Türgis sai nautida kauneid vaateid.
FOTO: Erakogu

Erasmus Musta mere ääres

Reisikiri

Kui ma lugesin gümnaasiumis Türgis vahetusüliõpilaseks oleva koolikaaslase blogi, siis mõtlesin, kes üldse läheb Türki, sest seal on ainult probleemid. Ma ei osanud arvata, et paar aastat hiljem olen ise Türgis vahetusõpilane ja tunnen, justkui oleks Türgi mu teine kodu.

Kandideerisin IŞIK ülikooli Istanbulis. See on eraülikool ning asetseb küll tegelikult Istanbulist veidi eemal, kuurortlinna Şile kõrval Musta mere ääres.

Ülikoolihooneid on neli, ühiselamukomplekse kolm ja peale nende on ülikoolilinnakus sotsiaalhoone, kus on söökla ja piljardilauad ning klaver, poekene, kust saab osta kõik esmavajalikud kaubad, ning spordihoone, mille kõrval on mitu välispordiväljakut, sees korvpallisaal ja jõusaal. Samuti võib ülikoolilinnakust leida pisikesi bändiruume, restorani ning mitu väiksemat söömiskohta.

Ülikoolil on Istanbuli keskuses Maslakis veel üks ülikoolihoone, aga seal ei ole ühiselamuid, nii et kõik nende erialade õpilased peavad Şile ülikoolilinnakus elades iga päev umbes kaks kuni neli tundi, olenevalt liiklusest, bussidega reisima.

Teelõik Istanbuli ja Şile vahel on kahjuks ka veidi kurikuulus: igal aastal kaotab ülikool seal ühe oma õpilase. Mina ei paneks seda teelõigu süüks – see pidavat olema väga kurviline ja ohtlik. Kuid kui te näeksite türklaste sõidustiili: keegi ei kanna turvavööd, pisikesse autosse pressitakse vahepeal kuni seitse inimest, sõidetakse purjuspäi.

Ülikoolielu

Esimest korda loengutesse minnes olin väga õnnelik, sest mulle tundus, et need saavad olema huvitavad. Kõik õppejõud rääkisid suurepärases inglise keeles. Ilmselt minu kaasõpilased nii ei arvanud, sest kui me eksamite ajal mahutasime ennast kahte klassiruumi, siis loengute ajal oli paaris loengus mõnikord vaid viis inimest kohal.

Mul hakkas õppejõududest veidi kahju, sest nende tase oli hea. See-eest olid tudengid pigem laisemapoolsed – välja arvatud siis, kui oli eksamite aeg, mil kõik raamatukogud ja võimalikud avalikud kohad olid täis õpilasterühmi, kes usinalt õppisid.

Kui semestri alguses tundus mulle, et kool võib siin Türgis olla isegi põnev, siis sain veidi petta, sest loengud olidki terve semestri just sellised, nagu ma esimestel päevadel kogesin.

Teemad olid huvitavad: loengud käsitlesid terrorismi poliitikat, Lähis-Ida rahvusvahelist poliitikat, Türgi poliitikat, organisatsioonilist käitumist ning õppisin ka türgi keelt. Siiski ei olnud meil ühtegi seminari, rühmatööd ega arutelu ning kodutöid oli mul vaid kolm tükki terve semestri jooksul.

Loengutes olid mõned inimesed aktiivsed ja alguses mõtlesin, et nad on seda rohkem kui Eestis, kuid kokkuvõttes ei olnud õpilased väga töökad ja õppejõududel oli ka raske nii laiskade tudengitega koostööd teha.

Mainisin enne, et minu lektorid rääkisid suurepärast inglise keelt. Oma rahvusvaheliselt perekonnalt sain aga teada, et mul oli väga vedanud. Tuli välja, et minu sõbrad, kes õppisid arhitektuuri ja inseneeriat, ei saanud loengutes hakkama, sest õppejõud rääkisid kas halba inglise keelt, harva inglise keeles või ei osanudki inglise keelt.

Türklased on väga usklik rahvas ning asustatud paikades kuuleb iga päev mošeedest palvehüüde ning näeb rätiga inimesi ringi liikumas. Samas ei osanud ma oodata, et isegi ülikoolis võib väga vanameelseid inimesi kohata. Sõitsime sõpradega bussiga ülikoolist veidi eemal asuvasse Şile kuurortlinnakesse. Sõit kestis ainult kümme minutit.

Meil oli hea tuju ja seetõttu lobisesime ja naersime bussis lõbusalt. Meiega oli kaasas vaid üks türgi tüdruk ning pärast paari minutit sõitu hakkas üks teine türgi tüdruk talle bussis midagi seletama. Tuli välja, et ta oli palunud meil vaikselt olla, sest see oli avalik koht ja teisi tuleb austada. Pärast seda palvet rääkisime veel korra ja üks tüdruk naeris ühe sarnase olukorra üle.

Sellepeale aga karjus üks bussis olev noormees meile selges inglise keeles: «Will you shut the **** up!?» Arvestades, et kõik bussis olijad olid noored üliõpilased ning bussisõit kestis vaid kümme minutit, olime kõik sellisest türklaste nõudest väga ehmunud.

Türgi on täis huvitavaid inimesi – semestri jooksul kohtusin inimestega igast maailmajaost. Juba teisel päeval veetsime pärast pidulikku õhtusööki aega ühes tudengitemajas, kus elasid kaks minu koolikaaslast. Nende juures oli huvitav see, et nad olid kurdid ning üks neist rääkis meile oma elust Ida-Türgis ja ka kurdide ja türklaste probleemidest.

Kuna see teema on ka väga tihedalt seotud minu erialaga, siis oli see sõprussuhe justkui üks olulisemaid asju, mille ma Türgis sõlmida sain. Üks suurimaid türklaste probleeme on usaldamatus. Kuulsin sellest ka loengutes, kus selgitati, et Türgis ei ole tugevaid institutsioone – ei ole tugevat riigipoolset kontrolli ega usaldust –, seega ei usalda ka inimesed üksteist väga: kui kellegagi tekib probleeme, siis ei ole kõrgematelt võimudelt abi oodata.

Erasmuslase elu

Mõne aasta eest oli samas ülikoolis igal semestril umbes 30–40 vahetusõpilast. Seekord olid minu kaaslased vaid kaheksa Erasmuse tudengit, kellest neli olid tegelikult hoopis partnerülikooli õpilased Mehhikost.

Kuna ESN (Erasmus Student Network) ei olnud meie ülikoolis väga toimiv – õigemini, nende vahel olid suured tülid ja peale esimese tutvumisõhtusöögi ei korraldanudki nad mitte midagi –, siis peamised meelelahutustegevused ülikoolis toimusidki meie rahvusvahelises perekonnas. Nimetatud perekonda lisandusid veel paar türklast ja üks venelane ning marokolane ning peamised ühistegevused olid meil filmiõhtud, Şile külastamine ja lõkkeõhtud rannas.

Ülikoolil oli küll ka teisi klubisid, kuid seal oli peamine keel loomulikult türgi keel, seetõttu ei olnud sinna lihtne sulanduda.

Kuigi selle semestri jooksul oli nii mõndagi, mis jäi puudu ja mida oleks saanud paremini teha, siis ei kahetse ma mitte mingil juhul seda, et oma Erasmuse Türgis tegin.

See kogemus oli uskumatu ning paneb ka Eesti elule hoopis teistmoodi vaatama. Mõtlesin üpris palju sellele, et äkki peaksin Türki kauemaks jääma, ja kaalusin võimalust tulla alles suvel Eestisse tagasi.

Piirdusin siiski vaid poole aastaga ja olen tänulik, et sain seal olla. Eriti soojaks teeb südame asjaolu, et inimesed, kellega Türgis tutvusin, kirjutavad ikka, et igatsevad minu järele ja väljendavad kahetsust minu lahkumise üle. Mine sa tea, ehk lähengi neile varsti külla ja ehk kolingi kunagi hoopis sinna elama. Iialgi ei või teada – praegu tundub see minu jaoks tõenäoline variant.

Linda Liis Tanni

Riigiteaduste 2. aasta tudeng

Jaga artiklit