Reet Kasik usub, et ilukirjanduse lugemine kasvatab sõnavara.
FOTO: Andres Tennus

Reet Kasik: Eesti riigi püsimises on võtmeroll ülikoolil

Persoon

Reet Kasik on keeleteadlane, pühendunud õppejõud ja õpetlane, kellele valitsus andis tänavu Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. UT ajakiri tegi värske laureaadiga intervjuu ja muu hulgas tuli juttu kõrghariduspoliitikast, mis on tema meelest haridusvaenulik.

Laureaat sai auhinna sõna­moodustuse uurimise, tekstianalüüsi uurimissuuna väljaarendamise ning uute keeleteadlaste harimise ja innustamise eest.

Reet Kasik rääkis, et auhinnast sai ta teada mõned minutid enne pressiteate avaldamist, kui haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja talle helistas ja rõõmsa uudise edasi andis.

Kasik ütles, et tal oli väga uhke tunne, et tema eluaegset tegevust on tähele pandud ja hinnatud. «On väga suur tunnustus, et minu tööd peeti esiletõstmist väärivaks,» lausus ta.

Keeleteadlane rääkis, et huvi keele vastu on tal kogu aeg olemas olnud. Juba lapsena oli lugemine tema jaoks väga oluline ja huvi keeleteaduse vastu kasvas paljuski just sellest välja.

Lugema õppis Kasik koos isaga, kellele see tegevus oli väga meelepärane. Emal ei olnud laste kõrvalt nii palju aega ja tema sai lugeda siis, kui lapsed olid juba suureks kasvatatud.

Keeleteadlane mäletab, kuidas ema tema kallal vahel natuke torises, kui tütar jälle nurgas istus ja luges. Selle asemel oleks võinud ema meelest midagi kasulikku teha.

Tuli tegevust leida

Kasik rääkis, et lapsena elas ta linnast väljas ja kooli tuli minna bussiga. Seega ei saanud ta õhtuti pärast tunde klassikaaslastega aega veeta. Eks mängitud ja õues joostud sai siiski ka, aga suures osas tuli endale ise tegevust otsida – mida muud siis ikka teha, kui lugeda.

Keeleteadlane usub, et kuna tänapäeva lastel on nii palju erinevat tegevust ja pisikesest peale kasvatakse üles koos arvutiga, siis haaratakse juturaamatu järele vähem.

Kasik on aga seda meelt, et ilukirjanduse lugemine kasvatab sõnavara ja seeläbi areneb ka mõtlemine. Samas ütles ta, et arvuti kaudu võib tulla teistsugune sõnavara. Ometigi ei pruugi olla nii, et üks on halvem kui teine, sest maailm on pidevas muutumises.

«Noored ei pruugi kasutada sellist sõnavara, nagu mina neilt ootan. Neil on hoopis teistsugune sõnavara, mis ongi praegu olulisem, kuigi mina ei pruugi niisugusest sõnavarast midagi teada,» lausus ta.

Kui keeleteadlane ülikooli eesti filoloogiat õppima asus, siis ega tal veel kuigi selge polnudki, mida see eriala endast kujutab, kuid eesti keele ja kirjanduse tunnid olid talle eluaeg meeldinud ja lugemus oli suur. Seega tundus valik sobilik olevat.

Kõrgkooli astudes ei teadnud Kasik päris täpselt, kes temast saada võiks, aga tollaste õppejõudude tõttu sai temast just keeleteadlane, sest tema esimesi teadustöid sattusid juhendama Ellen Uuspõld ja Huno Rätsep.

Kasik on kaua aega õppejõuna töötanud. Seejuures on talle meeldinud, et noortega suheldes kujuneb teatav pilt nende huvidest ja võimetest.

Kasik rääkis, et üldiselt on inimesed muutunud ajaga üha enam keeleteadlikumaks. Ajalehti lugedes ei saa ta eriti nuriseda sealse keelekasutuse üle. «Ma vaatan ETV-d ja kuulan Vikerraadiot. Seal ollakse üpris korraliku keelekasutusega. Isegi veebiväljaanded ja  portaalid on keelt paremini kasutama hakanud,» ütles ta.

Kasik rääkis, et keelekasutuse arvustamisega on ta pigem ettevaatlik, sest keel ja grammatika muutuvad ajas üsna palju ja kiiresti. Näiteks tuleb tihti juurde võõrkeelest laenatud grammatilisi struktuure. «See, mis on moeasi, ja see, mis jääb, selgub aastakümnete pärast. Keele muutumine on aga paratamatu, see hoiabki keelt elavana. Muutused ei tee keelt halvemaks ega paremaks,» sõnas Kasik.

Töö Soomes

Keeleteadlane on muuhulgas töötanud neljal erineval ajajärgul Soomes, kokku 12 aastat. Esimene tööperiood oli sügaval nõukogude ajal ehk seitsmekümnendatel aastatel. Sel ajal puutus Kasik Soomes kokku kultuuriga, millest Nõukogude Eestis elades oli tal vaid ähmane ettekujutus.

Näiteks oli Soomes kättesaadav suurem valik maailmakirjandust, mis oli tõlgitud soome keelde, kuid mida nõukogude ajal eesti keelde ei tõlgitud.

Sama­moodi sai Kasik lugeda Soome enda kirjandust ja kogeda, mismoodi üks sugulasrahvas on saanud vabana areneda ja kuhu nad olid tolleks ajaks jõudnud. Ka eesti pagulaskirjandust, mis Nõukogude Eestis üsna tundmatu oli, sai keeleteadlane Soomes lugeda.

Uuesti sai Kasik üle piiri minna kaheksakümnendatel aastatel, kui meil oli juba käimas laulev revolutsioon. Tol ajal tundsid kõik Soomes väga suurt huvi selle vastu, mis Eestis toimus.

«Oli väga uhke öelda, et mina olengi sellest Eestist, kus need sündmused toimuvad,» seletas Kasik. Ta oli tol ajal justkui kultuurisaadik, kes käis kogu aeg esinemas ja kõikvõimalikes kohtades rääkimas.

Kasik rääkis, et nõukogude ajal oli ülikoolis eesti keele õppimise vastu suurem huvi. Paljuski ka sel põhjusel, et tol ajal oli erinevaid valikuid tunduvalt vähem.

«Mulle tundub, et siis oli vajadus eesti kultuuri ja rahvuse järele suurem, sest see, mis väljastpoolt peale suruti, oli vastumeelne. Praegu aga ei ole väljastpoolt tulev vastumeelne. Vastupidi, see on ahvatlev ja huvipakkuv,» rääkis ta.

Praegustel noortel on Kasiku sõnul aga palju võimalusi ja seda mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. «Ma ise arvan, et erinevaid erialasid võiks tasapisi hakata kokku tõmbama, sest Eesti on lõppude lõpuks ikkagi miljoniline rahvas. Me ei suuda ülal pidada kõiki ülikoole ja erialasid – üliõpilasi lihtsalt ei jätku igale poole,» arvas ta.

Kasik meenutas, et omal ajal oli ülikoolis üks ühine eesti keele ja kirjanduse eriala, kuhu aastas võeti vastu 40 noort. Esimesed kolm aastat õppisid kõik üliõpilased koos ja alles kolmandal aastal hakati spetsialiseeruma kas keelele ja kirjandusele, soome-ugri keeltele või hoopiski rahvaluulele.

Keeleteadlane leiab, et tulevast õpetajaametit silmas pidades võiks praegugi bakalaureuseõppes olla vastuvõtt koos eesti keele ja kirjanduse erialaga ning täpsem erialavalik võiks toimuda alles magistritaseme õppes.

Kasik rääkis, et praegusesse õpetajakoolitusse ei jätku inimesi ka liigse jagunemise tõttu. Selleks et minna õpetajakoolituse magistriõppesse, peavad tudengil olema tehtud bakalaureuseõpingud keele ja kirjanduse alal, sest muidu ei saa keele ja kirjanduse õpetajaks õppida.

«Teatud mõttes on see natuke läbi mõtlemata. Õpetaja­koolitus on meie eriala kõige olulisem rakenduslik väljund ja selle toimimiseks peab midagi tegema. Ei ole mõtet lihtsalt oodata ja mõelda sellest, kui kahju on, et õpetajaks õppida soovijaid ei lisandu piisavalt,» rääkis ta.

Kasiku sõnul tuleb midagi kiiresti ette võtta. Selleks peame endale selgeks tegema, mida meil täpselt vaja on, sest riik ja rahvas on need, kes peavad ülikooli üleval. «Ei saa olla ka päris sellise suhtumisega, et igaüks teeb, mis tahab. Mis siis meie riigist ja rahvast sel juhul saab?»

Hirmutav idee

Kasik rääkis, et tema jaoks oli väga hirmutav hiljaaegu välja käidud mõttesähvatus, et gümnaasiumi eesti keele eksamil ei hinnataks kirjandi puhul enam õigekeelt.

«See andis avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keelekasutus on tähtsad ainult siis, kui nende eest hinne pannakse,» lausus ta.

Keeleteadlane kardab, et kui keegi praegu ütleb, et grammatika pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et kogu maailm on ingliskeelne – miks me üldse eesti keelt õpime? Ka TÜ on valinud rahvusvahelistumise suuna ja mitmed magistriõppekavad on juba praegu ingliskeelsed.

«Sellised kõrghariduspoliitika suunad on minu meelest haridusvaenulikud. Siin peab küsima, mille jaoks me ülikooli üleval peame ja rahastame,» sõnas Kasik.

Ta seletas, et Eestis on ülikooli eesmärk alati olnud luua rahvuslik haritlaskond Eesti riigi jaoks. «Meil on eestikeelne riik, mis ei saa püsida, kui siin ei ole eestikeelset haritlaskonda,» ütles keeleteadlane.

Kasik saab aru, et ingliskeelse haridusega mõeldakse rahvusvahelise konkurentsi peale, kuid ta seab kahtluse alla selle, kas see peaks olema põhjus, miks ülikooli üleval pidada.

«Emakeelne haridus on see, mis riiki ülal peab ja edasi viib. Kui haridus ei ole emakeelne, siis ei ole meil varsti enam omakeelset haritud põlvkonda, kes haridust edasi kannaks,» usub ta.

Kasik esitas küsimuse sellegi kohta, et kui maailma tipp­ajakirjades avaldatakse tipp­tasemel ingliskeelseid uurimusi ja artikleid, siis mis on Eestil sellega pistmist ja mis kasu Eesti riik sellest saab. Ta usubki, et kui rahvusvahelistumine on suund, kuhu minnakse, siis mõne aja pärast ei ole meil enam eesti haritlaskonda ega eesti rahvust kui sellist ja siis ei ole vaja ka Eesti riiki.

«Võib-olla siis ei ole meie riiki tõesti vaja. Me peame ise otsustama, kuid peame endale ka aru andma, et ülikool ja eestikeelne ülikooliharidus on võtmeküsimus selle kohta, kas Eesti jääb rahvusriigina püsima või mitte,» lausus ta.

Kasik ütles, et tema jaoks on selline suund lühinägelik, kuigi see, et maailmas peavad olema rahvusriigid ja –keeled, pole n-ö loodusseadus.

Ta sõnas, et võib-olla kunagi on tõesti olemas niisugune maailm, kus ei ole enam riigi- ja rahvuspiire. Samas pole ta kindel, kas sellisel juhul on inglise keel just see keel, mida kõneldakse. Võidakse hoopiski rääkida näiteks hiina või araabia keelt.

 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit