Ettevõtlikkuse musternäidis, Tartu ülikooli professor Alvo Aabloo tunneb puudust ajast, mille ta saaks kulutada lihtsalt mõtlemisele. Oma ülitihedast ajakavast leidis ta siiski pisikese augu, et UT-ga mõningaid mõtteid jagada.

Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi rohelistes koridorides on peaaegu kuulda, kuidas siin iga päev ajusid ragistatakse. Peale 3D-printerite, mannekeenide, juhtmete, kunstlihaste ja robotite on neis koridorides üks kabinet, kus pesitseb mitme teadusgrandi omanik ja sel aastal ka Eesti teaduste akadeemia akadeemiku kohale kandideeriv Alvo Aabloo. «Ma sisuliselt elangi siin,» ütleb Aabloo ja viipab oma kabineti poole. Ja nii see tõesti on.

Polümeersete materjalide tehnoloogia professorina leiba teenival mehel peaaegu et polegi vaba aega. Enda sõnul tunneb ta kõige rohkem aga puudust mitte puhkusest, vaid mõtlemisest. «Ma pole juba umbes kolm päeva korralikult mõelda saanud,» märgib teadlane ja võtab kahe käega peast kinni. Aablood on nimetatud ka Tartu ülikooli robootika isaks. Sel aastal on tema nimi Eesti teadusinfosüsteemis juba 19 publikatsiooni autorite hulgas. Peale selle reisib Aabloo pidevalt ringi, osaleb konverentsidel ja elab tõelist teadlase elu. 

Aabloo ise naljatab, et robootika on mõeldud neile meestele, kes ei ole veel jõudnud suureks kasvada. Selline on ta enda sõnul isegi. Veel kümme aastat tagasi märkis professor Sakalale antud intervjuus, et robotite arengut piirab pigem mehaanika kui programmeerimine. Täna ei piira robotite arengut enam miski.

Kümme aastat ja lendavad robotid

Aabloo ütleb, et robotid on juba praegu meie kodudes ja nende edasises arengus sõltub kõik eelkõige sellest, kui sõbralik inimene ise robotite vastu on. Teadlase sõnul saame kümne aasta pärast kindlasti näha roboteid, kes lendavad, ja ilmselt on tunduvalt robotiseeritum ka näiteks meie ühistransport. Isesõitvaid autosid juba testitakse. «Kuigi kümme aastat on tegelikult nii lühike aeg,» lisab mees. 

Seda, kuidas ta robotite juurde jõudis, Aabloo täpselt kirjeldada ei oskagi. Ise asju koost lahti võtta, ehitada ja leiutada meeldis talle juba lapsepõlves. Seda, kelleks ta toona saada tahtis, ei oska ta nii kindlalt öeldagi. «Küllap ikka inseneriks,» sõnab ta. Ka Aabloo isa oli ametilt insener. «Algelise raadio oskasin ma kokku panna ikka juba enne kümneaastaseks saamist,» räägib ta. Seega on teadlase veri mehe soontes voolanud juba ammu ja kunst­lihaste ning robootika juurde on ta jõudnud kuidagi iseenesest. 

Küsida peab alati oskama

Tartu ülikooli astudes ta veel ei teadnud, et jääb siia pikkadeks aastateks. Aabloo märgib, et see on ka üks Eesti teaduse tähtsaid mõttekohti. Kõik vähegi andekamad teadlased jätab ülikool endale ning sammaste tagant välja, erinevatesse ettevõtetesse jõuavad asjatundjatena tööle väga vähesed. Aabloo sõnul ei ole see halb. Lihtsalt huvitav tõsiasi. 

Ka Aabloo ise on siiani ülikoolile truuks jäänud. «Ma olen küll vahepeal ära käinud, aga lõpuks tõmbab ikkagi miski siia tagasi,» ütleb teadlane. See miski on tema sõnul katsetamise ruum, mida ülikool pakub. «Siin saab tegeleda selliste asjadega, millega mujal ei saaks,» sõnab ta. «Saab proovida ja katsetada, mõelda ja lõpuks tõesti huvitavate asjadeni välja jõuda.» 

See annab osaliselt vastuse ka küsimusele, kas teadlase ja õppe­jõu töö üldse saavad ülikoolis eraldi seista. Aabloo sõnul naudib ta mõlemat rolli. «Kuigi vahel tekib mul lolluse allergia,» märgib ta. Lolluse allergiaks nimetab Aabloo seda, kui tema käest küsitakse midagi, millele tegelikult on ka guugeldades võimalik vastus leida. Seda ta ei talu ja selle peale saab ta pahaseks. «Võib-olla ei oska noored inimesed lihtsalt küsida,» mõtiskleb mees. «Kui sa Google’i käest küsida ei oska, siis ta sulle õiget vastust ei anna ka,» sõnab ta. 

Oma otsese ütlemisega on Aabloo enda sõnul nii mõnelegi pinnuks silmas. Keerutamist mees ei salli ja kui midagi öelda on, siis ta seda ka ütleb. Tihti leiab ta, et mõned asjad on lihtsam ise ära teha, kui neid kellelegi teisele seletama hakata. «Mul on endal peas valmis see, kuidas midagi tegema peaks, ja ma ise saan sellest täpselt aru, aga teine saab ikka teistmoodi aru,» seletab Aab­loo. Ta märgib, et ükskõik mitu korda teisele inimesele seletada, ikkagi tekivad valesti mõistmised ja seetõttu ongi kergem töö ise ära teha. 

Samas on just õppejõu töö ning seesama seletamine ja mõistmine ka see, mis Aabloole vahel ikka veel üllatusi pakub. «Ma vist üllatungi kõige rohkem selle peale, kui tuleb tudeng, kes muidu väga silma ei paista, ja saab kõigest väga õigesti aru või pakub ise mõne väga hea lahenduse välja,» kirjeldab teadlane. Need hetked meeldivad Aabloole õppejõu töö juures kõige enam. 

Bürokraatia ja muinasjutud

Aga nagu juba öeldud, mehe päevad on pikad, tööd on palju ja päris kõike siiski ise ära teha ei jõua. Aabloo ütleb, et peab väga tähtsaks neid inimesi, kes aitavad tal kogu bürokraatia ja paberimajandusega tegeleda, mis on teadlase töö juures küll hädavajalik, kuid leiutamisest ja avastamisrõõmust üsna kaugel. 

Teaduse rahastamine kerkib meedias murekohana ikka ja jälle üles ja neid, kes süsteemiga rahul ei ole, on mitmeid. Aabloo sõnul on projektipõhine rahastamine võib-olla isegi hea. «Siis saavad rahastuse need, kes ka päriselt teevad,» põhjendab ta. Mees nendib, et nii teadusgrantide taotlemine kui erinevate projektide tegemine nõuavad korralikult paberitööd ja teadlasele osutub see tihti parajaks peavaluks. 

Aabloo võrdleb teadusprojektideks raha taotlemist muinasjuttude kirjutamisega. «Tuleb kirjutada kaks muinas­juttu,» ütleb ta. «Esimene sellest, mida sa hakkad tegema, ja teine sellest, mille sa valmis tegid.» Muinasjutu kirjutamine ei võrdu siinkohal loomulikult uduajamisega. Aabloo sõnul on rahastamiskomisjonides tihti ka neid inimesi, kes vastava teadus­valdkonnaga võib-olla kõige paremini kursis ei ole, ja seetõttu tuleb teadussaavutused tõlkida lihtsasse keelde, millest kõik aru saavad. «Me ei saa öelda, et me hakkame siin ehitama mingisugust väga keerulise nimega asja. Me peame ära seletama, millega tegu on. Näiteks lendav robot. Siis saab inimene aru, mille jaoks ta raha annab,» räägib Aabloo. Ja aruande puhul samamoodi. «Ei saa kirjutada, et saavutasime selle ja selle ja jõudsime pikaajalises projektis mingi arenemisjärguni. Peame kirjutama, et ehitasimegi lendava roboti,» seletab teadlane. Loomulikult põhinevad need «muinasjutud» tõel, kuid keel, milles nad on kirjutatud, nõuab lihtsalt veidi teistsugust lähenemist. See ei kuulu aga kindlasti teadlaste lemmiktegevuste sekka. 

Kui paberitöö välja arvata, naudib Aabloo teadlase elu täiel rinnal. Tema sõnul on Tartu parim koht, kus teadust teha. Aabloo nendib, et on mõelnud ka välismaale minemise peale, kuid Tartu hoiab teda ikkagi kümne küünega kinni. «Siin on kõik olemas. Ettevõtted ja asjatundjad. Kõik,» lausub ta. Aablo sõnul on Tartu teadlastel siinsete ettevõtjatega väga hästi arenenud koostöö. «Ja Tartu on küll linn, aga maapiirkonnad on ka siit kohe kiviga visata,» lisab ta. 

Kuigi teadlane viibib töö tõttu tihti välismaal, tuleb ta alati rõõmuga koju tagasi. Aabloo kalender on tõepoolest meeletult tihe. Reisid, loengud, konverentsid – tavalise inimese mõistusele on see isegi natukene uskumatu. Kuidas ta seda kõike teha jõuab? «Eks seal taga ole vist lihtsalt hea ajakasutusoskus,» ütleb mees ise. Kui kalender on paigas ja seal on täpselt kirjas, millal mida teha on vaja, saab kõik ka õigeks ajaks tehtud. 

Tunneb mõtlemisest puudust

Teadlase sõnul on tal siiski oma kohustustega hakkama saamiseks ka väikesed nipid. «Mõnedel väga kiiretel asjadel ma lasen lihtsalt ära põleda ja kui need on juba ära põlenud, ju siis ei olnud need nii tähtsad tegemised,» räägib ta. Näiteks toob ta olukorra, kui keegi talle õhtul kella kuue ajal kirjutab, et homme hommikuks on tarvis midagi hädasti teha. «Siis ma vahel vastan lihtsalt järgmise päeva õhtul, et nägin kirja alles nüüd,» sõnab ta. Nii suudab teadlane tähtsat vähemtähtsast eristada.     

Aabloo sõnul tunneb ta teadlasena enim puudust just mõtlemisest. Kõike muud on nii palju, et tihti ei jäägi lihtsalt aega mõelda. Erinevalt valitsusest, usub Aabloo, et kui tema võtaks puhkuse, siis ei jääks elu ülikoolis seisma ega otsused tegemata. «Võib-olla ainult mõned asjad, aga kindlasti ei juhtuks mitte midagi hullu,» sõnab ta. 

Kogu aja, mis tööst üle jääb, veedab Aabloo oma perega. «Meil on naisega väikest viisi kinnisvaraarendus,» ütleb ta naljatamisi. Nimelt meeldib teadlasele oma maakodu juures nokitseda. See ongi tema jaoks kõige parem puhkus. Ja loomulikult mõtlemine. Selle jaoks tuleb ka vahepeal aega leida.