin arvas, et eks mõjutab otsustamist tähtajalisus, seda eriti vanemate inimeste puhul. Sellistele asendus­kohtadele ongi hea võimalus palgata noori inimesi otse kooli­pingist, sest pooleteise aasta pärast, kui kool ka lõpetatud, saavad nad liikuda edasi uute eesmärkide poole.

Kuigi Eestis on tööjõupuudus, näeb ka vastupidist ilmingut: kui hea spetsialist otsib Lõuna-Eestis tööd, siis tihtipeale on tal oma kvalifikatsiooniga sobivat töökohta leida raske. Nii ei jäägi muud üle, kui seada sammud pealinna poole, kus tipp­spetsialistidel on tunduvalt lihtsam erialast tööd leida.

Kolimise plaani veel ei ole

Apuhtin ise jäi pärast kooli elama Tartusse, sest on siit pärit ja siia sai loodud kodugi. Lähima viie aasta jooksul ei plaani ta ka ära kolida. Kui lapsed gümnaasiumi lõpetavad, siis saab tema sõnul edasi vaadata.

Tartu Linnavalitsuses on ta töötanud 20 aastat. Küsimusele, miks ta on ühes asutuses püsinud nii pikalt, on tal väga lihtne vastus: hea otsene ülemus. Töökoha sisekliima mõjutab naise sõnul väga palju seda, kui motiveeritud on inimesed seal töötama.

«Mulle meeldib, et ma olen oma otsustes vaba ja saan suunata oma tegevust ise ning üldiselt ei sea tööandja ka erilisi reegleid. Seega mind usaldatakse,» sõnas Apuhtin.

Ta tõi ka esile, et tema linnavalitsuses töötamisel on olnud justkui kolm etappi. Kahel neist on ta saanud olla lapsega kodus, mis on olnud mõnetine vaheldus ja pärast mida on tööle tagasi tulles vallanud teda uus energia. Kolmas etapp oli siis, kui linnavalitsus korraldas õigusteenuseid ümber, mis pakkus Apuhtinile samuti vaheldust.

Õpingute aegu meenutades peab Apuhtin kõige tähtsamaks  sõpruskonda, kelle ta Tartu Ülikoolist leidis.

«Mul on tänu ülikoolile väga suur tutvusringkond, kelle kohta saab öelda, et kuulume justkui ühte korporatsiooni,» lausus ta.

Iseseisvalt tuleb juurde õppida

Kui ta mõtleb oma õpingute peale, siis on ta töötamise jooksul ikka leidnud, et üht või teist teadmist oleks juurde vaja, aga siis tulebki õppida iseseisvalt. Näiteks on tänapäeval õiguses aktuaalne teema rahvusvahelistumine, mida õpetati 1990. aastatel vähem kui ilmselt nüüd.

Vaadates praegusi õigus­teaduse noori, tundub talle, et kõige rohkem jääb puudu praktilistest oskustest. See ei ole aga ilmselt murekoht ainult õigusteaduskonnas, vaid laiem probleem ülikoolis. Samal ajal ei saagi kõrgkool täiesti valmis spetsialiste välja saata, vaid paljut tuleb õppida töö käigus oma asutuses ja ametikohal.

«Seda lünka ongi ülikoolil keeruline täita: see peakski tulema praktikal ja tööl. Aga kui ma mõtlen enda peale, siis minulgi oli vahel keeruline seostada teoreetilist tausta praktikaga. Ajaga aga õpib. Üldiselt teavad noored teooriat paremini, ja kui neile lihtsalt öelda, et tee leping valmis, on neil võib-olla raskem. Alguses on pea tühi ja tundub, et mis see leping üldse on, aga eks ajaga kasvab ka enesekindlus ja oskused,» ütles Apuhtin.

Mentorlusprogrammi soovitab vilistlane aga küll julgelt ka teistele tööandjatele, sest koostööd ülikooli ja tulevaste kolleegidega peab ta äärmiselt oluliseks.

Programm annab hea võimaluse seda veelgi tihendada ja kasu saavad nii üliõpilased kui ka tööandjad


Mis on Tartu Ülikooli mentorlusprogramm?

Mentorlusprogramm, mis toimub praeguseks teist aastat, on mõeldud TÜ vilistlaste ja tudengite kokkuviimiseks, et panna algus mõlemale poolele kasulikule koostöövormile ja tugevdada Tartu Ülikooli kogukonda. Eesmärk on tudengite kasvatamine tippspetsialistide ja -juhtide mantlipärijateks. Oodatud on spetsialistid ja juhid, kes on valmis nõuannete ning kogemustega aitama tudengitel viia ellu oma eesmärke.

Üliõpilastele on mentorlusprogramm kasulik, sest on võimalik saada praktilisi nõuandeid oma ala tippudelt, kes aitavad täita eesmärke. Kogemus on näidanud, et mentorid pakuvad oma juhendatavale ka häid praktikavõimalusi ja miks mitte ka tööd, kui koostöö on edukas.

Mentoril on aga võimalik leida endale särasilmne ja motiveeritud praktikant või ka töötaja. Samuti saab inspireerivaid mõtteid ja ideid uue põlvkonna maailmamuutjatelt.

Programmi intensiivsus sõltub tudengi ja mentori omavahelisest kokkuleppest.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit