Ernst Öpik 125 – astronoom, kes oli oma ajast ees

Kolumn

22. oktoobril möödus 125 aastat maailmakuulsa Eesti astronoomi Ernst Julius Öpiku sünnist. Ta oli erakordselt mitmekülgne teadlane, kes esitas oma ajast ette jõudnud algupäraseid ideid ja avaldas uurimusi paljudes astronoomia valdkondades. Vähemalt astronoomide hulgas aitab Öpik Eestit maailmale tutvustada samamoodi, nagu on seda muusikas teinud Arvo Pärt.

Ernst Öpik sündis Kundas tolliametniku peres. 1900. aastal koliti Tallinna, kus Ernst lõpetas 1911. aastal kuldmedaliga tollase Nikolai I, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Haridustee jätkuks valis Ernst Moskva Ülikooli, sest lootis seal eratundide andmisega paremini elatist teenida kui Tartus. 1916. aastal oli diplom käes ja noor astronoom hakkas valmistuma professori kutseks. Ajaloo keerdkäigud viisid teadlase mitmeks aastaks Taškenti, kust ta jõudis tagasi koju alles pärast Eesti Vabariigi ja eestikeelse ülikooli loomist. 1. detsembril 1921 sai temast tähetorni astronoom-observaator.

Pöördeline 1944. aasta sundis Öpiku taas Eestist lahkuma. Põgenikelaagris Hamburgis oli ta Balti Ülikooli astronoomiaprofessor ja Eesti üliõpilaskonna rektor. Suurem rändamine sai otsa 1948. aastal, kui Öpiku elu- ja töökohaks sai Armagh Põhja-Iirimaal.

Öpikut peetakse üheks viimaseks, kes teadis astronoomiast peaaegu kõike ja kes tegeles selle paljude harudega. Sageli oli ta oma ajast ees, nii et kolleegidki tema tulemusi täielikult ei mõistnud. Nii juhtus näiteks meie suure naabergalaktika, Andromeeda udukogu kauguse määramisega. Öpiku artikkel, kus ta kasutas uudset dünaamilist meetodit, ilmus juba 1918 ja täiustatud versioon 1922. aastal, ent maailm tunneb paremini Edwin Hubble’i ebatäpsemat kauguse määrangut.

Öpik pööras pea peale arusaama tähtede evolutsioonist. Ta väitis, et tähtede elukäik kulgeb seni arvatule vastupidi, kääbustähtedest punasteks hiidudeks. Lõpuni mõistmiseks oli vaja teada, mis on tähtede energiaallikas. Termotuumareaktsioone 1938. aastal veel ei tuntud, kuid Öpik oletas, et tähtede sisemuses peab toimuma mingi subatomaarne protsess. 1967. aastal sai Nobeli preemia tähtedes toimuvate tuumareaktsioonide kirjeldamise eest aga sakslane Hans Bethe …

Öpikut huvitas ka Päikesesüsteem, sealhulgas väikekehad, mis võivad põrkuda meie armsa maakeraga. Öpik hoiatas ohu eest, kuid Maa-lähedaste asteroidide ja komeetide tõsisem otsimine algas alles 1990. aastatel.

Andekad inimesed on sageli mitmekülgsed. Öpik oli hea muusikas, ta komponeeris ja mängis suurepäraselt klaverit. Öpikute perest tuli teisigi tuntud inimesi: vend Paul oli pankur, Armin geoloog, Oskar diplomaat; õde Anna sai iseõppijana selgeks 13 keelt.

Alates 1997. aastast annab Tartu observatoorium edukatele astronoomia eriala üliõpilastele välja Ernst Julius Öpiku nimelist stipendiumi. Tänavu pälvis selle TÜ doktorant Teet Kuutma.

23. novembril tähistab Tartu observatoorium Ernst Öpiku 125. sünniaastapäeva sümpoosioniga ülikooli aulas. Kõik huvilised on oodatud. Loodetavasti saab kuulata ka Öpiku muusikat.

Laurits Leedjärv

TÜ Tartu observatooriumi vanemteadur

Jaga artiklit