Ilmselt magistrandid ja doktorandid mäletavad, et ennemuiste oli ülikooli raamatukogu sissepääsu juures vasakut kätt garderoob koos garderoobi­tädidega.

Otse ees seisid kaunid näitsikud, kes ütlesid tere ja jälgisid, et sa lugejakaardi läbi piiksutaksid.

Paremat kätt aga olid mitmesugused eraasutused: koopiate ja printimisega leiba teeniv firma ja teised. Keskel asusid kuulutuse­tulbad.

Näitsikute kõrval oli kapp, kuhu sai raamatuid tagastada. Trepist üles, teise korruse peal asus uudiskirjanduse väljapanek ja lugemiskohad nagu nüüdsel ajalgi.

Ühel suvel pandi raamatukogu kinni ja kui teadmishimulised noored sügisel jälle Tartusse saabusid, oli see ikka veel kinni. Ja ka talvel ning kevadelgi.

Aga ükskord avanesid uksed taas ka Struve tänaval ning raamatukogu esimene ja teine korrus tehti lahti.

Tasapisi leidsin minagi tee uuesti avatud asutusse. Tasapisi on täienenud ka esimese korruse sisustus ning uus, parem, meile kõigile kallis ja ülimoodne Tartu Ülikooli raamatukogu on ilmet võtmas. Ent ilmnenud on ka mõned kitsaskohad.

Otse ette vaadates näete, et näitsikuid trepi ääres ei ole ja piiksu ka kuskil teha ei saa.

Vaadeldes teise korruse uksi, võib arvata, et piiksuga on varsti asi korras, ja lausa ilma näitsikute abita. Ühe inimese palk on säästetud! Vasakul on näha, et garderoob on taas olemas, kuid ilma garderoobi­tädideta.

Nende asemel on lukustatavad kapid, mis kahjuks on õige kitsad ja pisukesed ning kõige krooniks sulguvad vaid mündi abil.

Niisiis võitsime garderoobitädide ajaloo prügikasti saatmisega veel kahe inimese palga. Et saada üle inimeste tölplusest, igaks juhuks ja veel mitmel põhjusel on selle asemele loodud kaks uut töökohta paremal pool koridori.

Kõige krooniks ilmestab koridori paremat serva võimas tehnoloogia­saavutus – digitaalne ja ülimoodne raamatute tagastamise kapp. Piiks-piiks ja raamat läheb!

Tõsi, kapini jõudmiseks peab endiselt saabuma raamatu­kogu lahtiolekuaegadel nagu vanasti, mil selleks tarbeks oli üks harilik vineerist kapike.

Mis siis võrreldes möödunud aegadega muutunud on? Raamatukogu on võitnud ühe või poole inimese palga jagu raha, asendanud vineerist kapi automaadiga ning teinud lugejatele kohustuslikuks ühe- või kaheeuroste müntide kaasaskandmise, et nad saaksid oma mantli pisikesse kappi lukustada.

On's nüüd elu paremaks läinud?