Ameerika Ühendriikide nimes endas on juba vihje selle riigi olemusele. Pole olemas ühte USA-d, vaid see koosneb nii paljudest inimestest, looduskooslustest ja kultuuridest, et on isegi raske mõista, kuidas see kõik üheks riigiks on koondunud.

Ilmselt pole paljude jaoks uudis, et Tartu Ülikoolis on hulk erialasid keskendunud rohkem teooriale kui praktikale. Nii on ka psühholoogias, kus näiteks üks esimesi mahukamaid aineid, nõustamise põhialused, on olemuslikult väga praktiline, kuid keskendub rohkem teooriale.

Endalegi ootamatult õnnestus mul aga ühe suvega panna paljud sellest ainest saadud teadmised ka praktikasse. Kohtusin paari kuu jooksul sadade eriilmeliste ameeriklastega otse nende kodus, kus turvalises keskkonnas jutustati mulle vabalt oma elu rõõmudest ja probleemidest.

Ameeriklased on tagasihoidlike ja kinniste eestlastega võrreldes uskumatult avatud. Nende kogemusi, elulugusid ja iseloome nähes õppisin ühe suvega inimesi senisest tunduvalt paremini mõistma. Ühtlasi pani see rohkem väärtustama igapäevaseid asju nagu tervis, perekond, sõbrad ja turvalisus.

Nüüdseks olen Southwestern Advantage’i raamatute müümise programmiga käinud üle suure lombi kahel korral. Tunne on aga selline, et kummalgi aastal nägin kaht täiesti erinevat riiki ja kultuuri, kus inimesed erinesid üksteisest nagu öö ja päev.

Sõjavägi ja kõrb

Esimesel aastal olin Texases El Paso linnas, mis on täis sõjaväelasi ja mehhiklasi. Inglise keelega sai küll ilusti hakkama, kuid kohalike peredega suhtlemiseks õppisin juurde ka hispaania keelt. Vastasel korral oleks dialoog vanemate põlvkondadega kujunenud pigem kätega vehkimise harjutuseks.

El Paso asub kohe Mehhiko piiri ääres Chihuahua kõrbes. Rohelusega harjunud eestlasel tekkis kogu sealse näilise tühjuse tõttu kohati väga suur ebamugavus. Inimesed on ja majad on, aga ümbruse loomisel oleks nagu roheline värv täiesti ära unustatud. Kohati leidub vaid mõni üksik palm või kaktus. Uskumatu, kuidas mind suutis rõõmustada üks väike piparmündipõõsas, mida kord ühes aianurgas silmasin!

Peale mehhiklaste ja mõne üksiku kaktuse koosneb El Paso peamiselt sõjaväelastest ja nende peredest, kes annavad tugevalt tooni kogu linnale. Nimelt asub seal Fort Blissi sõjaväebaas koos lennujaama ja kõige selle juurde kuuluvaga.

«Kõik selle juurde kuuluv» tähendab USA mõistes väga paljut: baasi enda alla kuulub ruutkilomeetrite viisi maad, lennujaam, linna läheduses olevad õppusealad, laod jms. Peale selle on sõjaväelastele ehitatud terved suured linnaosad. Ainuüksi algkoole on sõjaväebaasi elanike laste jaoks vähemalt viis.

Selliste linnaosade kodudes käies oli aga ehk kõige veidram ja vahel ka kurvem see, et ootamatult paljud pered koosnesid üksnes naistest ja lastest.

Kaugel USA kõrbelinnas viibides tajusin märksa otsesemalt, et kuskil Lähis-Idas käib päris sõda. Igas mitmendas kodus ootab naine koos lastega pingsalt tagasi oma meest ja isa, kes on ära juba kaheksandat või üheksandat kuud.

Selliste perede liikmed on äärmiselt otsekohesed, konkreetsed ja ausa ütlemisega. Vähe on neid, kellel ei oleks olnud kokkupuudet lähedaste kaotamisega. Mitu kuud niisuguste peredega suheldes tekkis ka päris hea aimdus sellest, miks USA-s suhtutakse sõjaväelastesse ja veteranidesse niivõrd ülevoolava austusega.

Rohelus ja lihtsus

Möödunud suvel käisin taas Southwesterni müügitööd tegemas, kuid seekord hoopis teistsuguses keskkonnas ja teistsuguses USA-s. Tühi kõrb ja suurlinn vahetusid rohelise, lopsaka ning maainimesi täis koha vastu. Kui El Pasost ei ole eriti mõtet oma nina ümbritsevasse kõrbesse pista, siis Ohio koosneb pigem hajali asuvatest väikestest küladest ja farmidest.

Peale keskkonna ja ilmastiku oli suur vahe ka inimestes. Muidugi puudusid mehhiko mõjutused ja sealt pärit kombed, näiteks quinceanera ehk tüdrukute 15. sünnipäeva tähistamine täiesti-üle-võlli-peoga, aga ka inimesed ise olid hoopis teistsuguse elulaadi ja mõtlemisega. Üldse mitte halvustavalt öeldes on Ohios inimesed märksa lihtsamad.

Sealses maapiirkonnas kodust kodusse käies sai kiiresti selgeks, et kuigi üksteisest elatakse kaugemal, tuntakse naabreid ja üldse ümbritsevat rahvast märksa paremini. Muidugi aitas asjale kaasa ka see, et nii mõnigi küla koosnes nagunii üksteisega mingil moel suguluses olevatest inimestest.

Ühe sarnasusena võib siiski nimetada selle, et kui El Pasos on peamine elanikke ühendav tegur ja tööandja sõjavägi, siis Ohios teevad sama suurfirmad ja farmid. Pole üldse ebatavaline, et külas või linnakeses on 90% elanikest seotud ühe tööandjaga.

Raamatute müüjana sadade kohalike peredega suheldes torkas silma ka see, kuidas ameeriklaste meelelaad erineb meie omast. Väikeses Eestis on täiesti loogiline, et peale enda ajaloo õpime koolis ka kõikide lähiriikide ja terve maailma kujunemislugu. Meil kujundatakse kogu maailmast terviklik ülevaade.

USA on aga nii suur, et see ongi kogu nende maailm, millest paljudele piisab terveks eluajaks. Suurem osa ameeriklastest ei ole kordagi oma osariigistki väljas käinud. Kui meie teame, et me pole maailma naba, siis ameeriklased usuvad täie kindlusega, et planeedi keskpunkt asub just seal.

Kuuldes Eesti tasuta kõrgharidusest, koolisüsteemist, tervishoiust ja kõigest muust, mis meile tundub igati loomulik, avaldasid paljud naljatades soovi Eestisse kolida. Seda tegid nii need, kes elasid prahti täis, sarade moodi hoonetes, kui ka need, kelle häärberit ehtisid sambad ja iluaiad.

Mida rohkem olen reisinud ja kohalike elanikega suhelnud, seda enam olen aru saanud, kui hea on ikkagi elu Eestis. Igast USA-s toimunud kohtumisest ja igast kultuurist on midagi endaga kaasa võtta ning see rikastab teadmisi ja suhtumist nii personaalsel kui ka professionaalsel tasemel. Ent mida enam ringi reisin, seda kindlam on tunne, et soovin elama jääda Eestisse.