Naisüliõpilased, kes pole nähtavasti ühessegi loengusse sattunud, peavad ülikooli uksehoidjat professoriks.
KARIKATUUR: Üliõpilasleht 1928, nr 12

Naised ülikoolis

Ajalugu

20. sajandi esimesed aastakümned osutusid naiste emantsipatsioonis murranguliseks ning vaieldamatult oli õigus ja võimalus omandada kõrgharidus sel teekonnal oluline verstapost.

Tartus pääsesid esimesed kõrgharidusest huvitatud neiud ülikooli õppima küll juba 1905. aasta sügisel – tänu ülikooli juhtkonna söakusele kasutada ära segast olukorda impeeriumi poliitilises elus –, ent tegelikkuses ei läinud kõik sugugi nii libedalt, kui loodeti. Esiteks said naised kuni 1915. aastani ülikoolis käia vaid vabakuulajana ning teiseks ei suhtunud seni ülikoolis valitsenud meestudengid auditooriumidesse ilmunud naisterahvastesse üldsegi ülemäära soosivalt.

20. sajandi esimesel ja teisel kümnendil keiserlikus Tartu ülikoolis õppinud naiste meenutuste kohaselt hämmastas uus olukord enim just baltisaksa korporante. Nimelt tekkinud neis küsimus, kuidas suudavad daamid täisverelise üliõpilase kombel rapiiri- või püstoliduellil oma au kaitsta või kuidas tuleks ülepea naisüliõpilasi nimetada. Kas kaasvõitlejaks? Preiliks?

Nii jõutigi tihtipeale järelduseni, et naise koht ikka ülikoolis ei ole. Oma seisukohta püüti seejuures kinnitada väitega, et naised polevat oma ajuehituse (või koguni väiksema aju) tõttu võimelised omandama ladina keelt, ilma milleta polevat aga ülikoolis midagi peale hakata.

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli olid alates avamisest teretulnud kõik, kel oli piisav ettevalmistus õpingute jätkamiseks kõrgkoolis. Ja naisi immatrikuleeriti arvukalt. Kui jätta kõrvale aastad 1919–1921, siis moodustasid naistudengid kuni 1940. aastani üliõpilaskonnast keskeltläbi kolmandiku.

Seega oli naisüliõpilasi piisavalt palju, et mitte näha selles mingisugust anomaaliat. Ka oma mälestustes nendivad kunagised naisüliõpilased üldiselt nii õppejõudude kui ka meesüliõpilaste heatahtlikkust ja omaksvõttu.

Kuid see, et naisüliõpilastes ei nähtud enam kurioosumit ning neisse suhtuti nii õpingutes kui ka akadeemilises seltsielus kui võrdväärseisse, ei tähenda, et naise rollide üle poleks nii üliõpilaskonna sees kui ka ühiskonnas laiemalt hooti aktiivselt arutletud. Iseäranis oli see nii seoses naiskorporatsioonide tekkimisega 1920. aastate esimesel poolel.

Kui heita pilk 1920. aastate ajakirjandusväljaannetesse, kerkib ikka ja jälle esile nurin, et haritud naised ei abiellu ega ole «küllalt produktiivsed järeltuleva põlve suhtes». Peale selle, et naine kaugeneb oma «loomulikest rollidest», muretseti sellegi üle, et ülikoolis akadeemilist haridust omandav naine võib kergesti minetada «oma traditsioonilise kõlbluse».

Erilise pahameele pälvisid avalikkuse ees vastsed eesti naiskorporatsioonid, mille kohta eeldati uude nähtusesse põhjalikumalt süvenemata, et tegemist on joomaklubidega, kus harrastatakse kõike seda, mis on tavaks meeskorporantidele.

Ehkki sedasorti sildistavatele eelarvamustele esitati aastate jooksul vastukaaluks mitmekesisemaid arusaamu naise rollidest, mida ka selgitada püüti, ilmusid ühed põnevamad ja suurema üldistusjõuga vastuartiklid Üliõpilaslehe 1927. aasta sügisnumbrites.

Üheks sisukamaks ja selgemõttelisemaks neist oli Elmar Elisto kirjutis «Akadeemiline naine ja kõlbline ilmavaade» 1927. aasta Üliõpilaslehes nr 9, kus autor seisab selgelt vastu naise taandamisele koduseinte vahele ning näitlikustab, kuidas naistele on võrreldes meestega seatud põhjendamatult erinevad ja kohati isegi ebaõiglaselt ranged kõlblusnormid.

Samal ajal ei saa öelda, et peaaegu terve kümnendi kestnud mõttevahetus oleks lõpuks avalikkuse erisuguseid arusaamu kuigivõrd lepitanud. Ent teisalt, kui 1930. aastate alguses hakkas Soomes Akadeemilise Karjala Seltsi muude ideede hulgas levima mõte, et riigikaitse aspektist peaksid naised pühenduma eeskätt koduhoidmisele, mitte tegelema tarbetu «akadeemitsemisega», siis Eestis sedasorti mõttearendus erilist toetust ei leidnud.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kuidas ka naiste ühiskondlik-poliitilistesse taotlustesse laiemalt ei suhtutud, suutsid noored naisharitlased küllalt selgesõnaliselt defineerida haritud ja sõltumatu naise rollid Eesti ühiskonnas ning vabariigis.

Samuti on selge, et nii 1911. aastal alguse saanud Eesti Naisüliõpilaste Seltsil kui ka 1920. aastatel asutatud naiskorporatsioonidel Filiae Patriae, Indla, Lembela ja Amicitia õnnestus kasvatada mitu põlvkonda haritud eneseteadlikke naisi. Nende olulisus eesti rahvale ilmnes kõige selgemalt tõenäoliselt just teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel nii Eestis kui ka paguluses.

Mihkel Truman

Juubeliraamatu «Eesti rahvusülikool 100» kaasautor

Jaga artiklit