Ülikool on koht, kuhu tudengid tulevad, et omandada õppejõudude kaasabil uusi teadmisi ja saada eeldused selleks, et olla ühiskonna väärtuslik liige. Peale selle mängivad aga nii tudengid kui ka õppejõud olulist rolli, et ülikool ja siin antav haridus areneksid pidevalt ning nende tase muutuks üha paremaks.

Parimal juhul võiks see innustaja, mis paneb tudengeid õppima ja õppejõude enda antavat ainet üha paremaks muutma, olla seesmine tahe arendada iseend, ühiskonda ja hariduselu. Tegelikkuses ei ole see aga päris nii. Lisaks eeltoodule on vaja ka lühiajalisi ajendeid, mis panevad inimesi tegutsema. Tudengid õpivad näiteks muuhulgas selleks, et saada häid hindeid ja saada seeläbi rahalist toetust. Kui minna tagasi pealkirjas viidatud väljendi juurde, siis toimivad head hinded ja stipendium präänikuna üpris hästi. Täpselt samamoodi on olemas tudengitele ka piits: kui õpitulemused ei ole kuigi head, siis väljavaated haridusteed jätkata ja tööd leida ei ole nii roosilised, kui võiksid olla. Ka see variant töötab innustajana üpris asjakohaselt.

Varsti jõuame aga probleemini. Ülikoolis on õppetöö võrreldes eelnevate kooliastmetega veidi teistsugune. Nimelt käib siin õppimine suuremal määral tudengi ja õppejõu koostööna, see väljendub hästi näiteks ÕIS-i süsteemis, kus õppejõud annavad tudengitele hindeid tehtud eksamite ja tööde eest ning täpselt samamoodi annavad tudengid õppejõududele hindeid selle eest, kuidas viimased on oma tööd teinud.

Kui tudengitel on ühelt poolt olemas motivatsioon saada häid tulemusi ja teiselt poolt motivatsioon mitte saada halbu tulemusi, siis õppejõudude puhul see nii ei ole. Nimelt võetakse ette need õppejõud, kes saavad oma õpetatavatelt halba tagasisidet ning nemad peavad tegutsema selle nimel, et edaspidi parandada ainet ja selle tagasisidet. Kuid samas ei ole neile, kes saavad head tagasisidet, mõeldud mitte ühtegi präänikut. Piltlikult öeldes saavad nad vaid patsutuse õlale ja teenivad samasugust palka edasi, samal ajal kui hästi õppivate tudengite boonused on märksa mõistlikumad.

Selleks, et õppetöö kvaliteeti tõsta, peab olema nii tudengitel kui ka õppejõududel mingi ajend, mis paneb neid püüdlema kõige parema tulemuse poole. Kui käia ülikoolis mõtteviisiga «noh, vähemalt sain läbi», siis ilmselgelt ei kaasne sellega just kuigi suur areng.

Süsteem võiks muutuda selliseks, et peale tublide tudengite antakse mingisugust boonust ka neile õppejõududele, kes töötavad aktiivselt oma ainete üha paremaks muutmise nimel. Siis tekiks olukord, kus edasi areneksid kõik ained, mitte ainult need, mis on saanud halba tagasisidet. Ühesõnaga, õppejõududele peab ka präänikut andma!