Merilyn Merisalu
FOTO: Lauri Kulpsoo

Ajakirjanikutöö võlu ja valu

Toimetaja

Lapsena vaatasin ajakirjanikke kui peaaegu pooljumalaid. Ma armastasin lugeda – nii raamatuid kui ka kõike muud – ja tundus, et iga inimene, kes on võimeline põnevaid lugusid jutustama ja kirja panema, on omamoodi võlur.

Tänapäeval on väga palju inimesi, kes end uhkelt ajakirjanikeks nimetavad, kuid nii tehes hoopis selle ameti mainet kahjustavad. Miks on nii lihtne pidada end ajakirjanduse, eesti keele või näiteks lastekasvatamise alal asjatundjaks tegelikult neid teemasid lähemalt tundmata?

Paraku on nii, et pelgalt enda arvamus ei loe, selleks on vaja ka erialast haridust ja/või kogemust. Asjaarmastaja võib tõepoolest olla igaüks, aga selleks, et asjatundjaks saada, tuleb palju õppida ja selle nimel tööd teha.

Minu jaoks on ajakirjanik keegi, kes teab, mida see töö endast kujutab. Ta teab ajakirjandusmaailma kirjutatud ja kirjutamata reegleid, tunneb erinevaid žanre ning parimal juhul kannustab teda idee oma tööga maailma paremaks muuta.

Ta tunneb siirast huvi oma allikate (töö)elu ja saavutuste vastu ning hoolib oma lugejatest. Ta soovib rääkida edasi teiste inimeste lugusid, mis peaksid meile kõigile korda minema, ja jutustab neid nii, et need tõepoolest lähevadki. Ta on keegi, kes teeb oma tööd südamega.

Olen ülikoolis töötanud alates 2008. aastast. Selle aja jooksul olen kokku puutunud väga paljude inimestega, kes on oma ala asjatundjad. Austan väga teadlasi, ametnikke ja üliõpilasi, kes teevad oma tööd kirega. Kes mõtlevad kas või ideaalis selle peale, et nende töö võib ülikoolis või maailmas midagi paremaks muuta. Keda see mõte kannustab rohkem kui palganumber või muud hüved.

Tänu nende lugude edasijutustamisele on mul tunne, et olen maailma parandamisse oma väikese panuse andnud. Ja seepärast armastangi ma ajakirjanikutööd.

Nüüd on aga aeg sellest väike paus teha ja pöörata tähelepanu enda loo järgmisele peatükile, lapsevanemaks saamisele. Usun, et ka see uus kogemus õpetab mulle palju huvitavat ja paneb maailma teiste silmadega vaatama.

Palun teilt ülikoolielust mõneks ajaks eemale minnes midagi lihtsat: austage UT toimetuse tööd sama palju kui enda oma, sest oleme kõik oma ala asjatundjad. Isegi Meie ajakirjanikud teevad oma tööd põhjalikult ja südamega.

Võib-olla paljud ei aimagi, kui palju tööd peitub tegelikult mõne lehekülje pikkuse artikli valmimise taga. Kui lugeja kulutab artikli lugemisele näiteks viis minutit, võib olla kindel, et selle taga on vähemalt tundide, kui mitte päevade või nädalate (vahel ka kuude) pikkune eeltöö.

Ajakirjandustudengitele õpetatakse, et paberile jõuab umbes 10% kogutud materjalist. Tihti on see protsent aga veel väiksem. Näiteks teadusartiklite puhul võib materjali kogumine tähendada sadade lehekülgede erialase teksti lugemist, teema ja teadlase tausta tundmaõppimist.

Ajakirjanik peab intervjuud tegema minnes teadma teemast peaaegu sama palju kui tema allikas. Samuti tuleb arvestada lugejaga, kes ei pruugi sellest üldse midagi teada. Saadud teadmised tuleb seepärast võimalikult inimkeelselt kirja panna. Uskuge mind, see ei ole lihtne ülesanne. Lühike aeg, mille kulutate ühe artikli lugemisele või intervjuu andmisele, on vaid killuke sellest, mis tegelikult iga teksti taga peitub.

Soovin teile lapselikku lugemisjanu ja usku, et võite oma teadmiste ja tegevustega maailma paremaks muuta!

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit