On 9. aprilli varahommik, kell on 5.30 ja Vilniuse lennujaamas valitseb unine meeleolu. Seljataga on pikk reis Tartust. Pole tähtis, kas ööbiti lennujaamas või hostelis ­– kõik on magamata! Ootusärevus on aga suur, sest juba tunni aja pärast astume lennukisse, et üheteistkümnekesi suunduda Ukraina pealinna Kiievisse.

Rahvusvaheliste suhete ringil (RSR) on juba pikalt olnud tava vähemalt kord semestris võtta ette reis välismaale, mille jooksul väisatakse kohalikke poliitilisi instituute ja tutvutakse kultuuriväärtustega. Ettepanek külastada Ukrainat tuli ühelt meie liikmelt, kes oli vahetusprogrammi käigus Kiieviga juba varem tutvust teinud. Tema kiidukõne veenis meid lõplikult Ukrainasse mineku kasuks otsustama, ja nii sai reisirühma raske töö alata!

Ooperipiletid 1,7 euro eest

Teel lennujaamast hostelisse saime aimu Kiievi äärelinnamiljööst: lõputu paneelmajade meri. Hea kontrast oli sellele meie rahvusvaheline ja hipsterlik hostel Podilskyi linnaosas, ühes Kiievi vanematest ja läänepärasematest piirkondadest. Algne plaan oli hostelis tagantjärele mõned tunnid magada, kuid lõpuks ajas tühi kõht kõiki linna suunduma. Jätnud kohvrid hostelisse, seadsime oma sammud metrooga Maidani suunas. Päeva kõrgpunkt oli õhtune külaskäik rahvusooperisse, et vaadata «Carmenit».

Linnas liikusime peamiselt metrooga, mille peatuste juures jäid kohe silma kontrolörid, kelle töö näis olevat pigem inimeste väljaaitamine katkistest turvaväravatest kui piletita sõitjate püüdmine. Kohustuslik osa igast söögikorrast olid pelmeenid, mida valmistatakse Ukrainas tuhandet eri moodi.

Makstes taipasime esimest korda, kui odav kõik oli. Tegemist ei ole mingi liialdusega, sest sel hetkel oli Ukraina grivna kurss euro suhtes ligikaudu 30 : 1. Terve reisi jooksul kulus hiiglaslikele toiduportsjonitele harva rohkem kui 3 eurot. Isegi ooperipiletid saime olematu 1,7 euro eest. Istekohad olid küll ooperisaali kolmandal rõdul, kuid ka esimese rõdu piletid olid väga soodsad. Kahtlemata on Kiiev koht, kuhu on väga odav reisida!

Vaatamisväärsused ja kultuur

RSR-i reise on alati iseloomustanud kaks märksõna: poliitika ja kultuur. Teise päeva hommikul suundusimegi tutvuma Ukraina kuulsa poliitilise vaatamisväärsuse, endise presidendi Viktor Janukovõtši «majakese ja aiaga», mis asub Kiievist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Olime küll kuulnud, et tegemist on ebahariliku rajatisega, kuid tema Mezhyhirya residents on tõesti muljetavaldav. 140 hektarit metsa, jalakäijate radu ja peale selle veel tenniseväljak, ratsaspordiklubi, luksusjahi sadam ja eraloomaaed. «Täpselt nagu teine Monaco!» kõlas kommentaar, kui residents Janukovõtšilt 2014. aastal sundvõõrandati. Nähtu tõi meelde plakatid üle Kiievi, mille järgi on korruptsioonivastane võitlus Ukrainas esmatähtis.

Aprillikuu alguse kohta oli isegi Ukrainas ebatavaliselt soe ning see mõjus Eesti jaheduse kõrval lausa lõõmavana. Meie reisijuht Kristen Aigro ei andnud aega niisama logeleda ning peatselt leidsime end teelt Petšerski Lavrasse ehk Kiievi koopakloostrisse. Isegi kõige veendunumat ateisti ei oleks see vaatepilt suutnud külmaks jätta. Klooster moodustab lausa omaette kvartali, mida ehivad arvukad kullast sibulakuplid. «Religioon on Ukrainas nagu sõjapidamisviis,» ütlesid meile kohalikud teejuhid Tatjana ja Vladislav. Kirikuinstitutsioone, mis alluvad vene patriarhaadile, kasutatakse poliitilise propaganda levitamiseks. Kui religioon võib olla n-ö pehme sõjapidamisvahend, siis raskerelvastus, mida nägime teel Батьківщина-Мати ehk Emake Ukraina juurde, oli juba teine lugu. Ida-Ukrainas ukrainlaste kätte langenud vene tankid ja raketiheitjad on paigutatud monumendi ümber, olles tõestus Venemaa kohalolekust Ida-Ukrainas.

Patriotism ja ülemraada

Kolmandal päeval külastasime Eesti saatkonda, millega algas meie reisi poliitilise programmi osa. Meid võttis vastu suursaadik Sulev Kannike, kes rääkis meile Maidani sündmustest ja praegustest Ukraina suhetest Venemaaga. Mõnetunnise vestluse käigus saime teada, kuidas on viimased paar aastat mõjutanud patriotismi arengut Ukrainas. Näiteks keelduvat paljudes piirkondades kohalikud põhimõtte pärast rääkimast vene keelt, ka turistidega ei räägita vene keelt. Samasugust suhtumist oli tunda pealinnas. Ukraina lipud lehvisid iga korterelamu küljes ja mitmel pool olid isegi kõnniteepiirded sinise ja kollasega üle värvitud.

Oli suur au, et meie külaskäigu ajaks kutsuti Kiievi Taras Ševtšenko ülikooli rahvusvaheliste suhete instituuti esinema Jurii Smelyanski, kes on riigi üks tuntumaid asjatundjaid Ukraina-Venemaa suhete alal. Loengu õhustik oli üliametlik: ettekanne ja küsimused esitati suures saalis lauamikrofonide abil. Saime üksikasjaliku ülevaate, milliseid paralleelle saab tõmmata Krimmi annekteerimise ja Baltimaade okupeerimise vahele 1940. aastal.

Meid nõustuti erandkorras vastu võtma ka ülemraadas, kus meile tehti põhjalik ringkäik. See toimus vene keeles, kuid giidi kannatlikkuse tõttu saime kõigest hästi aru. Meile näidati eraldi isegi kohta, kus on viimastel aastatel parlamendi istungite ajal toimunud kõige rohkem kaklusi.

Lahkumise päeval külastasime viimasena Ukraina diplomaatide akadeemiat, kus õpivad ka meie kohalikud giidid. Tegemist on rohkem esindus- kui õppeasutusega – seal on võimalik vaid muude õpingute kõrvalt mõningaid välispoliitilisi kursusi läbida. Otseselt ei ole see asutus seotud ühegi ülikooliga, kuid sinna on võimalik minna näiteks praktikale. Leppisime kokku, et Tatjana ja Vladislav tuleksid kindlasti ka Tartusse, et nad saaksid luua sidemeid Kiievi välispoliitilise instituudiga.

Kui pealinna poliitika nähtud ja kultuur kogetud, suundusime tagasi Borispoli lennujaama. Meid ootas ees lend soojast Kiievist vihmasesse Vilniusse. Isegi nädal pärast tagasitulekut andis igatsus Kiievi järele tunda.

Olime Kiievisse läinud kindlasti igaüks oma eelarvamustega, kuid reisi jooksul sai meile selgeks, et Ukrainal on kindel soov olla läänepärasem ja nad annavad endast kõik, et pääseda idanaabri varjust. Kõigile, kes tahaksid Kiievit avastada, kuid kardavad seda pisut – need hirmud on asjatud!