Cleveroni juht Arno Kütt näitas uue pakiroboti peal, kui lihtne on pakki kätte saada.
FOTO: Argo Ingver

Kuidas jõudsid pakiautomaadid Eestisse?

Ettevõtluse eri

Internetist kaupa tellides ei kujuta ilmselt keegi enam ette, et peaks paki kättesaamiseks postkontorisse minema. Nüüdseks on pakiautomaadid saanud valdavaks. Cleveroni juht Arno Kütt rääkis lähemalt, kuidas pakiautomaadid Eestisse jõudsid.

Cleveroni üks asutaja Arno Kütt on ettevõtlusega tegelenud juba ajast, mil käibel oli veel rubla. Nüüdseks on ta ettevõtlusega seotud olnud 25 aastat. Kõik varasemad ettevõtluskogemused ongi viinud ta Cleveroni juurde, mis toodab praegu pakiroboteid. 

Esimese ettevõtluskogemuse sai Kütt pildiraame meisterdades. Ta rääkis, et tal olid tuttavad maalikunstnikud, kellel oli vaja pildiraame. Kuna Küti isal oli puidutööpink, siis hakkas ta neid ise meisterdama. Kui toimus aga rahareform ja rubla muutus krooniks, jäi äri päevapealt seisma. Kuna Küti kaks sõpra olid ostnud suurema puidutööpingi, siis hakkasid nad koos ühes talumajas hoopis mööblit valmistama. Sealt kasvas välja mööblitootmis­firma ja -ettevõte Eerung. 

Noormehed käisid ka välis­maal messidel. Ühel messil kohtusid nad Kanada härraga, kes uuris nende mööblit, tegi digikaameraga pilti ning saatis fotod meili teel oma naisele. Naine saatis kirja vastu teatega, et mööbel sobib, ja Kanada härra ostiski esemed ära. 

«Sel hetkel käis mul peas plõks. Ilma igasuguse vahendajata müüsime laua teisele poole maakera,» rääkis Kütt. Sealt kasvaski välja idee luua interneti­kaubamaja, mis müüb mööblit. Selle nimeks sai ON24 ja see on praegu Eestis mööblimüügi turuliider.  

Laenu ei antud

Kui ON24 1998. aastal alguse sai, ei andnud pangad noortele ettevõtjatele laenu. «Pangast öeldi, et mööbel ja bensiin on kaks asja, mida inimesed ei hakka kunagi internetist ostma,» seletas Kütt.

Tema on aga veendumusel, et tegelikult on just vastupidi. Selleks et mööblit müüa, on vaja suurt pinda, et kaup oleks nähtaval. Kui on soov avada pood mitmes linnas, siis peab igale poole leidma sobivad ruumid ning poodi ülal pidada on kallis. 

Sellest, et pank laenu ei andnud, ei lasknud Kütt end heidutada. Ta müüs maha oma osa samas mööblitootmisettevõttes, mis sõpradega koos tehti, ja selle tõttu sai ta oma idee teoks teha. Neil olid tootmisfirmas Rootsi investorid ja nemadki ei olnud nõus internetimüügiga, sest nad arvasid, et mööblit ei saa internetis müüa. Nii läksidki teed lahku ja Kütt keskendus interneti­kaubandusele, sest oli veendunud, et see on õige suund. 

Järgmine probleem, mis esile kerkis, viis ka otseselt Cleveroni asutamiseni. Kütt rääkis, et nad said suisa mitu korda päevas telefonikõnesid, kus inimene kurtis, et oli tellinud madratsi või diivani ja kuller oli maja ette jõudes helistanud, et tulge võtke oma mööbel. Aga näiteks lapseootel ema oli tihti üksinda kodus. 

See oli suur probleem, kui inimesed ei saanud oma mööblit kuidagi tuppa ja Eestis ei olnud samas ühtegi ettevõtet, kes oleks pakkunud teenust kaup otse tuppa viia. «Meil ei jäänud muud üle, kui pidime ise selle firma looma,» rääkis Kütt. 

Nii sündiski logistikaüksus, mille töötajad viisid tooted inimestele koju kohale. Kliendid võtsid selle hästi vastu. Suisa nii hästi, et Küti poole hakkasid pöörduma ka teised müüjad. Tol ajal olid Hobby Hall ja Quelle suured müüjad ning nemad otsisid alternatiivi riiklikule teenusele, aga mitte kullerteenusele, vaid postkontorile. 

Kütt seletas, et teist postkontorit poleks olnud mõistlik kõrvale teha ja ainuke variant oli iseteenin­dav postkontor – nii sündisidki pakiautomaadid. Siiski pole Cleveron pakiautomaatide looja, need olid ka enne olemas, näiteks Saksamaal. 

Alguses plaanis ettevõte pakiautomaadid osta, aga hind oli kallis ja kõik olid ühesuurused. «Ei saa panna Türile ja Lasnamäele sama suurt pakiautomaati.» 

Peale selle olid Saksamaa automaadid ainult välitingimustes kasutatavad. «Aga sellise automaadiga sulab suvel näiteks šokolaad üles,» rääkis Kütt. 

Kuna neil endal oli mööblitootmiskogemus – ja ka paki­automaadid on justkui mööbel – ning IT osakonnas oli olemas logistika­võrk, siis otsustati, et ette­võte hakkab ise pakiautomaate tootma. Nii sai alguse Smartpost. Hiljem müüdi Smartpost Soome firmale Itella ja saadud raha eest hakkas Cleveron keskenduma tehnoloogia arengule, et pakiautomaate edasi arendada.

Pakiautomaatidega oli vaja katta kogu Eesti, sest e-poed tahavad müüa üle Eesti. Cleveronil endal sellist raha polnud, aga Eesti arengufond investeeris neisse ning sai seeläbi 15-protsendilise osaluse Cleveronis. Tänu sellele sai ettevõte kiiremini laieneda. 

Kütt rääkis, et kui esimesed pakiautomaadid kaubandus­keskustesse ilmusid, siis ei teadnud keegi, mis need on. Inimesed olevat mõelnud, et need on hoiukapid. 

Ettevõtja meenutas, et neil oli kaks A4-suurust juhendit ja nad palusid e-poodidel need oma kodulehtedele üles panna. Kahe A4 peal oli kirjas, kui lihtne on pakiautomaati kasutada. «Aga kui inimesed nägid nii pikka teksti, siis eeldasid kõik, et pakiautomaati on hirmus keeruline kasutada, sest juhend oli nii pikk. Inimesed isegi ei lugenud seda läbi. Siis saimegi aru, et nii ei saa inimestele läheneda,» rääkis Kütt.

Nad tegid hoopis kolm pilti ja piltide abil said inimesed aru, kuidas automaate kasutada. Kuna inimestel oli alguses ikka hirm, et äkki pakiautomaat on keeruline, siis tegi ettevõte pakkumise, et igale inimesele on esimese paki saatmine tasuta. Nii said inimesed tasuta proovida, kui lihtne on pakki automaadi teel saata. 

Kuna pakiautomaadid võtavad palju ruumi, siis tuli mõelda, kuidas saaks väiksemale pinnale rohkem mahutada. 2011. aastal hakkas Cleveron arendama paki­roboteid. Kaubanduskeskuste kõrged laed  võimaldavad Cleveroni pakirobotitel kõrgustesse kasvada. 

Pakiroboti erinevus seisneb selles, et seal on mitme erineva ukse asemel vaid üks luuk, kuhu robotkäsi paki toimetab. Uudse lahendusega robotid on nii Tallinnas, Tartus kui ka Viljandis. 

Esimene pakirobot läkski Viljandisse Smartposti võrku üles, sest ettevõte ise tegutseb ka Viljandis. Töötajad said jälgida, kuidas uudne robot vastu võeti. Kütt rääkis, et alguses kaasnes mitmeid huvitavaid probleeme. Kui praegustel robotitel avaneb suur uks, kust saab paki kätte, siis esialgu avanes vaid väike pilu ja inimesed ei julgenud oma kätt sinna pilusse panna. 

Eelmise aasta sügisel sai pakirobot, mida praegu müüakse, peaaegu valmis. Cleveron käis robotit tutvustamas ka Pariisis ühel messil ja sealt tuli esimene seni suurim koostöölepe Ameerika firmaga Bell & Howell, mis on üle saja aasta vanune ettevõte. Ameerikas on praegu üleval üks automaat. Esimene pakirobot läks üles septembris WalMarti-nimelisse jaekaubandusettevõttesse.

Kütt rääkis, et pakirobot on hästi vastu võetud. WalMarti peakontor on Arkansases ja sealne ajaleht kirjutas, kuidas poe juhataja ütles, et pakiroboti kasutusele võtt on parim asi, mida nad teinud on. Kütt seletas, et kui muidu ostsid inimesed WalMarti internetilehelt kauba ja läksid sellele järele, siis oli ooteaeg ligi 15 minutit. Pakirobotiga on ooteaeg aga 20 sekundit, juhul kui ühtegi teist klienti ees pole.  

Eestlaste valmistatud pakiroboteid on ka mujal hinnatud. Näiteks said Cleveroni robotid  messil Post-Expo aasta innovatsiooni auhinna. Kütt seletas, et see auhind on nagu postimaailma Oscar. 

Vale lähenemine

Edust rääkides sõnas Kütt, et kui inimene mõtleb, et tahab rikkaks saada ja püüab leida, mida selleks teha, siis see on vale lähenemine. Küti sõnul on asja iva selles, kui näed, et midagi on kehvasti, ja saad aru, et suudad seda paremaks teha. 

«Kui asja hästi ära teed ja see inimestele meeldib, siis tuleb raha iseenesest,» lausus ta. 

Ta toob näitena internetis müümise. Kuna inimestele see meeldib ja niisugune võimalus on mugav, siis on nad nõus maksma. «Pakiautomaatidega on sama lugu: kes tahab praegu postkontorisse pakile järele minna. Keegi ei mäletagi, kuidas see käis. Kuigi sellest on kõigest kaheksa aastat möödas,» lausus Kütt. Ta lisas, et peab olema tulevikunägemus, kuidas asjad võiksid olla. 

Tartu ülikool on mitmele tuntud ettevõttele, sealhulgas Cleveronile, teadus- ja arenduspartner. 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit