Esimesel aprillil toimunud senati koosolekul küsis professor Mihkel Zilmer Tartu ülikooli õppeainete tagasiside kontekstis: «Postimees pani oma nimetu kommentaariumi kinni, aga kas meil on akadeemiline ülikool?»

Kommunikatsiooniteaduste seisukohast vaadatuna on täpsem rääkida ka TÜ õppeainete tagasiside puhul pigem anonüümsest kommentaariumist kui tagasisidest. Miks, seda püüan alljärgnevalt selgitada.

Tagasiside on kogu ühiskonna suhtluskultuuri oluline osa, mille arendamine nõuab teadlikku harjutamist ja pingutamist. Hea tagasiside põhineb üksteise kuulamisel, mida ei tohi segmini ajada kuulda võtmisega. Kuulamine on vastastikmõjuline protsess, mille käigus inimesed (taas)loovad suhteid.

Nimetu tagasiside aga ei loo, vaid «kustutab» suhet. Tagasiside anonüümsust on põhjendatud sellega, et selle andja on nimetult ausam ja kriitilisem. Samal põhjusel on toetatud anonüümseid meediakommentaare: oma nime all kriitilist sõnavõtjat ootab kättemaks ja sildistamine. Endana esinevad inimesed kasutavad üldjuhul suheldes eri viisakusvahendeid. Nimetuna pääsevad valla aga inimeste ehedad tunded.

Murekoht on, et kultuuris võibki muutuda tavaliseks eeldus, et aus ja avalik, ent kriitiline sõnavõtt saab karistatud; sundi viisakusele ei peeta tarvilikuks kohaldada ning ebaõige, isikliku ja solvava kommentaari eest ei pea võtma ka vastutust. Õppeprotsessi tagasiside kontekstis võib öelda, et anonüümse hinnangu andmise võimalus ei sunni vastajat emotsionaalseid reaktsioone «tõlkima» nn kirjeldavaks ja erapooletuks-analüütiliseks tagasisideks.

Kirjeldava ja neutraalse tagasiside kultuur

Kirjeldav ja võimalikult hinnanguvaba tagasiside aitab kaasa osapoolte koostööle ja luua hea suhe. Näiteks õppejõu kirjeldav ja erapooletu tagasiside üliõpilasele on: «Te olete oma analüüsis kasutanud kümnest kategooriast viit, oluline on näidata, et valdate kõikide kategooriate rakendamist.»

Hinnanguline tagasiside võib olla näiteks selline (sisaldades oletusi põhjuste kohta): «… Te ei ole tähele pannud / ei oska rakendada pooli kategooriaid… »

Suhete ja koostöö edendamise seisukohast on hea, kui hinnangule eelneb olukorra võimalikult täpne kirjeldus kirjeldaja vaatepunktist. Selline kirjeldus annab olulist teavet, kuidas on õppija õppinud, kus tal on tekkinud tõkked jms.

Üks üliõpilane kirjeldab näiteks:  «… alguses lugesin tööjuhendit ja ei saanud mitte midagi aru, mis ma tegema pean, aga siis lugesin läbi kohustusliku kirjanduse ja sain aru, mida tööjuhendis toodud mõisted tähendavad …» Teine sama kursuse üliõpilane kirjutab aga: «… õppejõud andis täiesti ebaselge tööjuhendi.»

Esimesel juhul kirjeldab üliõpilane oma õpitegevust (mille osas ta ongi parim asjatundja) ja nii saab õppejõud aimu, et üliõpilane vajab võib-olla õppimistegevuste järjekorra juhendit. Teisel juhul hindab tudeng õppejõu tegevust, aga õppejõud ei saa teada, milline lause või väljendid olid tööjuhendis ebaselged või milline teave tööjuhendis aidanuks üliõpilast.

Mõnikord kirjeldavad õppijad oma vajadust ka n-ö õppimise kiirtee järele ja lähtuvad sellest, milline on nende senine kõige tõhusam või mugavam viis õppida. Näiteks kirjutab üliõpilane soovituse: «Juhendid kodutööde tegemiseks pidanuks olema palju üksikasjalikumad.» Neutraalne ja enda õpiprotsessi kirjeldav tagasiside oleks aga näiteks selline: «Kolmanda kodutöö juhendis ma ei osanud otsustada, kuidas tuleb andmeid esitada.»

Selline tagasiside eeldab õpirotsessi peegeldust ja on seetõttu enam pingutust nõudev kui oma vahetu tunde edastamine.

Isikustatud kommentaaride puhul võib ülikooli kontekstis loota, et üliõpilastel tekib suurem motivatsioon õppida (treenida) kirjeldava, erapooletu ja peegeldusel põhineva tagasiside andmist. See on üks nn üldpädevustest, mida kõrghariduse juures rõhutatakse. Kuid nagu öeldud – see nõuab pingutust ega arene enamasti iseenesest.

Tagasivaateline või kohene tagasiside

Asjaolu, mis koostööd ja häid suhteid üldiselt toetab, on oma vajaduste kirjeldamine töö käigus. Näiteks küsib tudeng seminaris: «ÕIS-i tööjuhendis on kirjas lause, et  «… 1000 tähemärgiline essee kolme teadusartikli põhjal peab välja tooma sarnase probleemi erinevad metoodilised lahendused». Palun täpsustage, kas piisab metoodikate kirjeldamisest või on vajalik ka hinnang iga metoodika kasutusele?»

Selline küsimus toetab koostööd, sest kõigepealt saab õppejõud teada, et see üliõpilane on tööjuhendi läbi lugenud ja on motiveeritud tegema kodutööd parimal võimalikul viisil. Samuti saab õppejõud tööprotsessi käigus teada, milline teave jäi puudu ja saab töö käigus oma tegevust parandada.

Isikustatud ja kohene tagasiside võimaldab mõlemal osapoolel – õppijal ja õpetajal – näidata, et teineteist kuulatakse. Kahekõne vormis tagasiside annab võimaluse, kus õppija isiklike vajadustega on võimalik paremini arvestada.

Väärtusdilemma tagasiside süsteemis

Ülikooli õppeainete tagasiside süsteemi luues ja sellele mõeldes tuleb lahendada väärtusdilemma: kas olulisem on eeldus, et õppejõud võib hakata kiusama ega talu kriitikat kui tagasiside on isikustatud? Sellisel juhul tuleks vist eeldada, et õppijad ja õppejõud on vaenlased. See ei ole nii. Siiski ei saa välistada, et mõned õppejõud on halva kriitikataluvusega. See risk jääb.

Unistus, et nimetu tagasiside on samal ajal ka teavitav õppija vajadustest, on seni täitunud osaliselt. Toon isikliku näite, mis paistis silma oma lihtsuses ja informatiivsuses. Üliõpilane kirjutas: «Mul oli raske, aga ma õppisin palju.» Minu jaoks võinuks see lause ajendada edasi küsima: mis täpselt on sinu jaoks raske? Kui üliõpilane oleks kirjutanud: «Kursus oli liiga raske», siis oleksin ma tõenäoliselt kehitanud õlgu, sest on arusaadav, et kõrgkoolis õppimine on paljude jaoks raske.

Tagasiside anonüümsuse küsimus on suhtluse ja suhtekultuuri loomise vahend ja olemasoleva peegeldus. Professor Zilmeri küsimus, kas me oleme akadeemiline ülikool, on väga asjakohane, sest kus veel kui mitte akadeemilises ülikoolis võiks kujundada teadlikult suhtlemis- ja suhtekultuuri väärtuspõhiseid ja põhjaliku kaalutlemise tulemusel kehtestatud praktikaid.